ERR-i uudis sellest, kuidas koostatava kliimaseaduse seletuskirja lisandus silmatorkavalt kulukas meede pärandniitude taastamiseks, mitte ainult pälvis tähelepanu, vaid ka näitas, et retoorika riigieelarve pingelisest seisust ja tõsisest kokkuhoiu vajadusest ei puuduta kliimaministeeriumi haldusala. Toetuseks planeeritud 68 miljonit eurot on samas järgus RMK 2023. majandusaasta kasumieraldusest riigikassasse kantud dividendituluga.

Muidugi on avaliku raha jagamine nii erinevate valdkondade vahel kui ka valdkondade siseselt poliitiliste valikute ja sageli ka ideoloogiate toetamise küsimus. Aga olukorras, kus riigi majandus on viletsas seisus, demograafiline trend enam kui muret tekitav, raha ei jätkunud noorte perede toetamiseks ning õpetajatele kümne miljoni euro leidmine osutus peaaegu võimatuks, kavandavad kliimaseaduse koostajad mängleva kergusega heina niitmise ja raadamise toetamiseks ligi seitse korda suuremat summat.

On raske ette kujutada, kuidas tehtud valikute ratsionaalsust ja asjakohasust põhjendada Eesti maksumaksjatele pingelise eelarve tingimustes. Sellises mahus toetus oleks tähelepanuväärselt suur ja laiemat arutelu eeldav ka majanduslikult headel aegadel. Ajal, mil kehvad uudised riigi rahandusest on igapäevased ja inimestele on kohale jõudmas äsjased maksutõusud, on sellise ettepaneku relevantsust raske mõista.

Tegemist on avaliku rahaga ja selliste summade seadusesse kirjutamine tekitab õigustatud küsimusi rahvuslikest huvidest, riigi konkurentsivõimest ja otsustajate prioriteetidest.

Kolm argumenti niitude kasuks

Kliimaministeeriumi teadusnõunik, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm põhjendab sellises ulatuses pärandniitude hooldamiseks toetuse eraldamist seaduse tasandil kolme argumendiga: "Need kolm aspekti – looduskaitseline väärtus, kliimamõju ja sotsiaalmajanduslik tähtsus – muudavad pärandniidud unikaalseks ja asendamatuks ökosüsteemiks, mille hooldamist ja taastamist on ka kliimakindla majanduse seaduse raames igati põhjendatud ühe meetmena kajastada, sõnas Helm".

Nagu nimigi ütleb, on pärandniitude näol tegemist kooslustega varasemast maakasutuse perioodist. Oluline osa Eesti rahvastikust elas tollal maal. Haritavat maad nappis ja taludes kasutati loomade karjatamiseks ning heinamaadeks kehvematel muldadel asuvaid maatükke, kus kujunesid välja niidud ning puisniidud. Kahtlemata on seal tekkinud koosluste unikaalne liigirikkus suur loodusväärtus.

Sellegipoolest on raske mõista, kas just praegu, väga piiratud ressursside ja majandusseisaku tingimustes on õigustatud nii mastaapne inimtekkeliste koosluste taastamine looduskaitse egiidi all.

Kõnealuse eelnõu seletuskirjas püütakse lausa seaduse tasemel kinnistada niitude hooldamiseks kuluvat summat kuni aastani 2027. Aga mis saab edasi? Pärandniitude tegevuskavas rõhutatakse vajadust neid järjepidevalt hooldada. Teisisõnu, selliste koosluste säilitamine vajab pidevat inimese sekkumist ehk püsikulusid. Vastasel juhul võtavad võimust looduslikud protsessid ja meie kliimatingimustes hakkavad need alad üldiselt metsastuma.

Kui see meede juba kord on seaduses, tekib ootus avaliku raha arvel nende edasiseks säilitamiseks. Vastasel juhul poleks tehtud tööl ju mõtet. Ühiskond ja riigi majandus on omavahel seotud ühtne tervik ja looduskaitse ei saa selles olla eristaatuses, mille puhul raha üldse ei loeta või mida kokkuhoid ei puuduta.

Sotsiaalmajanduslik tähtsus, mille seaduse koostajad välja toovad, on maakeeli majanduslik tasuvus. Kuidas ja millisel määral 68 miljoni eurone niitmise ja karjatamise toetus elavdab Eesti majandust, vajab laiemat lahti seletamist ja sisukat analüüsi. Vastasel juhul jääb see väide vaid sõnakõlksuks. Nõnda tundub, et peamine argument on pärandniitude taastamise hea mõju Maa kliimale.

Arvestuslikud hinnangud on kaugel tegelikkusest

Et tegemist on nn kliimaseadusega, mis hiljem nimetati ümber pretensioonikamaks "kliimakindla majanduse seaduseks", siis on üks põhilisi argumente pärandniitude hooldamiseks nende oluline kliimamuutusi leevendav mõju.

See argument tugineb nendele omistatud suurele süsinikusidumise ja -talletamise võimele: "Tänaste prognooside kohaselt on ka Eesti maakasutuse arvestusliku süsinikusidumisega nõnda, et aastaks 2050 on rohumaad, sealhulgas pärandniidud, LULUCF-i (maakeeli maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse) sektori ainsaks süsinikusidujaks. Puittoodetesse seotud süsinikukogused ei suuda ületada metsamaalt lähtuvat heidet ja metsandus ja metsamaa on prognoosi järgi viimastel kümnenditel heitja poolel," ütles Helm ERR-ile.

Tuleb mõista, et jutt on arvestuslikust süsiniku sidumisest, mida rehkendatakse Euroopa parlamendi ja Euroopa Liidu nõukogu nn LULUCF-i määruses kirjeldatud põhimõtete alusel ning mis ei kajasta ökosüsteemi tasandil looduses tegelikult toimuvaid ja süsiniku sidumist mõjutavaid protsesse.

Seisukoht, nagu oleks Eesti mets tervikuna juba praegu ja ka tulevikus süsinikku kaotav ja samal ajal rohumaad süsinikku siduvad, on teravas vastuolus teadmistega süsinikuringe toimimisest Eesti erinevates ökosüsteemides.

Probleem peitub LULUCF-i määruses sätestatud arvutusmetoodikas. See põhineb süsinikuvaru arvestuslikel muutustel. Seepärast pole neil hinnangutel eriti pistmist metsade tegeliku süsinikusidumisega. Nii ületavad Eesti teadusuuringutes saadud keskmised aastased süsiniku sidumise hinnangud eri metsatüüpides suurusjärgu(!) võrra (ehk kümmekond korda) lähiminevikus LULUCF-i metoodika põhjal arvutatud väärtusi hektari kohta. Need teadustulemused on väga heas kooskõlas paljude teiste samas regioonis töötavate uurijate järeldustega.

Kuna praegu kasutusel olev LULUCF-i metoodika ei arvesta tegelikku süsiniku sidumist metsades, on see pälvinud palju kriitikat, ennekõike metsarikaste riikide poolt. Seetõttu liigutakse ka Eestis selles suunas, et riikide sellekohased raportid hakkaksid põhinema regioonipõhistel hinnangutel ja mudelitel.

Praegune LULUCF-i metoodika võis olla asjakohane selle loomise ajal. Nüüdseks on teadus ja tehnoloogia arenenud suure sammu edasi ning võimekus uurida süsinikuringet tervikuna ja mõõta selle üksikuid komponente eri metsades oluliselt paranenud. See lubab eri maakasutussektorite kliimamõju hindamisel liikuda kaasaegsemate meetodite suunas ning tagada lähitulevikus adekvaatsed hinnangud.

Lühinägelikud kohustused

Juba siis, kui Eestit esindavad ametnikud võtsid kohustuse siduda maakasutuse sektoris 2030. aastaks 310 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti, oli selge, et see on riigile üle jõu käiv eesmärk ning et selle täitmine võib tähendada nii majanduse kui ka inimeste heaolu olulist kahjustamist.

Põhjendusena toodi õigustus, et peame riigina olema "ambitsioonikad". Sellele aspektile on tähelepanu juhtinud kliimateadlane Annela Anger-Kraavi. Samuti analüüsis hiljuti Postimehe veergudel sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud rohepöörde võimalusi endine õiguskantsler Allar Jõks.

LULUCF-i eesmärkide saavutamist analüüsinud teadlased on jõudnud järelduseni, et vaid üksikud Euroopa Liidu liikmesriigid jõuavad loodetud tulemuseni. Ei Eesti ega ka teised metsarikkad riigid nende hulka ei kuulu (Hyyrynen jt 2023, Korosuo jt 2023).

Kuna praegune LULUCF-i metoodika põhineb metsade süsinikuvaru (sisuliselt metsa tagavara) muutustel, siis saab nende reeglite järgi meie metsade süsinikusidumine suureneda vaid metsamaal oleva puidutagavara kasvamise kaudu. Aga et perioodil 1958–2022 on Eesti metsade tagavara kasvanud 3,5 korda peamiselt "tänu" varem põllumajanduses kasutusel olnud alade metsastumisele, siis on võimalused metsamaa süsinikuvaru edasiseks suurendamiseks pigem teoreetilised.

Peame hoopis arvestama, et metsade ulatuslik raadamine nii taristuobjektide rajamiseks kui ka soode ja pärandniitude taastamiseks vähendab paratamatult tootliku metsamaa pinda veelgi. Seeläbi kahaneb metsade süsinikusidumise võime tervikuna, sõltumata sellest, millist arvutusmetoodikat kasutada.

Niidud ja metsad on erinevad

Taimede aastases produktsioonis seotav süsinikuvoog niidul võib olla mõnel juhul võrreldav metsaga. Süsiniku talletamise osas on aga erinevused drastilised. Selles aspektis ei saa kuidagi nõustuda Aveliina Helmi arvamusega, et "kliimamuutuste leevendamistel on pärandniitudel tähtis roll, sest need talletavad süsinikku stabiilselt mullas ja taimestikus".

Vaid kasvavad puud talletavad kuhjuvalt süsinikku puitunud biomassis, enamasti tüvepuiduna. Enamgi veel, põhimõtteline erinevus roht- ja puittaimede koosluste (mets) vahel on selles, kuidas toimub süsinikuvaru kumulatiivne kasv üle paljude aastate. Metsas talletub süsinik pidevalt puudesse ning neis peituv süsinikuvaru võib juba mõne aastakümne jooksul jõuda kümnete tonnideni hektari kohta. Rohttaimede maapealne osa on üheaastane, mis kas niidetakse või jäetakse alale kõdunema. Mõlemal juhul jõuab sellesse seotud süsinik üsna pea atmosfääri tagasi.

Poole sajandi vältel talletub Eesti metsades süsinikku puudesse sõltuvalt puuliigist ja kasvukohast 50–100 t/ha, mida niidul aga ei juhtu. Rohumaal kasvav heina mass on ikka üsna ühesugune nii aastate kui ka aastakümnete pärast.

Mulda talletub süsinik nii metsas kui ka niidul, kuid mõlemal juhul on see aga väga pikaajaline protsess, mis toimub läbi mulda jõudva maapealse ja maa-aluse varise (okkad, lehed, muud taimede osad, juured jms). See, kui palju süsinikku mulda aastakümnete jooksul akumuleerub, oleneb ennekõike mulla omadustest (lähtekivim, mikrobioloogiline aktiivsus, veerežiim jne). Ka mulda jõudva orgaanilise aine (varise) keemiline koostis mängib olulist rolli.

Niitudel on Aveliina Helmi (Helm et al., 2024) andmetel rohttaimede maapealse osa biomassi vahemikus 4,5–5 t/ha. Kui kõik see jääks mullapinnale lagunema, siis oleks sellest pärinev orgaanilise süsiniku mass üsna võrreldav selle süsiniku hulgaga, mis keskmiselt jõuab Eesti metsades maapinnale okka- või lehevarisena. Kui aga niidult hein varuda või söövad selle ära kariloomad, siis jõuaks sellest mulda üsna vähe.

Väide, nagu oleks niidud metsadest tõhusamad süsiniku sidujad, on seega vastuolus süsinikuringe toimimise põhitõdedega ning eksitav. Muuhulgas toob professor Helm oma uuringus (Helm et al., 2024) tulemuste üldistusena välja, et vaatlusperioodil olid kõik vaadeldavad niidualad mõõdukad CO₂ allikad. See üldistus ei toeta kuidagi väidet nende alade suurest süsinikusidumise võimest (mis on pigem raamatupidamislik illusioon, aga mitte tegelikkuse peegeldus).

On väga kahetsusväärne, et professor kasutab suure toetuse põhjendamiseks metsa ja niidukoosluste vastandamist: "Helm tõi välja, et Eestis on heas seisus pärandniite umbes 60 000 hektarit, samas kui metsamaad on 2,3 miljonit hektarit" ("Kliimaseadusesse lisandus 68 miljoni eurone pärandniitude taastamise meede", ERR). Metsade suurem pindala ei saa kuidagi olla mõistlik argument niidukoosluste pindala kasvatamiseks.

Mets on mitmes mõttes tuleviku vundament

Mitte ainult kavandatava kliimapoliitika ja rohepöörde taustal, vaid ühiskonnas laiemalt kipuvad eesmärgid ja väärtused hägustuma. Metsade kasvatamisel pole kunagi omaette või ainsaks eesmärgiks süsiniku sidumine ja seeläbi kliimamuutuste leevendamine.

Metsakasvatuse sisuks on kasvatada võimalikult tootlikke, püsikindlaid ja kvaliteetseid metsi. Need on mõeldud katma ühiskonna erinevaid vajadusi, eelkõige vajadust tarbepuidu järele, ja toetama riigi majandust ning konkurentsivõimet. Et metsad selle käigus atmosfäärist ka tõhusalt süsinikku seovad ja seeläbi kliimamuutusi leevendavad, on kaasnev lisahüve. Küll on aga tänapäeva metsanduse üheks suurimaks väljakutseks kohanemine kliimamuutustega, mis seab metsakasvatusele uusi nõudmisi.

Metsanduse ümber toimuv on ilmekas näide vastuolulistest ühiskondlikest ootustest konkreetsele valdkonnale. Ühelt poolt tahetakse näha tootmises üha enam keskkonnasõbralikke materjale, sh puitu, mis on taastuv, süsinikuneutraalne, taaskasutatav jne. Teisalt on selle ressursi kasvatamist ja kasutamist Eestis järjest piiratud.

Näiteks RMK metsadest on majandamisest väljas juba 34 protsenti pluss majanduspiirangutega 13 protsenti. Algatus võimaluste otsimiseks puidu kiiremaks ja tõhusamaks kasvatamiseks leebemalt reglementeeritud tingimustes (istandikud) on saanud tugevat negatiivset vastukaja.

Tervikuna on metsade majandamisest loodud äärmiselt negatiivne kuvand, metsandust ja metsade majandamist on jõuliselt stigmatiseeritud. Nüüd on jõutud absurdse väiteni, et metsad jäävad süsiniku talletamises alla isegi rohumaadele.

Vaevalt, et Ahti Asmann oskas arvata, kui ta kliimaseaduse idee välja käis, et tulemus selliseks kujuneb. Ehk selle seaduse seletuskirja lugedes meenub taas klassikaline tsitaat suure naaberriigi peaministrilt 1992–1998 Viktor Tšernomõrdinilt (1993): "Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati".

Kasutatud allikad

• Anger-Kraavi, A., 2024. Me kõik peame nüüd maksma 577 eurot, sest poliitikud ei osanud Eesti huve kaitsta. Postimees, 28. mai 2024, 11:48.
• ERR 2025. Kliimaseadusesse lisandus 68 miljoni eurone pärandniitude taastamise meede.
• Helm, A., Liiv, E., Reitalu, T., Prangel, E., Ots, S., Kull, A., Maddison, M., Ostonen, I., 2024. Eesti niiduökosüsteemide roll kliimamuutuste leevendamisel. Sihtfinantseerimislepingu RE.4.06.22-0026 "Eesti niiduökosüsteemide roll kliimamuutuste leevendamisel" aruanne.
• Hyyrynen M., Ollikainen, M., Seppälä, J., 2023. European forest sinks and climate targets: past trends, main drivers, and future forecasts. European Journal of Forest Research 142, 1207–1224.
• Jõks, A., 2025. Rohepööre paneb Eesti demokraatia proovile. Postimees, 13. jaanuar 2025, 13:06.
• Keskkonnaamet, 2021. Pärandniitude tegevuskava.
• Korosuo, A., Pilli, R., Viñas, R.A., Blujdea, V.N.B., Colditz, R.R., Fiorese, G., Rossi, S., Vizzarri, M., Grassi, G.,, 2023. The role of forests in the EU climate policy: are we on the right track? Carbon Balance and Management 18, 15.