Pärandniitude teema tuleb meediasse ikka ja jälle tagasi. Mitme uudislaine tulemusel jääb kuklasse tunne justkui peituks lilleliste niitude taga midagi müstilist. Ilmselt leiab avalikkus ka pärandniitudest paralleele mitmete teiste protsessidega, mida kirjeldab otsuste läbipaistmatus, avaliku arutelu puudumine ja riigivahendite vastupidine kasutus tänastele oludele.

Ehk on tõesti tegu hoopis numbrite maagiaga? Vastupidiselt peaministri soovitusele, sukeldume siis korra sellesse.

68 miljonit eurot, mis lisandus kliimakindla majanduse seaduse eelnõusse pärandniitude hooldamiseks, on igati väärikas summa. Selle eest saab näiteks kaks HIMARS-i, seitse korda tõsta õpetajate palka nende küsitud kümne miljoni euro ulatuses või hoida üle 333 maakoha gümnaasiumi (Toila gümnaasiumi aasta eelarve oli 2024. aastal 210 000 eurot). Või soetame näiteks 1,2 miljoni euro eest PERH-i südamekirurgia osakonda vajalikku tehnikat, et käesoleval aastal saaksid operatsioonile kõik need, kes seda vajavad. Rääkimata päästjate palgast.

Tegu on ligikaudsete arvudega, mis annavad üsna hea pildi alternatiividest. Arvestades viimaste aastate raskeid arutelusid haiglate rahapuuduse või Toila gümnaasiumi näitel, on teema igati arutelu väärt.

Loomulikult tuleb arutellu lisada kliimaministeeriumi teadusnõuniku Aveliina Helmi selgitus, et pärandniitude hoidmisel on oluline sotsiaalne mõju. Julgen õhku visata küsimuse, et äkki on Eesti koolidel ja haiglatel siiski olulisem roll meie ühiskonna arengus ja eestluse säilimisel kui niidetud lillelistel aladel.

Hea meelega arutleks ministeeriumiga ka kliima hoidmise teemadel. Millised sammud maailma kliima päästmiseks on kõige efektiivsemad ja millised meid eesmärgile lähemale ei vii?

Oleme viimasel ajal aru saanud, et Eesti traditsiooniliste tööstusharude nagu metsanduse, turba- ja põlevkivitööstuse ning põllumajanduse piiramine ja sulgemine on maailma kliima päästmiseks väga oluline. Sellega kompenseerime ilmselt USA presidendi Donald Trumpi fossiilide lembelist poliitikat. Siiski tahaks näha n-ö kogu võimalikku nimekirja tegevustest, mida Eesti võiks ette võtta maailma päästmiseks ja eeskuju näitamiseks. Nii sätestab ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõu: näitame eeskuju.

Samuti oleks meile kui ühiskonnale kasulik mõista ökoloogiliste tarkuste alustalasid, kus mõned looduskooslused nagu sood, metsad ja rannaalad vajavad täielikku puutumatust. Teised aga peavad olema hooldatud üsna kalli raha eest. Näiteks riigile kopsakat tulu teeniv RMK, mille dividendimakse riigile on üldjoontes võrdväärne niitudele kuluva summaga, ei tohi isegi metsa tervist hoides võsastikke metsast välja raiuda. Need olevat ühed liigirikkamad kooslused Eesti territooriumil, mida ei tohi puutuda.

Kui loodus endaga ise kõige paremini hakkama saab, miks teeme siis erandi niitude osas, mida peame 70 miljoniga hoidma, sest muidu need ei säili? Kas siin ei paista huvide konflikti või teatud topeltstandardeid? 

On imeline, kuidas väsinud maa muutub õitsvaks näiteks vabalt peetud taluloomade elutegevuse tagajärjel. Väetatud pinnale hakkavad juba aastaga tagasi tulema madalad lilled, varem kadunud putukaliigid ja kuulda on erinevate lindude hääli. Loodus hakkab õitsema ja kõik see juhtub loomulikul teel. Päriselt tunnistavad meie silmad seda üha harvem ja harvem, sest talud sulgevad uksi, talupidamine on ülereguleeritud ja näiteks üksikloomade pidamine on üldse keelatud. 

Kõrvalt tundub, et ehk oleks mõistlikum, kui meie riigis toimuksid loodusprotsessid ilma inimese sekkumiseta vähemalt neil aladel, kus see on endiselt võimalik.

Äkki just see võiks olla keskkonnahoidliku poliitika alustala, mitte vastupidine, kunstlik ja topeltstandarditele alluv teguviis, mis ei hoia enam ei inimese ega looduse huve? Aga kui kliima ja ökoloogia vajavad eesti inimeste tõrjumist traditsioonilistelt elualadelt, siis arutame seda avatud kaartidega ja vaatame kohe täisnimekirjale otsa.

Ilmselt napib mul selle hindamiseks ökoloogilisi teadmisi ja enda oskamatusest innustan ikka avatud arutelu nii, nagu Eesti avalikkus ootab avatud arvudega arutelu ka meretuuleparkide, kliimaseaduse sotsiaalmajanduslike mõjude jms osas.