Alustaksin raamatutest. Võiks öelda, et Eesti raamatul, eestikeelsel raamatul
läheb ju praegu väga hästi. On see nii?

Jah, põhimõtteliselt küll, eestikeelne raamat näeb hea välja. Ta on hästi trükitud ja seda ostetakse.

Tõepoolest, see ei ole ainult eestikeelse raamatuga niimoodi, aga ilukirjandus on nüüd juba vist väiksem osa kõikidest eestikeelsetest raamatutest. On kõik need tarberaamatud: kokaraamatud ja eneseabiraamatud. Ja siis on suur hulk niisugust kirjandust, mida loevad vanemad inimesed ja mehed enamasti rohkem kui ilukirjandust – ilukirjandust loevad rohkem nooremad inimesed – see on ajalugu, see on poliitika, see on esseistika. See on see, mida inglise keeles nimetatakse non fiction ehk mittefiktsionaalne kirjandus Eesti autoritelt. Seal on imelisi raamatuid viimasel ajal ilmunud ja seal on muidugi palju tõlkekirjandust.

Jah, olen ka sedasama märganud isikliku kogemuse põhjal. Kui saateks ette valmistades hakkasin mõtlema, mis olid viimased kaks eestikeelset raamatut, mille ma oma raha eest ostsin, siis eelmisel nädalal ostsin ühed memuaarid ja ostsin ühe kokaraamatu. Ilukirjandust, kui nüüd tõsisemalt järgi mõelda, siis sel aastal ma ilmselt ostnud ei ole ja see on vist üsna tavaline käitumine.

Inimesed on väga erinevad, aga ilukirjandusega on sageli nii, et see loetakse läbi ja asetatakse seejärel riiulisse. Kui mul on keegi, kellele see võiks meeldida, kingin ma raamatu hea meelega edasi. Samas on ka autoreid, kelle teoseid tahan kindlasti veel lugeda. Mõnikord on aga ka muid põhjuseid, miks raamat alles jätta. Lisaks on meil raamatukogud, kust laenutatakse ilukirjandust üsna palju.

Raamatukogude kohta on meil olemas päris palju statistikat ning seda vaadates võib üsna kindel olla, et Eesti inimene loeb endiselt raamatuid. Me küll ei tea täpselt, kas lugeja on kolmekümneaastane või seitsmekümneaastane, kuid keskmiselt loeb Eesti inimene ikkagi kümmekond raamatut aastas. Suur osa neist raamatutest laenutatakse raamatukogudest.

Kui ma siia tulles mõtlesin, millal mul endal oli kõige rohkem aega lugemiseks, siis see oli noorena – keskkooli ajal. Mulle tundub siiani, et just see on periood, mil noored võiksid lugeda ilukirjandust, sest see aitab maailmaga tutvuda ja iseennast paremini mõista. Hiljem täiskasvanuelu koos laste ja muude kohustustega röövib sageli selle aja ära.

Minu meelest loevad ilukirjandust pigem need lapsevanemad, kelle lapsed on juba kodust lahkunud ning kellel on välja kujunenud lugemisharjumus. See on oluline aspekt.

Mäletan, et lugesin hiljuti Viivi Luige esseed, kus ta märkis, et tegelikult ei ole kunagi kõik inimesed lugenud raamatuid. Kui järele mõelda, siis tean isegi inimesi, kes pole pärast kooli lõpetamist lugenud ühtegi ilukirjanduslikku teost. See on kahjuks tõsi.

Noorte lugemine on teema, mille pärast tuntakse palju muret. Enne saadet vestlesin ühe tuttavaga Lätist ja teisega Soomest – mõlemad on küll ajakirjandustaustaga, aga samas hästi kursis kultuuriküsimustega. Küsisin neilt, kas ka nende ühiskonnas on jutuks see, et noored ei loe enam raamatuid. Nad vastasid kiirelt ja selgelt: "Jaa, täpselt sama!" Nii nagu Eestis, räägitakse ka Lätis ja Soomes, et noored ei loe enam eriti vabatahtlikult ilukirjandust, eriti emakeeles. Aeg, mis varem võis kuluda lugemisele, läheb nüüd suuresti muule meediatarbimisele, mistõttu ilukirjanduslikke raamatuid loetakse väga vähe.

Aga kas me teame seda kindlalt või on see lihtsalt korduv mure? Midagi sarnast on ju räägitud ka ajakirjandusest – et noored ei loe enam uudiseid. Samas, kümme aastat hiljem, kui samad noored on jõudnud kolmekümnendatesse eluaastatesse, loevad nad uudiseid küll.

Ilmselt oleks vaja põhjalikku sotsioloogilist uuringut, et seda täpsemalt hinnata. On selge, et tänapäeval on noortel nii palju muid tegevusi. Sotsiaalmeedia mängib suurt rolli, samuti kino ja võib-olla ka sportlikud harrastused. Televiisorit noored ilmselt eriti ei vaata.

Kui võrrelda nõukogude ajaga, siis tollal selliseid võimalusi lihtsalt polnud. Tänapäeval on aga vaba aeg jaotunud mitmete erinevate tegevuste vahel, mistõttu lugemiseks jääb vähem aega. Loeb see, kes on sellega harjunud ja kelle jaoks lugemine on oluline.

Praegu on inimesed väga erinevad, aga usun siiski, et meil on arvestatav hulk noori ja vanemaid inimesi, kelle jaoks raamatu lugemine on tähtis. Selleks, et olukorrast selgemat pilti saada, olekski vaja laiaulatuslikku sotsioloogilist uuringut.

Kui tulla lugemise juurest tagasi eesti kirjanduse juurde, siis kas võib öelda, et eestikeelset algupärast ilukirjandust loetaks rohkem, kui ilmuks selliseid raamatuid, mis kõnetaksid laiemalt – sõltumata lugeja vanusest, elukohast või sotsiaalsest taustast? Kas eesti ilukirjanduses on praegu puudus teostest, mis ei kõnetaks ainult kindlat sihtrühma, vaid suudaksid puudutada kogu rahvast ühtmoodi?

Ma arvan, et praegu on pole üldse võimalik kirjutada selliseid raamatuid, mis kõnetaksid kõiki.

Loomulikult on meil Kivirähk, keda loevad need, kellele teda loeti ette lastena, ja ma loodan, et lastele loeti ette Kivirähki lasteraamatuid, need on sageli hüsteeriliselt naljakad ja huvitavad. Aga ma ei teagi, kui palju on selliseid kirjanikke veel peale Kivirähki...

Oli küll aeg, 2013. ja 2015. aastal, kui Valdur Mikita raamatud järjest ilmusid, siis lugesid neid isegi inimesed Tartus, kelle kohta ma mõtlesin: "Kas nad tõesti oskavad lugeda?"

Tundub, et Mikita oli viimane autor, kelle raamatud olid sellised, mida nii üldiselt loeti. Seda tehti umbes aasta jagu.

Tänapäeval on väga tähtis autor Lilli Luuk, kelle raamat "Ööema" on saanud järjest kaks kirjanduspreemiat ja ta on nomineeritud aasta proosapreemiale. "Ööema" on tõsine ja väga huvitavalt kirjutatud raamat, mis räägib Eesti ajaloost ja metsavendadest. Praeguses ärevas ajas võiks see raamat kindlasti olla lugemiseks kõigile, kes on huvitatud Eesti minevikust ja ajaloolistest teemadest.

Kui nüüd rääkida Lilli Luugist, siis võiks öelda, et tema mõlemad raamatud käsitlevad Eesti ajalugu ja räägivad ajaloo tumedamatest, ka tõrjutud peatükkidest. Samas ei ole ma kuulnud, et tema puhul oleks esinenud sellist fenomeni, nagu näiteks Mikita puhul, või nagu me mäletame 1990. aastate algusest Viivi Luige puhul, või isegi veel varasemast ajast mõne teise kirjaniku puhul. Ei ole seda, et kõik – sõltumata oma positsioonist ühiskonnas, haridusest või huvidest – teaksid, kes on Lilli Luuk. Veel vähem on kuulda, et tema raamatuid oleks laialdaselt loetud. Sellist olukorda ei ole ja ma kardan, et see ei tundu ka väga tõenäoline.

Täpselt seda tahtsingi teile öelda, et ma ei usu, et lähitulevikus võiks tekkida olukord, kus selline laialdane lugemisbuum toimub.

Jah, Lilli Luugist rääkides, kui tema raamatud võivad mõnele tunduda väga tõsised või isegi sünge sisuga, siis samal aastal, natuke hiljem, ilmus ju Kristiina Ehini teine romaan, "Südametammide taga" – paks proosaraamat, mis on täiesti teistsugune. Ehin on meil armastatud kirjanik, luuletaja ja laulja, ning ma loodan, et ka seda raamatut loetakse.

Kui räägime inimeste huvist, siis ajaloohuvi on eestlastele kindlasti omane. Meil ilmub ajakirju, mille tiraažid on suured, samuti ajalooraamatute tiraažid on suhteliselt suured. Need samad Lilli Luugi kaks romaani ja üks novellikogu käsitlevad kõik Eesti ajalugu. Kuid need ei ole raamatud, mida ostetaks tuhandetes eksemplarides – pigem jäävad need ikkagi eesti kirjanduse tavapärase tiraaži piiresse.

Tuhandetes ja tuhandetes eksemplarides ma ei teagi, mida praegu võiks inimesed osta.

No eelmisel aastal osteti Chuck Norrise anekdoote 16 000 eksemplari.

Kuulge, see ei olnud ju kirjandus, aga see oli hea väike raamat, ilmselt ka odav. Ja noh, see ilmus vist talve lõpus või umbes siis – igal juhul oli see hea jõulukingitus.

Kuigi ma ei tea, kas seda on tõesti tuhandeid ostetud, aga Lauri Räpi raamatut, mis on tõesti halb luule, osteti vist ka päris palju.

Aga ma olen ikkagi selles mõttes järjekindel, kas on võimalik, et kuskilt tuleb üks autor – ta võib olla kas juba tunnustatud kirjanik või täiesti uus nimi, kes kirjutab midagi sellist, mis tõstab ta järsku kõigi tähelepanu alla. Noh, ma ei tea, ei pea kohe hulluks minema, aga oletame, et raamat müüb 10 000 eksemplari, ja kogu Eesti räägib sellest aasta otsa, inimesed loevad ja need, kes ei ole lugenud, teesklevad, et nad on lugenud. Mis võiks olla selleks eelduseks?

Ütleksin kõigepealt, et unistage edasi – midagi sellist ei tule.

Me võime küll teoreetiliselt rääkida, aga iial ei tea, eks ole. Eeldus oleks, et Eesti ühiskond peaks olema olukorras, kus midagi kõnetab kõiki. Keegi peaks oskama selle kuidagi kirja panna.

Praegu ei ole seda veel, kuigi ühiskonnas on palju ärevust. Kui võrrelda seda 1990. aastatega, siis nüüd on toimunud muutus, mis ei puuduta ainult Eestit, vaid kogu maailma. Ma ütleksin, et maailm on muutunud ähvardavaks. Aga ma rõhutan veelkord: 30 aasta jooksul oleme vabas maailmas muutunud väga erinevaks. Meid huvitavad erinevad asjad.

Mitte ainult eestlased, sama on meil naabritega ja läänemaailmas laiemalt.

Loomulikult, kui Mikitast rääkida, siis mäletan, kuidas ma õpetasin Soomes mõnda aega. Kui ma rääkisin seal, silmade särades, Mikitast ja nad kuulasid huviga, oli kõik tore, aga siis ütles mulle üks soome-ugri keelte professor: "Aga mis mõttes on see Eesti eripära? See on ju Loode-Venemaa, see on Soome." See on geograafiline vöönd, kus meie suhe metsade ja loodusega on just selline, nagu Mikita oma teostes kirjeldab. Nii ongi.

Nii et on lootusetud need ootused, et naaseks mingi selline periood, nagu oli võib-olla viimati kaheksakümnendatel või isegi seitsmekümnendatel, kus näiteks Jaan Krossi "Keisri hull" või mõni muu, näiteks Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" või "Ajaloo ilu", saavutasid sellise ühiskondliku mõju ja fenomeni staatuse?

Jah, ma arvan küll. See oli piiripealne aeg, teistsugune aeg. Pärast seda tuli veel mõni Õnnepalu raamat, näiteks "Piiririik". Aga ma arvan, et "Seitsmendat rahukevadet" oleme me ehk veidi ülemüstifitseerinud. Minu arvates on aga tähtsam see, et see raamat, mis on meile tähtis just sellel hetkel, jääks püsima – et ta ei kaoks.

Mul on natuke mure Lilli Luugi pärast ka, et tuleb üks kirjanik, kellest räägivad kõik, aga hiljem... Siin meenub näiteks Mudlum – see oli küll väiksem fenomen. Üks hetk me kõik rääkisime Sofi Oksasest – mitte et ta meile oleks meeldinud, aga me kõik tegime näo, et oleme "Puhastust" vähemalt lugenud. Aga siis see raamat kaob.

Kui jääda üheksakümnendate alguse ja kaheksakümnendate lõpu juurde, siis tõenäoliselt kuulub Viivi Luige "Ajaloo ilu" pigem kaheksakümnendate Eesti kirjandusse, hoolimata oma ilmumisaastast. Seda raamatut pandi tähele ka mujal maailmas – ma isegi ei tea, mitmesse keelde see tõlgiti, aga kindlasti päris mitmesse. Omal ajal oli see raamat trükiarvude ja vastuvõtu poolest üsna edukas. Viimastel aastatel on Eestis kommertskirjandust nagu näiteks Indrek Hargla teoseid edukalt tõlgitud. Ja meil on Jaan Kross, kelle teosed tõlgiti omal ajal tõesti müstilistesse keeltesse suurtes kogustes. Praegu ei tea ma, kas meil on jälle sellist kirjanikku, kes suudaks lisaks Eesti auditooriumile midagi öelda ka rootslastele, inglisekeelsetele lugejatele, prantslastele?

Hetkel võib-olla tõesti ei ole.

Kross oli huvitav autor, ja tema teoseid tõlgiti siis, kui Eesti oli huvitav. Me lugesime teda kindlasti, sest Jaan Kross on klassik. Olen ka mõelnud, et tema romaane on palju, kuid teistest üle paistab ikkagi suur romaan "Kolme katku vahel" ja loomulikult "Keisri hull". Aga õpetajad räägivad, et lapsed ei taha "Keisri hullu" lugeda, sest nad ei saa sellest aru – nad ei tunne Tsaari-Venemaa ajalugu ega kõiki taustu. Kuid seda saaks õpetaja kindlasti selgitada.

Krossi teosed on tõlgitud soome keelde, samuti on neid päris palju tõlgitud saksa keelde, samuti rootsi ja mitmesse teise keelde. Kahjuks on see tõlkimise laine praeguseks lõppenud, ja tõepoolest, tõlkimise osas on meil nüüd hoopis teine olukord.

Ma tean, et "Mees, kes teadis ussisõnu" oli näiteks üsna menukas Prantsusmaal, samuti "Piiririiki" tõlgiti, aga Mikitat vist mitte nii palju.

Tõlkimise osas ei oska ma hetkel midagi kindlat öelda. Kuid ma jäin mõtlema, milliseid kirjanikke loeti. Kuulge, 1988. aastal lugesid kõik Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele" – või vähemalt tehti nägu, et oldi lugenud. Nad ei pidanud seda ka tegema, sest bändid laulsid neid tekste. Samuti tundsid noored väga hästi Jüri Üdi luulet.

Kui võtta näiteks Hando Runnel või Jaan Kross, siis nad ju kirjutasid Eesti rahva või Eesti enda lugu või lugusid. Sama kehtib ka "Keisri hullu" puhul – see on tegelikult lugu Eesti saatusest teatud mõttes. Ja sealt tuli juba rahvusvaheline tähelepanu ja edu. Põhimõtteliselt on küsimus selles, miks meil ei ole praegu mõnda sellist teost, mis räägiks Eesti lugu ja oleks huvitav nii laiemale Eesti publikule kui ka mujal maailmas? Ma arvan, et kõik kirjanikud tahaksid sellist raamatut kirjutada.

See on tegelikult kahepoolne küsimus. Arvan, et meil võivad olla andekad kirjanikud, aga maailm praegu sulgub. Ühiskondadel on oma tegemised, oma mured, neil on oma kirjanikud, keda reklaamitakse.

Kui me vaatame teisest küljest, siis Eestis on väga head tõlkijad ja korralikud tõlkekirjanduse valikud, ma ei räägi siin žanrikirjandusest, vaid tavalisest ilukirjandusest. Siin on praegu näiteks moodi läinud prantsuse autor Valérie Perrin, kellelt on järjest ilmunud kolm raamatut Punase raamatu sarjas. See on ka osaliselt juhuslik.

Kui me tuleme selle juurde, et mida te tahate teada ja mida ma püüan teile selgitada – siis meil ei ole sellist ühiskondlikku suurt tellimust taolise Eesti romaani järele. Huvitav, millest peaks Eesti kirjanik kirjutama, et see huvitaks poolt Euroopat?

Teie olete uurinud põhjalikult Eesti NSV okupatsiooniperioodi Eesti Kirjanike Liitu. Ma vaatasin eile praeguse Eesti Kirjanike Liidu liikmete nimekirja ja mõtlesin tagasi, kes kuulusid Eesti NSV perioodil kirjanike liitu. Pean ütlema, et vaatamata kogu okupatsiooniperioodi repressioonidele ja õudustele, kõigile neile kannatustele, tundub praegune kirjanike liidu nimekiri mulle oluliselt kahvatum. Nende inimeste ühiskondlik positsioon on hoopis teistsugune võrreldes nendega, kes kuulusid kirjanike liitu näiteks 1984. aastal. Miks see nii on? Millest see räägib?

See räägib kirjaniku kohast ühiskonnas. Nõukogude ajal oli kirjanik kui ühiskonna mõtte kujundaja. Meil ei olnud poliitikuid, meil olid parteivanamehed. Meil ei olnud ärimehi, meil olid mõned estraadilauljad, ei olnud poptähti. Meil olid näitlejad ja kirjanikud.

Nõukogude aja kirjanikest võin ma öelda, et oli paar kirjanikku, keda tõlgiti poole maailma või kogu sotsialistliku bloki poolt - Hans Leberecht ja August Jakobson.

Kunagi, kui uurisin midagi muud, vaatasin Ellen Niidu ja Jaan Krossi bibliograafiaid. Krossi esimene luulekogu ilmus 1958. aastal, Ellen Niidu oma 1960. aastal, ja siis tulid Niidu suurepärased lasteraamatud järjest. Tõlkis neid ainult sotsialismileer - kõik see toimus Nõukogude Liidu autorikaitse ühingu kaudu, läbi süsteemi.

Ja paar antoloogiat ilmusid Soomes ja Ungaris. Üks koostati Soomes, teine Ungaris, ja Soome oma koostasid Soome kompartei liikmed. Need ei läbinud kooskõlastust, aga soomlased ja ungarlased andsid need välja. Jaan Krossi ei saanud parteikomitees noomida, sest ta ei olnud partei liige. Mitu koosolekut peeti selle üle, miks neid autoreid tõlgiti, kes selle otsuse tegi.

Kui räägime Eesti NSV Kirjanike Liidust ja mõtleme sellele ajale, mis on tänapäeval ka paljudele elav mälestus, siis võiks seda kirjeldada järgmiselt: 1970. aastate ja 1980. aastate Eestis oli kirjanike liidu üks ots piltlikult öeldes Juhan Smuul ja teine ots Lennart Meri. Nende vahepeal oli igasuguseid olulisi ühiskondlikke figuure. See oli periood, kus ideoloogiline kontroll oli üsna tugev, kuid samas eksisteeris teatud vabaduseaken. Mis oli selle nähtuse taga?

Kirjandus on oma olemuselt kujundlik keel, eriti luule. See oli siiski eriline aeg, kus juba 1960. aastatel alustasid Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski, ning 1970. aastatel liitus nendega Lennart Meri. Samuti Jaan Kross, kes mõlemad kirjutasid väga teadlikult: üks keskendus lähemale ajaloole, teine aga kaugemale minevikule.

Meri mõtles ajalugu pisut välja...

Aga ikkagi oli tore lugeda.

Nõukogude aeg oli selles mõttes erakordne, et kuigi palju ei lubatud, õnnestus siiski teha teatud asju, mis olid vastuolus tsensuuri ja teiste piirangutega.

Aga mitte ainult luules, vaid ka proosas. Tegelikult mõtlesin, miks see nii oli. Tollel ajal ilmus keskmiselt kuus luulekogu ja viis romaani aastas. Praegu on see numbriliselt oluliselt suurem.

Kui palju meil praegu ilmub romaane aastas?

100 ja rohkem ütleb Holger Kaints, kes teeb sel aastal pika proosaülevaate Loomingusse.

Mina istusin paar aastat tagasi kultuurkapitali žüriis ja sain aimu, kui palju meil on kirjanikke ja kui palju nad kirjutavad. Aga ma ei tea, kes need ostab või kes neid loeb.

Ilmselt loevad neid raamatuid kirjanike sõbrad.

Minu mure on see, ja see võib kõlada natuke halvasti, aga tegelikult ei ole meil puudust raamatutest, aga meil oleks kindlasti vaja rohkem raamatute tutvustust ja seletust, kellele need sobivad. Eesti inimene armastab kirjutada, aga vahel tundub, et kirjutajaid on rohkem kui lugejaid. Teate, kui palju ilmub luulekogusid – on need tavalised ja siis on need omakirjastuslikud kogud, neid tuleb teine 50 peale. Nad näevad kaunis amatöörlikud välja ja sisu on samasugune.

Huvitav on see, et Läti tuttav, kellega ma vestlesin läti kirjandusest, ütles, et neil pole kirjutajaid, mis jäi mulle natuke üllatavaks. Ma tõesti ei teadnud, et Eestis ilmub aastas 100 romaani, aga kui ma vaatan raamatupoodi, siis mul on jäänud mulje, et Eestis on kirjutajaid väga palju. Kirjastamisprotsessi demokratiseerumine, vabanemine ja odavnemine on viinud tõepoolest selleni, et nüüd saab välja anda raamatu isegi 10 eksemplari tiraažiga. Põhimõtteliselt on see tehniliselt väga lihtne teha – isegi 100 või 200 eksemplari on lihtne kirjastada. Kirjastusi on palju, ja kui üks kirjastus kedagi ei võta, siis teine võtab vastu.

Eestis on see eripära võrreldes teiste riikidega, et meil peaaegu pooled korralikest ja headest kirjanikest kirjastavad ise. Nende välja antud raamatud on korralikud ja viisakad, aga ainus mure on turundus. Kui nad tahavad, et raamat leviks, peavad nad selle kindlasti raamatupoodi viima, aga raamatupoe juurdehindlus on suur.

Aga miks nad seda teevad? Sellepärast, et nad tahavad natukenegi oma kirjutamisest elada. Nad saavad kultuurkapitalilt toetust, aga see on väike summa. Kirjastus võtab oma osa, seega neil on lihtsam leida kedagi, kes kujundab ja küljendab ja trükkimine ei ole praegu probleem.

Kumb olukord oleks Eesti ühiskonna ja kultuuri seisukohalt parem: kas see, et aastas ilmub väga tihe valik, näiteks kuus romaani, või see, et ilmub 100 romaani, aga ilma igasuguse toimetaja valikuta?

Loomulikult see teine variant.

Aga lihtsalt palju raamatuid ei ole veel garantii, et neid loetakse või märgatakse. Kui mingisugune kanal, nagu Mart Juur või muu meedia, võtaks kord nädalas või sagedamini tutvustada neid raamatuid, oleks lugejatel kindlasti suurem teadlikkus. Tundub, et hetkel on just see orienteerumise probleem – raamatud ilmuvad, aga ei pruugi saada piisavat tähelepanu, et lugejad neid üles leiaks.

Ja kui ei leia - lähevad vanapaberisse. Ega ka sellest varasemast kirjandusest on püsima jäänud ju vähe raamatuid.

Kui võtta tõesti niimoodi, et meil ilmus seal näiteks 1980. aastate alguses kuus romaani aastas, siis ma arvan, et suurem enamus neist on täna vähemasti mingisuguse väikese koha Eesti ajaloos või kultuuriloos endale kinnitanud. Aga kui vaadata näiteks 2022. aastasse, kust on kaks aastat möödas, ja küsida minu käest, kes ma tegelikult tunnen sellist kerget huvi kirjanduse vastu, mitut romaani ma oskan nimetada, siis ma jään tõsiselt hätta.

Te olete veel aktiivses tööeas inimene.

Võib-olla 1980. aastatel ilmus 12 romaani, aga võib-olla mitte nii palju. Oli praktiliselt üks ja ainukene kirjastus, see oli Eesti Raamat. Seal oli kümmekond toimetajat, iga käsikiri toimetati ja parandati. Siis tuli veel Glavlit vahele ja jälle toimetati. Ainus viga oli see, et paber oli vilets, ei pidanud vastu.

See on tõsi, ma mäletan ise väga hästi neid seljast lahti tulnud raamatuid. Üks nendest, muide, mis meil kodus oli ja mida ma praktiliselt ei näinud, kuna ta oli kogu aeg välja laenatud, oli 1979. aastal ilmunud Silver Anniko "Rusikad". Selle tiraaž vist ei olnud sama suur kui näiteks Raimond Kaugveri kõige tuntumatel raamatutel, aga seda enam inimesed tahtsid seda lugeda, sest see käsitles paljusid asju, millest räägiti ainult kodus. See jutustas eesti rahva lugu.

Ja nüüd minu jaoks üllatusena, kui raamat mõned aastad tagasi uuesti välja anti, siis oli see vist 200 lehekülge mahukam. Lugedes nüüd seda esimest, Nõukogude tsensuurist ja toimetajatest läbi käinud versiooni ja lugedes seda nüüd lisatud 200 leheküljega versiooni, siis piinlik öelda... jättes kõrvale võib-olla poolteist lehekülge tsensuuri poolt kõrvaldatud teksti, siis lühem versioon oli kirjanduslikult ja kunstiliselt parem.

See ei üllata, kogenud toimetaja käis läbi.

Mul on soomlaste hulgas tuttavaid toimetajaid, kes ütlevad, et sisuliselt võiks eesti proosat rohkem toimetada. Ja toimetamine, nende meelest, liialdusega öeldes, tähendab seda, et kolmandiku võiks välja visata.

Miks siis ikkagi nii palju raamatuid Eestis ilmub? Kas see on tingitud sellest, et on teatud hulk inimesi, kes peavad ennast menukateks autoriteks ning seega eeldavad, et nad võiksid Eestis raamatute kirjutamisega ära elada?

Ma ei usu, et neil on selliseid illusioone, ma ei tea, kas nad peavad end populaarseteks.

Kas te mäletate veel Erik Tohvrit? Temal ilmus mitu raamatut aastas ja neid tõesti loeti. Talle maksti ka honorari üsna korralikult, kuna kirjastus sai teha üsna suure tiraaži. Seetõttu sõltub see kõik tiraaži suurusest.

Aga miks neid raamatuid praegu nii palju on, küsin ka endalt. Meil on palju kirjastusi, kuigi näiteks Piret Raud, Lilli Luuk, Kristiina Ehin, Mihkel Mutt ja Maarja Kangro annavad oma raamatuid ise välja väga korralikult.

Ma ei tunne seda maailma hästi, aga olin kunagi kultuurkapitalis, kus pidin lugema palju raamatuid. Siis ma vaatasin ka, kes neid küll välja annavad. Tõepoolest mingisugust hulka ikkagi ostetakse ka, muidu kirjastused ei annaks neid välja.

Ja muidugi annab kultuurkapital üsna lahkelt väljaandmise raha. Vaba maa. Sirbis ütles Kai Arrak, et ongi hea, kui baas on nii lai, siis on tippudel parem tõusta.

Võib-olla võiks öelda, et tipud ei paista sealt silma.

Lauri Räpi kohta oskan küll öelda, et tema on kindlasti üks nendest, kes – kas ta nüüd oma loomingust ära elab –, aga ta teenib sellega kindlasti täiesti märkimisväärset raha.

Jah, sest ta on ka suunamudija.

Kui rahast räägime, siis on ju ka raamatureklaam – või raamatuturundus, nagu peenemalt öeldakse – mis mõjub küllalt palju ja määrab samuti. Sellepärast ma räägingi, et on vaja asjatundlikumat tutvustamist, kuigi samas ütlen jälle endale vastu, sest asjatundlikku kelle jaoks - lugejate huvid on väga erinevad.

Teisest küljest, ajalooliselt on kogu aeg nii olnud, et kirjanikud, kes on oma tööst ära elanud või lausa jõukaks saanud, on Eestis väga harvad ja ka maailmas on neid väga vähe. Aga kindlasti on ilukirjanduslik looming – raamat, romaan, ka luule – olnud suurepäraseks võimaluseks oma ideid levitada.

Kui mõtleme Jaan Krossi ja ka Lennart Meri peale – eks nad kirjutasid oma raamatud selle mõttega, et öelda, et eestlased on päris rahvas, meil on olnud oma kaalukas roll ajaloos. Ja tegelikult võis seal lugeda välja ka seda, et kunagi saab meil taas olema oma vabariik. See oli see idee, mida nad levitasid.

See läks täide, siis oli seda vaja. Näiteks Lilli Luugi "Ööema" või ka "Minu venna keha" - see on kunst, aga see on ka see, et ärgem unustagem seda kurjust, mis on meie ajaloos tulnud ja olnud ja jälle lähedal.

Kas Luuk on nüüd erandlik näide, või on tänasel päeval veel sarnaseid raamatuid? Mina tegelikult pigem jään hätta, kuna ma ei näe neid eriti.

Siis on meil Mikita, kellel on kindlasti oma ideed ja ideoloogia. Meie metsad, meie olemus – ühes käes seenenuga ja teises nutitelefon. See on ju ka ideoloogia.

Ma ei tea, kas ka Tõnu Õnnepalul, kes kirjutab kogu aeg ühtemoodi, aga kelle kõiki raamatuid ma põhimõtteliselt loen. Aeg-ajalt mõni koht paneb pettuma, aga mind võlub ikkagi see, kui hea ta keel on, ja kuidas ta suudab ka eimillestki väga köitvalt kirjutada.

Ideoloogia on alati kahe otsaga asi. Ma ei tea, kas me tahame ideoloogiat.

Võib-olla keegi tahab, aga eesti rahvas kindlasti vajab mingisugust punkti, kuhu mingitel hetkedel koos vaadata. Ei saa ju päris niimoodi olla, et see punkt 364 päeva aastas on kell 21 "Aktuaalne Kaamera" ja ülejäänud ajal seda punkti ei eksisteeri. Inimesel peaks olema mingisugune tekst, mida ta saab kätte võtta ja teada, et seda on lugenud 20 000 või 100 000 tema rahvuskaaslast, või vähemalt et nad on omanud mingit puutumust tekstiga. Lugeda seda teksti ja mõelda, mis meie lugu on.

Mis see meie lugu on ... Võtavad siis kätte Juhan Liivi.

Me oleme ju keeleusku, meie usk ja ideoloogia on keel. Võtame siis kätte Alliksaare, võtame kätte Paul-Eerik Rummo. Võtame kätte, ma ei tea, Kristiina Ehini või tema isa Andres Ehini. Mind kunagi väga liigutas, kui Rein Raud ütles kuskil oma intervjuus, et tal oli aeg, kui ta hommikul vara ärkas, siis ta luges kõigepealt 15 minutit luulet.

Ma sain aru, mida te tahate. Aga meil oli see idee saada vabaks, saada iseseisvaks. Nüüd ongi, me oleme ratsa rikkaks saanud, aga kõik ei ole ka. Ja tõepoolest, ma ei tea, kust see ühendav idee tuleb, võib-olla tõesti on selleks keel.

Aga me ei taha ju ka seda, mis praegu meid võiks ühendada – see mure ja hirm, mis maailmas praegu on.

Iseenesest kui niimoodi mõelda selle praeguse mure ja hirmu peale, siis oleks ju ideaalne hetk kirjutada mingisugune mitut põlvkonda haarav mahukas romaan näiteks Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Eesti või siis laiemalt Balti riikide vabanemisest. Mingeid katsetusi on ju tehtud, aga mingit sellist mahukamat asja ei ole. Ma ise olen vahel mõelnud, et kui võtta kokku kasvõi need üksikud lood, mida siin praktiliselt iga inimene oskab meenutada sealt perioodist 1985 kuni 1992, et siis saaks ju vapustavaid raamatuid kirjutada.

Saaks. See vajab ilmselt oskust või annet. On ju proovitud eri perioodidel.

Ma olen ka selle üle mõelnud. Ene Mihkelson on kirjutanud triloogia sellest, kuidas nõukogude võimu ajal, neljakümnendatel ja viiekümnendatel, hävitati Eesti küla. Ja väga mõjuvalt. Tähendab, see vajab süvenemist, aga mitte ainult – tuleb ka aega võtta, et lugeda ja mõista.

Päris uuema aja kohta võib-olla ongi veel liiga vara kirjutada.

Mihkel Mutt on kirjutanud üsna mahuka romaani "Kooparahvas läheb ajalukku", mis käsitleb Eesti intelligentsi lugu. "Koobas" tähendab seal Kuku klubi – see on Eestit ja eriti Kuku klubi seltskonda kirjeldav teos, keskendudes ajale enne ja pärast taasiseseisvumist.

Kui ma hiljem seda uuesti üle vaatasin, märkasin, et see ei saanud väga laia retseptsiooni. Siis ma sain aru, miks – need joodikud, olgu nad andekad või mitte, lihtsalt ei huvita laiemat publikut.

Ma lugesin ka seda Mihkel Muti raamatut ja mulle tekkis hoopis teistsugune paralleel. Kuigi Mutt on kirjutanud Eesti iseseisvuse taastamise perioodist ka vähema iroonia ja satiiri võtmes, siis mulle tundus, et sellel teosel on rohkem ühist Andrus Kiviräha mitmete teostega – kohati isegi "Rehepapiga". Seal kujutatakse pigem stereotüüpseid eestlasi, aga hoidutakse konkreetsetest sündmustest või selgelt tuvastatavatest isikutest ja asjaoludest. Kas see pole kuidagi natuke õnnetu, et me tahame lugeda iseendast läbi iroonilise prisma?

Me olemegi ju iroonilised! Ma arvan, et Kivirähk teeb seda täiesti teadlikult – Ivan Orav on ikkagi väga suurepärane tegelaskuju. Aga Mutt on ka oma loomult irooniline.

Samas, tema viimane raamat Mati Undist ei olnud irooniline, aga eelmine – "Kooparahvas läheb ajalukku" – on siiski võtmeromaan. Seal on võimalik prototüüpe ära tunda, mina, olles Tartus, ei suuda võib-olla kõike täielikult hoomata. Võib-olla teie olete ka selle jaoks liiga noor. Igatahes see teos on kuidagi jäänud tahaplaanile.

Aga teate, milline raamat on viimasel ajal Eestis raamatukogude lugejaid kõige rohkem huvitanud? Milline teos on pannud inimesi autorit kohtumistele kutsuma ja tema loomingust rääkima?

See on Maarja Unduski raamat tema emast, Ellen Niidust.

See pole ilukirjandus.

Jah, aga see on ilukirjanikust.

See ei ole ainult Eesti asi, vaid terve Euroopa teema. See teine pool – Õnnepalu või see, mida Kaplinski viimasel ajal kirjutas – kas see oli ilukirjandus või pigem ühiskonna mõtestamine? Sama kehtib ka Viivi Luige kohta, lugesin just hiljuti tema teost, mis pärines "Eesti mõtteloo" sarjast.

Ma ei tea, kas Luige "Varjuteatergi" oli ilukirjandus.

Ma nüüd saate lõpetuseks ikkagi kangekaelselt küsin: kas peame leppima sellega, et kuna ühiskond on nii killustunud ja kirjandust tehakse kõige erinevamates vormides nii meil kui mujal, siis sellist suurt romaani, suurt kirjanikku või kirjanikke, kes korraga kõnetaksid paljusid inimesi, ei olegi meil enam kunagi Eestis loota?

Loota ikka võib, aga selleks peab ühiskonnas midagi niisugust juhtuma, mis meid kõiki huvitab. Mis meid kõiki konsolideeriks, mis meid kõiki ühendaks. Me oleme 30 aastat võinud vabalt areneda ja korjata, kes raamatuid, kes raha, kes mida iganes. Ja see on tõesti nii. Mina olen küll viimased 20 aastat mõtisklenud selle üle, kui erinevad ikkagi inimeste huvid on.

Võib-olla me tegelikult ei tahagi sellist sündmust, mis meid kõiki rahvana väga konsolideeriks.

Jah, see ei tundu olevat just kõige parem sündmus.

Vikerraadio "Reedene intervjuu" on eetris igal reedel kell 14.05.