Igor Taro: miks pole kliimaseaduse eelnõu ikka veel riigikogus?

Ei ole vastuvõetav, et kliimakindla majanduse seaduse eelnõu püütakse juba mitmendat kuud mingite huvigruppide poolt mitte kõige läbipaistvamal viisil poliitilise tagaukse kaudu endale sobivaks mudida ning tehtavate valikute ühiskondlik kulu pole kõigile nähtav, kirjutab Igor Taro.
Viimasel ajal on erinevatel huvigruppidel olnud võimalik kaitsta hunte ja puurikanu, seisata tehaste ehitust, kuid samal ajal on tavalisel maainimesel või ettevõtjal end aktivismi eest kaitsta üha keerulisem.
Peaaegu igaüks võib panna mistahes protsessi seisma kohtuliku õiguskaitse abiga, kui ilmneb väiksemgi vastuolu Pariisi kliimaleppe põhimõtetega ja vastuolusid võib leida praktiliselt igas tegevuses, mille on mingisugunegi keskkonnamõju.
Puhas loodus ja kvaliteetne elukeskkond peaks olema ihaldatud eesmärk igale tervemõistuslikule ettevõtjale ja lihtsalt inimesele, kes omab pikka vaadet. Samal ajal muutub Eesti investeerimiskeskkonnana isegi kodumaiste ettevõtete jaoks ebakindlaks ja ebaratsionaalseks valikuks, kui venitame pika keskkonna- ja majandusplaani otsustega edasi. Eesti 200 tuli poliitilisele areenile just selleks, et Eesti tuleviku seisukohast olulised ja enam kui ühe valimistsükli pikkuse mõjuga otsused saaks ära tehtud.
Eesti on võtnud rahvusvahelisi kohustusi seoses kliimaeesmärkidega, mis tulenevad vajadusest parandada planeedi keskkonnaseisundit. Eesmärkide täitmine peaks olema mõistlikus tasakaalus Eesti inimeste ja ettevõtete võimalustega uue olukorraga kohanemisel, arvestades ka meie ühiskonna panuse mõju.
Võime tõepoolest kõik nüüd üritada hinge kinni hoida ja enam kunagi mitte hingata, aga Eesti mastaape arvestades poleks planeedil sellest sooja ega külma. Eesti rahva püsimise seisukohast oleks ratsionaalsem võtta jõukohaseid eesmärke ning teha kõik selleks, et need oleksid võimalikult tõhusalt täidetavad. Tehnoloogilise ja rakendusliku sisuta ja täitmata eesmärkidest on vähe kasu ka siis, kui need on väga ambitsioonikad. Selleks oligi meil tarvis kliimaseadust.
Kahele väga konkreetsele näitele seoses puuduliku õigusruumiga on osutanud õiguskantsler Ülle Madise alles nüüd. Need puudutavad tähtajalise kompleksloa andmise regulatsiooni ning õiguspärase ootuse põhimõtet seoses jäätmete põletamise toetusega. Kahtlemata on need tähelepanekud asjakohased, kuna kiirustades tehtud õigusloome ei pruugigi kohe kõiki kaasnevaid mõjusid arvesse võtta või pole nendega arvestamine mingil põhjusel võimalik.
Kiirustamise põhjuseks on just needsamad lahendamata pika plaani küsimused, millega kliimakindla majanduse seaduse eelnõu peaks tegelema.
Mõlemal puhul on tegu olnud üksikjuhtumi või konkreetse olukorra lahendamise õigusaktiga. Mingil määral on siin sarnane lugu äsja presidendi poolt tagasi saadetud maapõueseaduse muutmisega. Me oleme püüdnud nende eelnõudega lappida õigusruumi tekkinud auke, selle asemel, et paika panna pikk plaan Eesti keskkonna- ja majanduspoliitikale.
Suure pildi paika saamine algab kliimakindla majanduse seaduse eelnõu arutamisest riigikogus. Kui see seadus on vastu võetud, langevad mitmed põhiseaduspärasuse ja õigustatud ootuse probleemid iseenesest ära, sest eelduslikult lepitakse parlamendi tasemel kokku nii üldises raamis kui ka hiljem konkreetsetes meetmetes, kuidas keskkonnamuutustega kohanemist tagada.
Selleks, et kliimakindla majanduse raamseadusest tulenevad rakenduslikud eelnõud saaksid 2026. aasta algusest kehtima hakata, tuleks raamseadusega ühele poole saada veel enne käesoleva aasta jaanipäeva. Praegu on veel võimalik tagada riigikogus piisavalt põhjalikuks menetluseks vajalik aeg.
Mida kauem kliimaseaduse eelnõu saatmisega parlamenti venitatakse, seda rohkem kuhjub neid juhtumeid, kus õiguspärase ootuse, põhiseaduspärasuse või muu argumendiga saab keegi jälle kohtusse pöörduda, panna mingi protsessi esialgse õiguskaitsega seisma ning sundida riigikogu jälle kiire menetlusega üht väikest auku lappima. Kuid sellele lappimisel võivad alati olla laiemad tagajärjed, mis toovad kaasa järgnevaid õiguslikke probleeme.
Kliimakindla majanduse seadust tuleb menetleda riigikogus, kus arutelu on avalik ja kõiki puudutatud osapooli kaasav. Ei ole vastuvõetav, et eelnõu püütakse juba mitmendat kuud mingite huvigruppide poolt mitte kõige läbipaistvamal viisil poliitilise tagaukse kaudu endale sobivaks mudida ning tehtavate valikute ühiskondlik kulu pole kõigile nähtav.
Isegi parlamendi alatiste komisjonide kinniste istungite protokollid on hiljem avalikud ja kõik saavad tutvuda arutelu käigu ning esitatud argumentidega. Rääkimata sellest, et ilmselt tuleb korraldada ka mitmeid avalikke komisjoni istungeid ja ka ühisistungeid mitme komisjoniga.
Ja mis peamine: on ju kliimaseadus vajalik selleks, et tagada meie ühiskonna parem kohanemine keskkonnamuutustega nii looduses kui ettevõtluses. Ega maakera keskmine temperatuur ei oota, kuni me oma sisekaemuse ja poliitilise kauplemisega tegeleme. Samuti ei jää ootama investorid, kes panustavad vabu vahendeid sinna, kus on hetkel kindlam ja soodsam. Seda vastutust võiksid tajuda vähemasti kõik valitsuserakonnad. Eesti 200 kliimaseadust valitsuses kinni ei hoia ja minu teada ei tee seda ka Reformierakond.
Toimetaja: Kaupo Meiel