Iga režiimi puhul, eriti kui see erineb millegi poolest tunduvalt eelmistest, vaadatakse ikka ringi, et leida võimalikku "halli kardinali" ehk kedagi, kes on vaikselt oma ideid võimuritele ette söötmas ja nende mõtteid ning tegusid juhtimas.

Vene diktaatori Vladimir Putini puhul räägiti, et tema jaoks olla see Aleksandr Dugin. USA-s on nüüd leitud üks tegelane, keda arvatakse olevat Trumpi meeskonna ideede taustakujundaja. See on Räniorus tegutsenud ja siiani tegutsev blogija, tehnoettevõtja ja isemõtleja Curtis Yarvin. Nagu kõik teda tutvustavad kirjutised ühest suust väidavad, olnud ta pikki aastaid ühiskondliku mõtte kaugetel äärealadel, pigem marginaal kui tuntud mõtleja ja ütleja.

Yarvin on tõesti äärmuslik, eriti lääne ühiskonnas. Kuid ühiskonnad muutuvad ja viimase aja trend on olnud, et äärmused võivad leida kohta peateel ja peatee võib saada mõjutusi äärmustelt.

Curtis Yarvini ideed on siiani liiga radikaalsed, et poliitikud neid avalikult omaks võtaksid, kuigi viiteid juba on. Igal juhul oli ta Trumpi ametisse astumise ballil mitteametliku aukülalisena kohal. Ühe radikaalse blogija jaoks on see kindlasti tugev tunnustus. Paljud tema ideed on leidnud vastukaja nii praeguses administratsioonis kui ka Ränioru tehnooligarhide seas.

Yarvin on selgelt vastu demokraatiale, eriti liberaalsele demokraatiale. See on tema arvates lihtsalt liiga nõrk, et riiki õigel kursil hoida. Tema sõnul ei ole USA demokraatia ja seda demokraatlikuks muuta on mõttetu, sest demokraatia ei ole kunagi taganud riigile head juhtimist. Pigem vastupidi, see on viinud rahvajõukude vägivalla ja anarhiani.

Ta ütleb, et ei käi valimas, kuna valimised on umbes sama nagu kodumeeskonna toetamine jalgpallis. Liberaalne ühiskond on aga nõrkade diktatuur, mis on orienteeritud vähemustele ja ahistab andekaid, juhtimisvõimelisi inimesi.

Yarvini arvates oleks vaja olemasolevad demokraatlikud institutsioonid kõrvale heita ja koondada poliitiline võim ühe kindla käega täitevjuhi või diktaatori kätte. Täpsemalt on tema ideaal monarhia või monarhiline diktatuur. Monarh või diktaator peaks aga olema aruandekohustuslik. Umbes nagu firmas on direktorite nõukogu, millel on õigus täitevjuht ametist vabastada, kui too oma ülesandeid ei suuda täita või liiga võimuahneks kipuks minema.

Eeskujudena nimetabki Yarvin tehnoloogiakorporatsioone nagu Tesla, Apple ja teised. Need olevadki seni Ameerika kõige tegusamad institutsioonid ja nende mudeli alusel tasuks kogu riik üles ehitada. Probleem olevat praegu ekslik usk kõikehõlmavasse võrdsusesse ja demokraatiasse. Demokraatlik režiim kultiveerivat keskpärasust, suruvat maha inimese loomupärast tungi enesearendamisele, enese realiseerimisele ja eneseväljendusele. Ehk see on vastuolus tegeliku vabadusega.

Curtis Yarvin on leidnud ka süüdlased, kes ei lase õigetel jõududel võimule pääseda. Kokkuvõtlikult võiks nad ühendada tema keskse kontseptsiooniga, millele ta on nimeks pannud Katedraal ja mis on nüüdseks teatud poliitikaringkondades ka populaarsust kogunud.

Katedraal on Yarvini jaoks nähtamatu operatsioonisüsteem ehk tarkvara, mis juhib ühiskonna riistvara. Sellesse kuuluvad ülikoolid, mis kujundavad meie mõtlemist. Meediaväljaanded, mis filtreerivad kõike, mida me näeme. Bürokraatia, mis juhib meie elu, ja kultuuriasutused, mis mõjutavad meie uskumusi. Kõik need on vaja laiali saata, et tulemusi saavutada ja demokraatia pärandist vabaneda.

Katedraali osi ühendab omavahel see, et nad kõik on komplekteeritud ühest ja samast sotsiaalsest rühmast, intelligentsist. See on inimeste klass, kelle jaoks staatust määravad akadeemilised saavutused ja neil kõigil on ülikooliharidus. Veelgi enam, tänapäeva intelligentsile on omane ka ühtne ideoloogia, progressivism, millest on läbi imbunud kõik lääne institutsioonid.

Oma ideede kogumikku nimetab Yarvin ise "neoreaktsionismiks" või "tumedaks valgustuseks". Talle annab lootust asjaolu, et noorte konservatiivide avangard, kes kasvas tema blogisid lugedes, on nüüd sisenemas uude administratsiooni.

Trumpi enese suhtes on Yarvin skeptiline ja on seda olnud juba Trumpi esimesest võimuperioodist alates. Ta on pidanud Trumpi liiga ettevaatlikuks, liiga vanaks ja muidu võimetuks, kuigi nüüd ütleb ta end nägevat märke, et trumpistidel võib olla tõsi taga võimu koondamisel täitevvõimu kätte.

Yarvin leiab nimelt, et seni ei ole USA-l täitevvõimu olnud. On seadusandlik võimuharu ja on haldusharu, mida sisuliselt juhib mitte monarhi staatuses president, vaid hoopis oligarhidest koosnev kongress. Kõige suuremat lootust näib ta panevat asepresident JD Vance'ile, kes on tema arvates ideaalne poliitik.

Vance omakorda on kiitvaid arvamusi väljendanud Yarvini kohta. Vance on kasutanud ka Yarvini viiteid vajadusele puhastada Ühendriikide institutsioonid woke'ismist ehk tühistamiskultuurist. Ja Vance on ka öelnud, et kohtutel ei tohiks olla mingit õigust presidendi otsuseid arvustada või nende muutmist nõuda. Riigidepartemangus sai koha Michael Anton, kes on Yarviniga tihedamalt suhelnud ja arutanud temaga "Ameerika tseesari" võimule aitamist.

Kasvav mõju on Yarvinil Ränioru tehnooligarhide seas. Trumpi mitteametlikuks nõunikuks tituleeritud riskikapitalist Marc Andreessen on soosivalt tsiteerinud Yarvini demokraatia vastaseid mõtteid. Multimiljardär ja tehnooligarh Peter Thiel, kes on muide investeerinud omal ajal Yarvini idufirmasse, nimetas teda võimsaks ajaloolaseks. Thiel oli ka Vance'i üks kampaaniarahastajaid.

Endise marginaalse radikaali mõtted on uues administratsioonis niisiis pruukimist leidnud ja levivad üha laiemalt. Ta ise näikse aga pigem ootavat järgmisi valimisi, millel loodab oma ideaalse poliitiku JD Vance'i saamist Ühendriikide monarhi kohale koos Yarvini ideede paketiga.

Viited lugemishuvilistele​

• Curtis Yarvin's Ideas Were Fringe. Now They're Coursing Through Trump's Washington. - POLITICO
• Curtis Yarvin Says Democracy Is Done. Powerful Conservatives Are Listening. – DNyuz
• Behind the Curtains of Power: Curtis Yarvin
• Opinion | The Dubious History of America's Most Famous Monarchist - The New York Times
• Trump and Musk's "fork in the road" plan to purge the federal workforce, explained | Vox
• Narrative and reality in Trump 47 - by Curtis Yarvin
• The butterfly revolution - by Curtis Yarvin - Gray Mirror