Praeguseks ei ole rahvusvaheliste suhete vallas üheks olulisemaks teemaks enam mitte küsimus, kas Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel toimub võimupositsioonide vahetus, vaid kuidas see üleminek globaalsetest arengusuundadest lähtuvalt toimub. Kas geopoliitiliste jõujoonte ümberkujunemine kulgeb rahulikult ja stabiilselt või põhjustab erinevate osapoolte vahel suuremaid vastuolusid, mis võivad omakorda viia vägivaldsete kokkupõrgeteni?

Võimalike arengusuundade prognoosimine ja analüüsimine on lisaks Ameerika Ühendriikidele ja Hiina Rahvavabariigi riiklikele institutsioonidele ka politoloogide ja sotsiaalteadlaste huviorbiidis. Üldiselt ollakse ka teadusringkondades ühesel arvamusel, et praegu ei ole enam küsimus selles, et kas, vaid millal.

Uute jõupositsioonide väljakujunemise võimaliku kulgemise ja potentsiaalsete tagajärgede mõistmiseks on üks võimalus pöörduda rahvusvaheliste suhete teooriate – realismi ja sellega tihedalt seotud "Thukydidese lõksu" kontseptsiooni, liberalismi ja konstruktivismi – poole, mis kõik näevad olukorda veidi erineva nurga alt, kuid tänu sellele aitavad olukorra laiematest tagamaadest ja erinevatest võimalikest arengutest ka paremini aru saada.

"Thukydidese lõks"

"Thukydidese lõksu" mõiste võttis kasutusele Ameerika politoloog Graham T. Allison kirjeldamaks ühiskonna selget kalduvust sõjalise konflikti puhkemise suunas olukorras, kus valitseva hegemooni kõrvale kerkib uus, konkureeriv jõud. Pingete keskmes asub sellisel juhul rahvusvahelise ülemvõimu (hegemooni) positsioon, mida valitsev jõud proovib säilitada, uus jõud aga üle võtta.

Viimase 500 aasta jooksul aset leidnud analoogsete juhtumite analüüsile tuginedes väidab Allison, et sõja puhkemine on sellises kontekstis väga tõenäoline, uuritud 16-st ajaloolisest juhtumist lõppes sõjalise konfliktiga 12. Neil vähestel kordadel, kui sõda õnnestus vältida, pidid mõlemad osapooled kompromissi saavutamiseks tegema märkimisväärseid järeleandmisi.

"Thukydidese lõksu" mõiste pärineb 5. sajandist eKr, kui Ateena ajaloolane Thukydides märkis, et mida tugevamaks kasvas Ateena mõjuvõim, seda suuremat ohtu tajus Sparta oma hegemoonia püsimisele, mistõttu oli Peloponnesose sõja puhkemine vältimatu.

Sarnast olukorda võib täheldada ka praeguses geopoliitilises olukorras, kus valitsev maailmakorda on kujundatud eelkõige just lääneriikide (eesotsas USA-ga) juhtimisel. Hiina RV kui uue suurvõimu kerkimisega USA ja lääne senine mõjuvõim väheneb, mis omakorda toob kaasa uued pinged ja nende potentsiaalse eskaleerumise suuremaks konfliktiks.

"Thukydidese lõksu" teooriale on osaks saanud ka palju kriitilist vastukaja. Esmajoones toovad kriitikud välja, et "Thukydidese lõksu" kontseptsioon ei kajasta tänapäeva reaalsust, kuna jätab arvesse võtmata globaliseerunud maailma eripärad, näiteks ülemaailmsed tootmis- ja tarneahelad.

Ühtlasi on info kiire liikumine ja lennunduse areng loonud võimalused koostööks ka üksteisest väga kaugel asuvate riikide vahel. Samuti mängivad globaalsete suhete kujundamisel ja reguleerimisel olulist rolli erinevad rahvusvahelised organisatsioonid, kuigi nende mõju on viimastel aastatel mõnevõrra vähenenud. Neile lisanduvad suuremate rahvusvaheliste ettevõtete huvid, mis võivad eri riikide välispoliitikat ja geopoliitilisi ambitsioone oluliselt mõjutada.

"Thukydidese lõksu" ideele on ette heidetud ka liigset läänekesksust ehk kalduvust kasutada maailma eri paigus toimuvate protsesside mõistmiseks vastandustel põhinevat ja lääneriikide huvidest lähtuvat poliitilist narratiivi.

Hiina RV ja USA suhete analüüsis jätab selline lähenemine tähelepanuta Hiina ajaloolised traditsioonid, kultuurilised eripärad ja praegused poliitilised huvid. Osutatakse ka asjaolule, et USA ja Hiina RV vahel kujunenud tihedate kaubandussidemete katkemine või nõrgenemine kahjustaks mõlema osapoole majanduslikke ja strateegilisi huve, mis juba iseenesest võib ennetada konfliktide märkimisväärset teravnemist ja eskaleerumist suuremateks kokkupõrgeteks.

"Thukydidese lõksu" teooria peegeldab seega kriitikute seisukohalt pigem lääne hirme ja arusaamu kui valitsevat või potentsiaalset reaalsust.

Realism

Rahvusvahelistes suhetes seostub "Thukydidese lõksu" mõiste tihedalt realistliku mõttesuunaga, mille põhiprintsiibiks julgeolekuküsimustes on iseseisev toimetulek riigi kaitse tagamises. Realistliku teooria kohaselt ei saa rahvusvahelisel tasandil ükski keskne autoriteet tagada kellelegi teisele kaitset väliste ohtude eest ning seetõttu peab iga riik oma julgeoleku kindlustamiseks tuginema iseenda ressurssidele ja strateegiatele.

Isegi kui riigid on ametlikult rahus, ei ole sõja puhkemise võimalus välistatud. Suurvõimud nagu Hiina RV ja USA näevad suurimat ohtu oma julgeolekule justnimelt teineteise olemasolus ning säilitavad seetõttu teatavat valmisolekut sõja puhkemiseks olenemata valitsevast riigikorrast ja poliitilistest suunitlustest.

Vaatamata ühistele arusaamadele geopoliitiliste protsesside alustest jaguneb realistlik käsitlus erinevateks koolkondadeks, millest igaüks läheneb suurriikide vaheliste vastasseisude analüüsimisele ja asjade käigu ennustamisele teatud põhimõtteliste erinevustega.

Ründav realism

Ründava realismi esindajad, kellest kõige tuntuim on ilmselt selle mõiste laialdasemasse kasutusse viinud John Mearsheimer, peavad globaalsel tasandil kõrgeima võimupositsiooni saavutamist parimaks julgeolekugarantiiks. Selleks tuleb maksimaalselt tugevdada oma võimupositsiooni võrdluses teiste riikidega takistades samal ajal konkurentide mõjuvõimu kasvu.

USA ja Hiina RV vastasseis on aga paljuski ainulaadne, kuna nõuab jõu projitseerimist enda piiridest väga kaugele, üle Vaikse ookeani või Euraasia mandri ja Atlandi ookeani. Ründava realismi seisukohast peaksid sellisel juhul suurvõimud pürgima piirkondliku hegemoonia poole, näiteks nagu USA-l on õnnestunud tõusta juhtivale positsioonile lääneriikide hulgas.

Piirkondliku võimupositsiooni tugevdamine võimaldab omakorda liitlaste abiga jõu projitseerimist hegemooni enda riigi piiridest kaugemale, kuid ka selles on oluline samaaegselt takistada vastaspoole tegevust oma piirkondliku mõjuvõimu kasvatamiseks.

Järgides ründava realismi põhimõtteid keskendub USA praegu oma sõjalise julgeoleku säilitamisele ja Hiina RV äralõikamisele rahvusvahelisest kogukonnast. Kuigi ründava realismi pooldajad peavad sõjalise valmisoleku säilitamist julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks, osutavad nad militaarsele võimule kui olulisele julgeolekugarantiile, mis mõjub pigem heidutava kui õhutava jõuna.

Realism tervikuna näeb Hiina RV ja USA jõudude võrdsustumist juba lähitulevikus vältimatu asjade käiguna, mille tulemusel sõjaoht nende kahe riigi vahel võib siiski muutuda märkimisväärseks.

Kaitsev realism

Realismi koolkonnas on üheks alternatiiviks ründavale realismile kaitsev realism. Kuigi mõlemad suunad jagavad seisukohta, et globaalsel tasandil valitseb riikidevahelistes suhetes anarhia ning iga riigi olulisim ülesanne on iseenda julgeoleku tagamine, suhtuvad need kaks suunda jõu kasutamisesse erinevalt.

Kaitsva realismi esindajad on arvamusel, et kõrgeimale võimupositsioonile pürgimine võib riigi julgeolekut hoopis kahjustada kuna konkureerivad jõud võivad ülemvõimu saavutamisele suunatud tegevust tõlgendada provokatsioonina, mis aga võib muutuda vastaspoole eri osasid liitvaks jõuks soodustades koostööd ja koalitsioonide moodustamist tajutava ohu neutraliseerimiseks. Seetõttu võtab kaitsev realism seisukoha, et iga riik peaks keskenduma eelkõige oma elutähtsate huvide kaitseks piisava jõupositsiooni saavutamisele viisil, mis oleks ka teistele vastuvõetav.

Kaitsev realism näeb USA ja Hiina suhteid optimistlikumas valguses, olles arvamusel, et kumbki pool ei kujuta endast teisele eksistentsiaalset ohtu. Lisaks peetakse Hiina RV hegemoonistaatusesse tõusmist Aasias suhteliselt keeruliseks, kuna Aasia riikide välispoliitika lähtub tugeva rahvusliku meelestatuse kõrval ka võimude tasakaalu printsiibist.

Hiina RV võimu piiramine on kaitsva realismi seisukohtade järgi seega mitte USA, vaid eelkõige just Aasia piirkonna riikide ülesanne, kuna Hiina võimalik hegemoonia kujutaks suurimat ohtu just nende huvidele ja julgeolekule. Vastukaaluks Hiina kasvavale mõjule läänes peaks USA Hiina regionaalse võimu piiramise asemel keskenduma liitlassuhete hoidmisele ja kindlustamisele.

Liberalism

Erinevalt realismist peavad liberalistlikud teooriad riikide käitumise analüüsimisel kõige olulisemaks riigisiseseid protsesse, riikide majanduslikke huvisid ning kaubandussidemeid ja rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust. Liberalistlik teooria põhineb arusaamal, et riigi välispoliitika sõltub suuresti just valitsevast riigikorrast. Sellest tulenevalt peetakse sarnase poliitilise režiimiga riikide vahel tõsiste kokkupõrgete toimumist ebatõenäoliseks. Konfliktide ennetamise eesmärgil propageeritakse liberalismi põhimõtteid ja väärtusi, et ka teised riigid need omaks võtaks.

Majanduslik liberalism juhib tähelepanu tugevate majandussidemete rollile konfliktide ennetamisel, märkides, et riigi huvides on tugevate kaubandussuhete hoidmine olulisem kui piirkondliku mõjuvõimu suurendamine või hegemoonia saavutamine. Selleks, et jõuda ühiste eesmärkideni, tagada lepinguliste kohustuste ja lubaduste täitmine ja sujuv koostöö eri riikide vahel, moodustatakse erinevaid piirkondlikke ja rahvusvahelisi organisatsioone.

Populistlike liikumiste tugevnemine Euroopas ja Ameerikas seab aga liberalismi universaalsuse kahtluse alla. Ka USA ja Hiina suhete analüüsimisel ja prognoosimisel jõuavad liberalistlikud teooriad üsna vastakate tulemusteni. Ühelt poolt oleks oodatav, et tihedad majandussidemed vähendavad Hiina RV ja USA vahelise konflikti puhkemise tõenäosust, kuid teisalt muutuvad Hiina-USA suhted pidevalt üha jahedamaks ja retoorika vaenulikumaks. Donald Trumpi teise ametiaja algusega muutusid USA nii majanduslikud kui ka poliitilised sõnumid Hiina RV suhtes veelgi agressiivsemaks.

Ideoloogiliste erimeelsuste ja mitteliberaalsete riikidega koostööst keeldumise ajendil lahkutakse üha enam ka erinevatest majandus- ja/või poliitilistest koostöölepetest. Liberalismile on omane ka idee, et ainult demokraatlikud riigid suudavad tagada oma kodanike põhiõiguste kaitse. USA ja Hiina seisukohtade lahknemine saab seega alguse juba põhiväärtuste tasandilt, mis omakorda lisab nende kahe riigi tulevikusuhete osas ebakindlust.

Sotsiaalkonstruktivism

Sotsiaalkonstruktivism analüüsib mingis riigis või rahvusvahelises kogukonnas valitsevat reaalset olukorda, ühiskondlikke protsesse, nende tagamaid ja suundumusi. Vastupidiselt realismile ja liberalismile ei proovi konstruktivism otseselt tulevasi arenguid ette näha, vaid pigem välja selgitada, kuidas ja miks mingi olukord tekkis. Sotsiaalkonstruktivistlikust vaatenurgast on riikide käitumine dünaamiline ning riigisisesed aga ka rahvusvahelised protsessid lähtuvad oma kaasaegsetest sotsiaalsetest ja kultuurilistest suundumustest.

Sotsiaalkonstruktivismi meetodi alusel on USA ja Hiina RV vahelise vastasseisu mõistmiseks vaja esmalt aru saada, millisena näevad riigid oma senist ajaloolist kogemust ning millised tunnusjooned ja ideed on nende ühiskondade aluseks.

Analüüsides valdavat ühiskondlikku diskursust saab selgeks, et Ameerika Ühendriigid näevad oma tõusu rahvusvaheliseks supervõimuks asjade loomuliku käiguna, mis samas on kasuks ka kogu maailmale. Hiina kasutab seevastu viimase paari sajandi sündmuste tõlgendamisel narratiivi läänest kui teisi ekspluateerivast ja alandavast jõust.

Selle vaate järgi sai lääne ja ennekõike USA tõus hegemooniks võimalikuks vaid kõigi teiste ärakasutamise ja lausalise diskrimineerimise abil. Niisiis suhtub Hiina oma mõjuvõimu kasvu kui õigluse taastamise protsessi, mille lõppeesmärgiks on Hiina (oma tõlgenduste järgi) õiguspärase juhtrolli taastamine.

Konstruktivistlikust vaatepunktist seletab see ka Hiina RV tegevust oma lähiümbruskonnas. Konstruktivistlik käsitlus ei välista ka võimalust, et Hiina võimud proovivad tulevikus teha kõik endast oleneva kaitsmaks oma arusaamade kohaselt õigustatult neile kuuluvaid valdusi ja oma riigi huve.

Kokkuvõte

Realism, liberalism ja konstruktivism lähtuvad USA-Hiina konflikti põhjuste ja tulevikuväljavaadete analüüsimisel igaüks oma spetsiifilistest tõekspidamistest.

Rahvusvaheliste suhete, laiemalt kõigi sotsiaalsete protsesside valdkonnas ei tasu otseseid põhjuse-tagajärje järeldusi tegema rutata, sest suurte gruppide grupisisesed ja -välised dünaamikad on keerulised ning hõlmavad loendamatul hulgal mõjutegureid. Iga käsitletud teooria pakub välja mingite kindlate töövahendite ja aksioomide raamistiku, mille rakendamisel jõuame tavaliselt küll erinevate, kuid väärtuslike, üksteist täiendavate tulemusteni.

Toon välja ka mõned võimalikud arengusuunad USA-Hiina suhetes.

Realism käsitleb rahvusvahelisi suhteid anarhilise süsteemina ning selles kontekstis on kahe suurvõimu nagu USA ja Hiina RV konkurents ja loomuliku vastasseisu eskaleerumine suuremate konfliktideni loomulik, paljuski vältimatu protsess.

Realistlikule teooriale on aga ette heidetud piiratud, läänekeskset lähenemist globaalse tasandi protsessidele ning eeldust, et rahvusvaheline kogukond on üksteise suhtes antagonistlikult meelestatud, mistõttu peetakse konfliktide puhkemist suurvõimude vahelisest koostööst tõenäolisemaks. Kriitikute sõnul võivad realismile omased konfliktide vältimatust eeldavad vaated avaldada riikidevahelistele suhetele pigem negatiivset mõju.

Vastupidiselt läänes levinud ootusele ei pruugi praeguse konflikti eskaleerumine alata mitte Hiinast vaid hoopis USA-st, eriti arvestades Ameerika Ühendriikide kui valitseva hegemooni staatust. Ühelt poolt soovib USA säilitada oma positsiooni juhtiva hegemoonina, teisalt näeb aga teisi riike – nüüd ka oma seniseid liitlasi – üha antagonistlikumas valguses.

Lisaks on USA viimase paarikümne aasta jooksul oma huvidest lähtudes sõjaliselt sekkunud erinevate riikide siseasjadesse. Viimase poole sajandi vältel osalesid Ameerika väed enam kui kolmekümnel operatsioonil, et kindlustada majanduslike või territoriaalsete vaidluste lahendamise USA-le soodsatel tingimustel või siis kukutada välisriikide võimukandjaid, kelle tegevuses nähti otsest või kaudset negatiivset mõju USA huvidele.

Samal ajal ei jää ka Hiina oma välispoliitikas passiivseks või üksnes kaitsvale positsioonile. Hiina teeb oma geopoliitilise mõju suurendamiseks juba mitu aastakümmet läbimõeldud, strateegilise samme, tehes näiteks suuri investeeringuid teiste riikide infrastruktuuri arendustesse või kasutades oma mõjuvõimu, näiteks investeeringute puhul võlausaldajana, et avaldada välisriikidele (kuid kohati ka Hiina RV enda koosseisu kuuluvatele autonoomsetele piirkondadele) survet tegema Hiinale meelepäraseid otsuseid. Sellest lähtuvalt võib oletada, et ka Pekingis ollakse valmis kasutama kõiki võimalikke vahendeid oma huvide edendamise eesmärgil.

Kui realismile heidetakse ette riikidevahelise antagonismi ja konfliktide põhist lähenemist, siis Hiina-USA suhete praeguse olukorra taustal mõjuvad liberalistlikud käsitlused jällegi liialt optimistliku ja isegi naiivsena. Üha rohkem on poliitiliste erimeelsuste ajendil hakatud rikkuma sõlmitud kaubandusleppeid, samal ajal liberaalse majanduspoliitikaga riikide valmisolek teha koostööd protektsionismist, plaanimajandusest või sotsialismi põhimõtetest lähtuvate riikidega üha väheneb.

Ka liberalistlikud teooriad lähtuvad eeskätt lääneriikide huvidest, seda näitlikustab kasvõi liberalismi aluspõhimõte et demokraatlikud riigid saavad tulemuslikult koostööd teha eelkõige just omavahel ning autoritaarsed riigid peavad koostööks läänega kõigepealt üle võtma lääne väärtustel põhinevad valitsuspõhimõtted. Selline suhtumine aga suurendab pingeid erinevate poliitiliste režiimidega riikide vahel, mille tagajärjel on jõupositsioonide konfliktideta ümberkujunemine jällegi ebatõenäolisem.

Konstruktivistlik lähenemine aitab mõista erinevaid tõlgendusi USA-Hiina vahelise konflikti põhjuste ja olemuse kohta. Saades aru, kuidas konflikti eri pooled ise olukorda tajuvad, jõutakse üldiselt paremini informeeritud, tasakaalukamate poliitiliste otsusteni. Samuti on vastaspoole parem mõistmine oluliseks aluseks deeskaleerimise strateegiate väljatöötamisel.

On selge, et liberalistlik optimism praeguses geopoliitilises olukorras meile enam adekvaatset pilti ei anna. Hiina tõus ja suure tõenäosusega lähitulevikus hegemoonistaatuse saavutamine kasvatab rahvusvahelisel tasandil juba eksisteerivaid pingeid, kuid ilmselt toob endaga kaasa ka uusi suuremaid kokkupõrkeid.

Ei saa ka välistada, et majandussõda USA ja Hiina vahel võib eskaleeruda relvastatud konfliktiks kas siis otseselt või varjatud kujul n-ö varisõjana mõne teise riigi territooriumil. Et USA (ka laiemalt lääneriikide) ja Hiina vaheline vastasseis ei teravneks (praeguseks ilmselt "veelgi intensiivsemaks") kaubandussõjaks või isegi relvastatud kokkupõrkeks tuleb muuhulgas aru saada, kuidas erinevad osapooled konflikti olemust ja tagamaid mõistavad, ning seda edasise poliitika kujundamisel arvesse võtta.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti.