Ajal, mil kehtiv maailmakord kokkuvarisemise äärele näib olevat jõudnud, jagub meil siiski jätkuvalt jõudu ka sisepoliitiliseks võimuvõitluseks. Ja ma ei räägi EKRE-st, kes ühe suupoolega nõuab Jeffrey Sachsile viidates sõbralikumat läbisaamist Venemaa ja venelastega, aga teisega lajatab, et valimisõiguse piiramise eelnõu jätab liiga paljudele venelastele valimisõiguse kätte, vaid hoopis sellest, et käesoleval nädalal on mitmed väljaanded spekuleerinud selle üle, kaua võiks veel kesta koalitsioon sotside ja reformarite vahel.

Need spekulatsioonid on rajatud reformierakondlaste sotsiaalmeediasäutsudele, kus nad väljendavad kriitikat sotsist maaeluministri Piret Hartmani algatustele, mis lähevad vastuollu Reformierakonna eesmärgiga vähendada regulatsioone. Need omakorda järgnevad reformierakondlasest kliimaministri Yoko Alenderi pitsitamisele, kelle suhtes väljendasid kriitikat ka sotsid. Kriitikanoodi sotside aadressil lennutas neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil ka Eesti 200.

Iseenesest ei ole selles olukorras midagi pretsedenditut. Eestis on vähe valitsuskoalitsioone, mis oleksid kestnud üle kahe aasta. Just nii palju aega sai äsja mööda ka viimastest riigikogu valimistest. Vahepeal küll valitsus vahetus, kui peaministri toolil võttis Kaja Kallase asemel istet Kristen Michal, aga koalitsiooni koosseis jäi selle vahetuse käigus samaks. Niisiis see, et valitsuse vahetuse mõttega mängitakse, on täiesti ootuspärane.

Iseasi, kas ka sõnadest tegudeni jõutakse. Riigikogu kohtade jaotust ja erakondadevahelisi jõujooni arvestades on ebatõenäoline, et kokku saadaks uus ja toimiv koalitsioon.

Praegu on Reformierakonnal ja Eesti 200-l riigikogus kokku 50 kohta ja lisaks võivad nad fraktsioonitutest saadikutest arvestada vast ka Alar Lanemani ning Maria Jufereva-Skuratovski toetusega, kes peale valimisi Reformierakonnaga on liitunud. Kokku 52 mandaati 101-liikmelises riigikogus. Ehk siis enamus, aga nii napp, et vaevalt sellega tõhusamalt valitseb kui teatud teemadel pipardavate sotsidega. Ja ükski opositsioonierakondadest pole seni väljendanud valmisolekut valitsusega koostööd teha.

Sestap on tõenäolisem, et kriitika eesmärk pole valitsuskoalitsiooni lõhki ajamine, vaid pigem jõupositsiooni omandamine koalitsiooni sees ning oma maailmavaate selgitamine oma toetajatele. Kohalikud valimised toimuvad ju juba tänavu oktoobris.

Iseenesest pole sellises ideeliste erinevuste väljatoomises midagi halba. See, et koalitsioonivalitsustes tuleb teha kompromisse, teatud küsimustes järele anda, on paratamatu.

Pildi selguse huvides on ju hea, kui aeg-ajalt markeeritakse erinevusi valitsuse poliitikas ja seda moodustavate erakondade maailmavaatelistes sihtides. Seda enam, et ka sotsid on mõlemat võtet korduvalt praktiseerinud, kritiseerides otsuseid, mis nende valijate silmis ebapopulaarsed võiksid olla, aga ka nõudes valitsusjuhi vahetuse kontekstis endale hääleõigust valitsuskoalitsioonis juurde, viidates oma erakonnaliikmete kasvanud esindatusele riigikogus.

Pikas perspektiivis on valitsuskriisi kestvast etendamisest kõige vähem võita Reformierakonnal, mis on oma valijatele lubanud Eesti hoidmist kindlates kätes, mis praegustel rahututel aegadel on aktuaalsem kui ei kunagi varem.

Lühiajaliselt võib kriisi kruvimine aga olla abiks avaliku tähelepanu koondamisel mõnele uuele algatusele, millega Reformierakond taas oma visiooni kehtestada saab. Kogu valitsuskoalitsiooni, aga iseäranis Reformierakonna huvides on sellega nüüd võimalikult kiirelt välja tulla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.