Banaanivabariikideks nimetatakse halvustavalt riike, mille majandus põhineb oma loodusressursside odaval ja lühinägelikul mahamüümisel. Kui ressursid on ammendatud, järgnevad majanduskriis ja vaesus. Üldjuhul on sellised riigid endised koloniaalimpeeriumite asumaad, kus majandust ja poliitikat kontrollisid suurel määral emamaa suurkorporatsioonid.

Nüüd oleme kiire, lihtsa ja lühiajalise tulu nimel samasse ämbrisse astunud Eesti majanduspoliitika arendamisel.

Meie metsade üleraie on kestnud juba kümmekond aastat. Metsatagavara väheneb, loodus vaesestub ning puidus ja mullas seotud süsinik on paisatud atmosfääri. Euroopa Liidu süsinikutrahvid, mis ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse, võivad nullida senise kasu, mis on läinud peamiselt eraettevõtjate taskusse. Kulud jäävad aga kanda kogu ühiskonnale.

Riik on andnud ettevõtetele kaevandamiseks kümneid tuhandeid hektareid turbaalasid. Suur osa kaevandusettevõtetest on välismaiste omanike käes ning üle 95 protsendi turbast eksporditakse. Eesti riik küsib meie ressursside rahaks tegemise eest 2,15 eurot tonn. Samal ajal on kulu ühiskonnale võimalike süsinikutrahvide näol süsinikuturu hetkehindade järgi 70 eurot tonn. Hävitatud looduskeskkonna, vähenenud magevee varude, kliimamuutuste puhverdamisvõime vähenemise hind jääb ka Eesti inimeste kanda.

Ajaloost on teada, et banaanivabariikide majandusmudel, mille järgi lähevad loodusressursside ekspluateerimise kasumid üksikutele ettevõtetele ning kahjud jäävad kohaliku ühiskonna kanda on väga halb valik. Selles valguses on väga murettekitav lugeda, et sotsiaaldemokraadid üle parda heitnud peaminister Kristen Michal plaanib uues koalitsioonis majandust elavdada just loodusressursside senisest veelgi ulatuslikuma kasutuselevõtuga.

Esimesed sammud on juba ka tehtud: kliimaminister Yoko Alender käis Kanadas Eesti fosforiiti turundamas, kuigi meil pole lõpetatud isegi veel baasuuringud ja keskkonnamõju strateegiline hindamine, rääkimata kaevandamisotsuse tegemisest.

Eesti majanduse huvides tuleks tegutseda vastupidiselt. Soodustada on vaja innovatsiooni ning teadmus- ja tehnoloogiamahukat väiketootmist. Eesti rahva rikkust saab suurendada vaid meie heal haridusel, teadusel ja töökusel põhinevate kõrget lisandväärtust loovate majandusharude edendamise kaudu, mitte loodusvarade ekspluateerimisega.

Selle asemel, et rajada hiigelkogustes loodusressursse tarbivaid tehaseid ja kaevandusi, peaksime keskenduma nendele sektoritele, mis loovad pikaajalist heaolu ja säilitavad meie keskkonda ka tulevastele põlvkondadele.