Kevad. Aedniku süda on rahutu ja samal ajal ülevoolavalt õnnelik. Kõik on alles ees ja tänavu saab kindlasti olema parem kui kunagi varem. Pinnas on vaja ette valmistada, detsembris-jaanuaris kataloogidest tellitud seemned-sibulad mulda pista.

Valimiste aastal on poliitiku südames sama ärevus. Neli pikka aastat on nad oodanud. Kes võimu laineharjal surfates, kes opositsioonis hambaid krigistades. Aga nüüd tuleb muutus. Vähemalt on see ukse ees. Natuke vähem kui viis kuud ongi jäänud kandidaatide esitamiseks ja kaugel see oktoobri teine nädal enam ongi.

Tavainimesele võib küll tunduda, et mis neist valimistest. Aga see kõik ongi võrreldav aiatööga, algul on lihtsalt mullaga topsid aknalaudadel ja must maa kasvuhoones. Võõras pilk ei näegi, et seal kusagil toitainerikka huumuse all idanevad uued võrsed.

Või kas ikka? Juba mõnda aega on väikeste omavalitsuste volikogude ja vallajuhtide suust ühest vestlusest teise kosta, et valimistele sõidame küll, aga kellega sõita. Rääkisin mitmete vallajuhtide ja volikogude esindajatega, kes kõik kinnitasid kui ühest suust, et noort verd oleks kohe hädasti vaja.

Ühes kohas on volikogu keskmine vanus kuuskümmend pluss, teises kohas viiskümmend pluss. Mitte et see paha oleks, aga hääletooni madaldades tõdetakse, et ikka veel on natuke liiga palju oluliste otsuste poolt hääletamisel suhtumist laadis "mis ma selle eest saan?". Üks vallajuht tõi välja, et kohati on suhtumine selline, et saaks või labidatäie kruusa, aga midagi peaks ikka saama.

Niisiis – uus veri. Selle kohta öeldakse, et valida on, aga natuke. Või siis, et kui algul tundub, et valida on kõvasti, siis päriselt inimestega rääkima minnes selgub, et tegelikult on valik väga piiratud. Keegi ei rutta seda täpselt sõnastama, aga läbi lillede antakse mõista, et häid inimesi, selliseid, kes saaks ka päriselt kohalikku ellu panustada, on jäänud väheks. See on järjepideva väljarände konkreetne tulem.

Kui sobiv kandidaat leitaksegi, põrkutakse rea põhjenduste vastu, miks ei taheta end võimaliku voliniku tööga siduda. Valusaim neist tõdemus, et valitsemise juures olemine pole enam prestiižne. Lihtsustatult võetakse see kokku nii: iga inimene tahab, et sellest, mida ta teeb, peetaks lugu. Viimasel ajal on aga nii, et vähemalt vallavolinike tööst enam ei peeta lugu. Seda kõike on mõjutanud nii trumpism kui ka siseriiklik pidev võimukaklus. Inimeste hinnanguid kuulates kõlab üha sagedamini, et suur poliitika on end täis teinud.

Isegi uute ministrite leidmine oli keeruline, nagu tõdes Eesti 200 juht Kristina Kallas. Paljud head kandidaadid ütlesid ära. Selgituste andmisel jäi Kallas napisõnaliseks, mainides vaid kellegi lapseootust.

Valdade inimesed on konkreetsemad. Prestiiži kõrval tuuakse välja hirm valida pool, mis justkui tähendab seda, et kui kodanik seob end mõne valimisliiduga või läheb mõne erakonna nimekirja kandideerima, siis oleks ta justkui automaatselt välistanud mingid teised inimesed. Lihtsustatult öeldes kardetakse rünnaku alla sattumist ainult selle eest, et kuulutakse ühte või teise koosseisu.

Rünnak on kiire tulema. Nii tuuaksegi välja, et inimesed ei taha enam "pahatahtliku jamaga tegeleda", nagu üks vallajuht ütles. Tema sõnul saab vald kogu aeg peksa. Hoolimata sellest, kas teed hästi või halvasti, aga peksa saab ikkagi. Ühel pool on tugevalt vastanduvad vallakodanikud, teisal väsimatud ametkonnad bürokraatiamasinaga.

Nii kulub lõpuks kogu valla edendamisele planeeritud energia lõputule võitlusele ja jagelemisele, mis kehvemal juhul päädib sotsiaalmeedias naerualuseks tegemisega. Kui palju täpselt kuluski aega vastse põllumajandusministri kandidaadi selgumise ja seejärel temast pilapiltide ja meemide ilmumiseni? Minu arvates oli see umbes täpselt silmapilk.

Murekohana tuuakse välja ka üldine madal valitsemiskultuur, mis ühe kirjelduse kohaselt küünib selleni, et oponendi sooja kohta saatmine palutakse protokollijal sõna-sõnalt kirja panna.

Mulle meeldib ütlemine: see, et asjad on nii, nagu nad on, ei tähenda seda, et need peavad olema nii, nagu nad on. Nora Maria Londoni nime all kultuurkapitali esseekonkursi võitnud Kaur Riismaa kirjutas võidutöös vakatamisest. Lugejad suhestusid sellega. Aga kas pole vakatamine siiski vaid hetk? Moment kahe reaalsuse vahel. Hetk, mil mõistetakse, mis on juhtunud ja järgmine hetk, mil mõistetakse, kuhu peaks edasi minema. Vakatamine iseendast oleks mõnusasse mugavusse jäämine.

Edasi minemine on võrreldav seljakotiga matkamisega, kus kõik eluks vajalik peab mahtuma väiksesse kotti. Enne minemist pannakse ilma illusioone loomata võimalikud riskid kirja, siis tegeletakse nende maandamisega ja siis on minek. Umbes samamoodi võiks ärksad mõelda ka kohalikel valimistel kaasalöömisest. Sest tõesti, kui seemet mulda ei pane, pole ka lootust saaki saada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.