Viimasel kümnendil on Eestis hoogustunud looduse taastamise ja kaitsmise projektid, näiteks märgalade taastamine, metsade kaitse, liigirikkuse hoidmine, tuuleparkide rajamine. Kuid igale sellisele projektile järgneb peaaegu alati avalik vastuseis. Ja mitte ainult linnades, vaid just seal, kus loodust kõige rohkem on: maapiirkondades. Tekib õigustatud küsimus, et miks inimesed, kes elavad looduse keskel ja sõltuvad sellest kõige enam, tunduvad sageli olevat looduskaitse vastu.

See pole tegelikult vastuolu, vaid pigem peegeldus ühest sügavamast probleemist, inimeste hirmust ja teadmatusest looduskaitseliste muutuste ees. Me ei karda loodust, me kardame seda, kui keegi ütleb, et hakkab loodust muutma, ja meie ei saa aru, mida see endaga kaasa toob ning mida see minu jaoks paremaks teeb.

Linn ja maa looduse eriilmades

Olen ise seisnud korduvalt inimeste ees, kes on raieplaanide vastu. Kui nendega vestelda, ilma süüdistamata või maha surumata, ilmneb, et tegelikult ei ole vastuseis lõputule raiumisele mitte põhimõtteline, vaid täiesti konkreetsest hirmust kantud. Hirm, et nende lapsepõlverada või seenemets muutub lagedaks lagendikuks. Hirm, et metsas tehtud tööd lõhuvad maapinna ja rajad jäävad aastateks poriseks.

Need on inimlikud tunded. Ja mis veelgi olulisem, neid saab maandada. Kui hirm on välja öeldud ja kuulatud, on võimalik jõuda kokkulepeteni. Olen kogenud, et kui inimesed saavad kaasa rääkida ja mõistavad, millised metsad jäävad alles, milliseid teid kasutatakse, millal ja kuidas töid tehakse, siis enamasti vastuseis hajub.

Oluline, kuid harva teadvustatud lõhe jookseb ka linna ja maa vahel. Linnainimene, kellel puudub igapäevane kokkupuude maastiku ja selle muutumisega, toetab looduse kaitset enamasti eetilise veendumuse põhjal, et loodus on väärtus iseeneses.

Maainimese jaoks pole loodus abstraktne, see on kodu, töökoht, liikumisruum. Kui kusagil otsustatakse luua kaitseala või taastada soomaastik, siis tähendab see maaelanikule väga konkreetseid ja tajutavaid muutusi: vee liikumist, teede kadumist, piiranguid või lihtsalt harjumuspärase ümbruse kadumist.

See ei tähenda, et nad oleks looduse vastu, nad lihtsalt ei mõista, miks midagi nii olulist tehakse "nende nimel", aga ilma nende osaluseta. Samuti ei mõista linnainimene sageli, miks selle kõige üle üldse vaieldakse. Nii sünnibki vastandumine, kus ühed peavad end looduse kaitsjateks ja teised tunnevad end kaitsealuse loodusväärtuse ohvrina.

Looduskaitsel on samasugused hirmud

Sama lähenemist vajavad ka looduskaitselised taastamisprojektid. Näiteks soode märjutamine või liigikaitsealade laiendamine. Kui need otsused saabuvad inimeste ette valmis kujul koos keerukate kaartide ja spetsialistidele tuttavate terminitega, siis loomulikult tekib hirm. Kas see tähendab, et minu põld jääb vee alla? Et ma ei tohi enam metsas liikuda? Et mu kinnistu väärtus langeb?

Kui inimesed ei mõista, miks midagi tehakse, siis nad ei suuda seda ka usaldada. Kui neile räägitakse ainult "elupaikade taastumisest" või "ökoloogilisest võrgustikust", siis need jäävad kaugeks. Teadust on vaja, kuid sellest ei piisa. Inimestele tuleb rääkida ausalt ka tulemustest nende enda jaoks. Kas nad võivad peale töid endiselt samas metsas jalutada? Kas veetase nende maadel muutub? Kas müra või liiklus suureneb?

Paljud projektid kaasavad kohalikke elanikke alles hilises faasis, enamasti ettekannete kaudu. Protsessi juhid ja kaasatud eksperdid viitavad uuringutele, mis kinnitavad, et loodusele mõjub see kõik hästi. Kuid inimesed ei loe uuringuid, nad kuulavad, mida ütleb nende kõhutunne. Nad hindavad nähtavat muutust, mitte tabelis toodud liigirikkuse näitajat.

Usaldus ei sünni uuringust, vaid inimesest inimeseni peetud vestlusest. Arutelud, kus kuulatakse hirme, vastatakse ausalt ja ei naeruvääristata emotsioone, on palju olulisemad kui Powerpointiga seinale näidatud analüüsi tulemus. Sest kui hirm jääb õhku, muutub see takistuseks ka kõige paremini kavandatud projektile.

Eestis on juurdumas ka teine küsimus, mida paljud endalt küsivad: kui loodus suudab end ise taastada, siis miks inimene üldse sekkub? Ka see pole rumal küsimus. Loodus tõesti suudab end ise tasakaalu viia, kuid sageli väga pika aja jooksul. Inimese mõju on olnud kiire ja ulatuslik. Kui me oleme ise selle tasakaalu rikkunud, siis ainult aeg ei pruugi aidata.

Samal ajal ei tohi looduskaitse muutuda ise uueks türanniaks. Me peame küsima, kelle loodust me kaitseme, kas teadlaste ideaalmaastikku, mineviku seisundit või kogukonna elukeskkonda. Kõiki kolme tuleb arvestada. Looduskaitse ei tohi olla ainult bioloogiline, see peab olema ka sotsiaalne ja kultuuriline.

Inimesed ei ole looduse kaitsmise vastu. Nad on hirmul. Ja see hirm pole teadmatusest, vaid vähesest kaasatusest. Iga projekt peab alustama küsimusest: millised on inimeste hirmud? Alles siis saab rääkida sellest, mis on loodusel kaalul.

Kui loome looduskaitset, mis arvestab ka inimesega, siis ei kaitse me ainult soid, metsi või liike, me kaitseme ka usaldust, ilma milleta pole võimalik kaitsta mitte midagi.