Mis te küüditamisest arvate?

Küüditamine on väga paha asi.

Kui Ameerika Ühendriigid paluksid Eestilt abi 1,8 miljoni palestiinlase deporteerimisel näiteks Egiptusesse või Jordaaniasse, kas me peaksime liitlastele appi minema?

Ma ei kujuta seda praktiliselt tegelikult ette.

Miks?

Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas Eesti läheb kuskile kolmandasse riiki või mingile territooriumile ja hakkab mingeid inimesi kuskile viima. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette.

Kas see on meie kui eestlaste, meie kui eurooplaste kohustus öelda oma heale liitlasele, et küüditamine ei ole okei?

Me peame võtma tõsiselt, mida Trump räägib teemade võtmes. Aga elu on näidanud, et meil ei ole mõtet kogu aeg iga tema sõna hakata tõlgendama ja kommenteerima. Ma olin Ameerika Ühendriikide visiidil, kui ta selle pressikonverentsi koos Netanyahuga tegi. Ja juba järgmine päev öeldi natuke pehmendavaid seisukohti.

Minu arvates peame me sellest Trumpi sõnumist tuletama, et tema ja Ameerika huvid on selles regioonis, nad on koos Iisraeliga ja nad tahavad saavutada seal rahu.

Need on palju olulisemad, palju sügavamad, väga tõsise ajalooga teemad. Ja mitte kunagi ei ole asjad ka niimoodi käinud, et lihtsalt võetakse mingi hunnik inimesi ja öeldakse, et elage nüüd teises kohas.

Päriselt? Niimoodi on ajaloos päris mitu korda asjad käinud.

No need asjad niimoodi ei ole jäänud kunagi. Need on tekitanud hoopis teisi reaktsioone.

Aga kes peaks siis Trumpile ütlema, et küüditamine ei ole okei? Kes peaks aeg-ajalt selliseid asju meelde tuletama?

Eks see ongi rahvusvaheline kogukond. See on reeglitepõhine maailm. See on see, millega Ameerika Ühendriigid on ühinenud. Ma tuletan meelde, et 1945. aasta ÜRO harta on see, millega reeglitepõhine maailm on paika pandud.

Aga täna tõepoolest neid reegleid painutatakse ja Eestile kindlasti ei ole hea, kui neid reegleid muudetakse. See on meie kõigi ühine ülesanne seista selle eest, et säiliksid multilateraalse maailmakorra reeglid, kus ka väikestel on enesemääramisõiguse alusel õigus otsustada.

Kas me oleme läbi mõelnud, et kui rahvusvaheline õigus ei ole enam väikeriigi tuumarelv, siis mis meie tuumarelv on?

Aga see peab olema. Ja meie teine tuumarelv on tegelikult liitlassuhted. Näiteks kui me räägime Ameerika Ühendriikidest, siis kõikidel kohtumistel kuni kindral Kelloggini välja, kuulsin ma ainult ülitugevaid sõnumeid Eesti, Läti, Leedu, Poola – kogu selle regiooni suhtes. Ja tegelikult ka NATO suhtes.

Need sidemed on väga tugevad ja lähtuvad ka Ameerika enda huvidest, kuigi Ameerikal on võetud loosungiks "America First", siis tegelik maailm ja seesama kord tagab ka USA enda huvisid.

Aga kui need kaks printsiipi lähevad üksteisega vastuollu? Kui meie kõige suuremale liitlasele ei ole tähtis rahvusvaheline õigus või reeglitepärane maailmakord, siis kuidas meie selles olukorras peaksime toimetama?

No meie peame ikkagi lähtuma omaenda huvidest.

Aga kumb on meie huvides olulisem? Kas minna meie suurima liitlasega koos kaasa maailma, kus reeglid ei ole nii tähtsad? Või siis hoida kinni nendest reeglitest ja igas olukorras rõhutada näiteks, et küüditamine ei ole okei?

Need ei välista teineteist. Ajakirjanike ülesanne ongi võtta ühest või teisest sõnast kinni, anda hinnanguid ja tembeldada. Minu ja Eesti vabariigi valitsuse ülesanne on tagada see, et me tuleme terve nahaga nendest keerulistest olukordadest läbi. Maailm ei ole nii üheülbaline, et kas üks või teine.

Me peame lähtuma Tartu rahulepingust, mis on meie sünnitunnistus ja üks osa kehtivast maailmakorrast. Ka Ameerika Ühendriigid ei vaata sellest maailmakorrast kuidagi mööda. President Trump on kindlasti oma retoorikas brutaalsem ja teravam, aga hinnanguid me saame tegelikult anda tegudele.

Kuidas paistab, kas Trump on senistes välispoliitilistes sammudes edukas olnud? Näiteks 25-protsendilistele tollidele järgnesid kohe teated, et nii Kanada kui ka Mehhiko suurendavad oma jõudu piiridel. Erinevad Lõuna-Ameerika riigid olid peale kiiret telefonivestlust valmis oma rändureid tagasi võtma. Paistab, et ähvardused aitavad, kui nende tegija on piisavalt suur.

Seda, kas Trumpi välispoliitika on edukas või mitte, näeme tegelikult nelja-viie aasta pärast. Praegu ei ole sellele veel võimalik hinnanguid anda. Ilmselgelt on Trump oma läbirääkimiste taktikates seda meelt, et panna teine pool kõigepealt väga tugevalt nurka ja siis hakata läbi rääkima.

Kõige halvem, mis Trumpi puhul saab teine pool teha, on üritada talle kohutavalt meeldida. Seda kindlasti Euroopa, Eesti ega keegi siinkandis ka ei tee.

Miks see halb on?

Nii, nagu meile Ameerika Ühendriikides ka väga kõrged tema lähedalseisvad isikud korrutasid ja nii, nagu me vaatame tema ajaloost ja raamatutest, Trump on ettevõtja. Tema on konkreetne jõuline läbirääkija ja selles kultuuris on nii, et vastaspool peab samamoodi oma nõudmised lauale panema.

Kui me räägime tariifidest, siis olgem ausad, ka Euroopa Liit on võimeline ja valmis kehtestama USA-le väga kõrgeid tolle. Ameerika Ühendriikide majandus on Euroopaga väga ühendatud ja ma arvan, et ka USA huvides pole tariifisõtta minna. Ainuke, kes sellest tegelikult midagi võidab, on Hiina.

Kas meil on välisministeeriumis juba mingi õpetus, juhend või memo, kuidas aru saada, mida Trump tegelikult tahab?

Meil on kogemused. Ja ka minul endal on kogemus kaitseministrina töötamisest tema esimesel ametiajal. Kogemus on selline, et me peame ajama oma asja.

Hea on see, et meie oma välis- ja julgeolekupoliitikas ei pea mitte midagi muutma, sest me oleme  kogu aeg ajanud ühte asja ja see on teada ka Trumpile ja tema meeskonnale. Väga täpselt saadakse aru, mille eest Eesti seisab ja kuidas me panustame. Ma võin öelda, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega on paremad kui kunagi varem.

Aga ikkagi, kui Trump näiteks ütleb, et võtame Gröönimaa üle vajadusel ka jõuga, siis mis ta tegelikult tahab?

Kui ta räägib Gröönimaast, siis ta räägib sellest, et USA-l on geopoliitilised huvid Gröönimaal ja selles regioonis laiemalt. Seal on kaks põhjust. Üks on konkurents Hiinaga ja teine on maavarad. Trump räägib Ameerika huvidest.

Ma toon siia ühe näite. Ameerika Ühendriigid tunnevad väga suurt huvi ja on tundnud juba mitmed aastad väga suurt huvi Eestis paiknevate haruldaste muldmetallide suhtes. Kõik teavad, et Ida-Virus on fosforiit ja sellega kaasnevad haruldased muldmetallid, mis kujutavad Eesti rahvale metsikult suurt varandust.

Minul on küsimus Eesti inimestele ja Eesti valitsusele, et kas me oleme valmis selle debati omavahel kaine peaga läbi pidama, et kuidas keskkonda säästes need maavarad kasutusele võtta. Kuidas tuua siia näiteks Ameerika Ühendriikide väga suured investeeringud, et kõrgtehnoloogiliselt toota siin neid tooteid, mis asendaksid Hiina-sõltuvust nii Ameerika Ühendriikidele kui ka Euroopale.

See on tegelikult selline geopoliitiline julge otsus, mida Eesti peaks tegema ja mis annab meile väga tugeva positsiooni ka suheldes Trumpi administratsiooniga. See paigutaks meid väga selge ja väga tugeva täpina kaardile, mis tähendab, et näiteks Ameerika Ühendriigid on väga huvitatud oma suurte investeeringute ja tootmisvõime kaitsmisest. See on konkreetne näide, kui me räägime tegelikust poliitikast.

USA administratsioon soovib, et Ukraina annaks neile abi eest haruldasi muldmetalle. Kas meil on mõeldud, et kui ameeriklased ühel hetkel tahavad teada, mis meil abi eest vastu on pakkuda, siis kas me pakuksime enda turbarabasid või pürolüüsitehnoloogiat või nelja miljardi sõnaga keelekorpust. Aga ma saan aru, et see vastust on juba olemas ehk ka meie saame pakkuda ameeriklastele muldmetalle.

See on meie huvides. See ei ole mitte Ameerika huvides, vaid see on meie huvides. Millega peal selle, et Eesti on Venemaa piiririik, teisel pool Läänemerd, geograafiliselt väga raskes olukorras, ajalooliselt olnud okupeeritud..., et mida meil on pakkuda? Meil on pakkuda töötavaid Ameerika Ühendriike huvitavaid majandussuhteid.

Ma tean mitmeid inimesi, kes arvavad, et Eesti ettevõtted võiksid siin muldmetalle kaevandada, väärindada, teha neist lõpptooted ja siis müüa need ameeriklastele maha.

Justnimelt!

Aga teie räägite neist suurtest investeeringutest. Ma kujutan seepeale ette, kuidas kolmanda maailma riikides tegutsevad suured lääne korporatsioonid, mis avavad oma kaevandused, tassivad maavarad välja ja väärindavad neid kusagil mujal.

See on täpselt selline pärismaalaslik lähenemine.

Aga paljudes maailma kohtades ju on nii.

Need on sellised koloniaalaegsed otsused. Täna me oleme liikunud palju edasi. Ma tahakski, et see debatt Eestis põhineks argumentidel.

Näiteks eile ma kohtusin teaduste akadeemia presidendiga ja küsisin, mida nemad maavaradest arvavad. Meie akadeemia president, kes oli ka toona aktiivne, kui fosforiidi kaevandamise vastu võideldi, ütles, et peamine põhjus oli selles, et meie käest küsimata taheti sisse tuua 300 000 Nõukogude inimest.

Eesti liitus eelmisel aastal Ameerika Ühendriikide poolt juhitava haruldaste muldmetallide koalitsiooniga, kus need poliitikad on paika pandud, kuidas maavarasid väärindatakse maksimaalselt kohapeal. Mitte ei kaevata neid lihtsalt välja ja ei viida neid klaashelmeste eest minema.

On teil mõne ameeriklasega neist maavaradest viimasel ajal juttu olnud?

Meil on olnud juttu abstraktsel tasemel. Meil on vaja kõigepealt Eestis asjad selgeks vaielda, panna strateegia paika ja see strateegia peabki ette nägema seda, et me väärindame neid maksimaalselt Eestis.

Kui me räägime kapitalist, siis me räägime sadadest miljonitest kui mitte miljardilistest investeeringutest. Ja see on koht, kus tuleb kindlasti rahvusvaheline kapital mängu. Ja sealt tulevad ka need rahvusvahelised huvid.

Aga miks ameeriklaste, mitte näiteks prantslaste huvid? Prantsusmaa on ka meie suur liitlane.

Absoluutselt. Küsimus on selles, kes teeb parema pakkumise ja ma võin kihla vedada, et tegelikult läheb võidujooksuks. Saate aru, minu positsioon on selge. Me ei pea kogu aeg, müts näpus, midagi paluma. Meil on midagi anda ja me saame nimetada tingimusi enda huvidest lähtuvalt.

Aga te pürolüüsitehnoloogiat ei ole siis proovinud pakkuda?

Ei, mina ei ole proovinud pürolüüsitehnoloogiat pakkuda. Ma räägin, et Eestis on palju neid asju, mida me võime pakkuda, mida me saame pakkuda ja mille vastu huvi on. Muldmetallidest rääkides me oleme juba saanud Eestisse ühe suure investeeringu. See on Kanada taustaga haruldaste muldmetallide põhise magnetitehase loomine. See töötab täna Ida-Virumaal.

Saate aru, meil on maailmas olemas ka väga praktiline koht. Ja kui siia tulevad need investeeringud, siis neid investeeringuid ka kaitstakse.

Kas te olete nõus nende Kristi Raiki sõnadega, et mingi jutt väärtustest ja reeglitest ei lähe Ameerikas enam üldse peale, et meil ei ole muud valikut, kui võtta omaks kauplev lähenemine, mis Donald Trumpile sobib. Ja et me peame suutma USA-le midagi sellist pakkuda, mis neile huvi pakub ja mis annab aluse liitlassuhete säilitamiseks?

Ma ei ole nõus Kristi Raiki mõtte esimese otsaga, kus ta räägib, et väärtused on kadunud. Ma just tulin Ameerika Ühendriikidest ja võin öelda, et väärtused on seal väga paigas. Kogu Ameerika ühiskonnale on vabadus väga oluline väärtus ja seal saadakse väga hästi aru, et Eesti, Läti ja Leedu on suutnud oma vabaduse eest väga hästi seista ja seisavad ka edasi.

Mis puudutab neid praktilisi huvisid, siis tõepoolest haruldased muldmetallid või ka mingid muud teemad seovad meid tihedamini. Seovad meid reaalselt inimeste, äride ja investeeringutega. Ainult väärtus pannakse võib-olla lõpuks kaalukausile ja arvutatakse kuskil, kas meil on mõtet või mitte.

Aga täna ma võin küll välisministrina öelda, et see väärtus, mis puudutab vabadust ja see austus, mis on Eesti inimeste vastu Ameerika Ühendriikide ühiskonnas, see on ikkagi väga suur ja midagi olemuslikku. Ja needsamad Ameerika Ühendriikide ja NATO suhted ei kao mitte kuskile.

Raik ütles seal läinudkolmapäevases intervjuus Indrek Kiislerile veel ühe olulise mõtte. Et Eesti peab olema valmis ka stsenaariumiks, kus USA ei pruugi enam olla huvitatud Eesti ja Balti riikide toetamisest. Kas peame valmis olema?

Me peame olema kõigeks valmis, aga me peame töötama selle nimel, et meie suhted edeneksid. Needsamad kohtumised nii senatis kui kongressis julgeoleku-, välispoliitika- ja eelarveinimestega näitasid, et finantsiline toetus, mis toob meie riigikaitsesse sadu miljoneid eurosid, suure tõenäosusega jätkub.

Manada ette erinevaid stsenaariume, et olla põnev, on kindlasti selliste thinkthanker'ite (mõttekodalaste – toim) töö. Eesti valitsuse töö on tagada, et meie suhted jätkuksid, sest ainukene sõjaliselt võimekas liitlane, kas suudab tagada ka NATO Euroopa poole toimise, on ikkagi Ameerika Ühendriigid.

Riigikogus oma aastakõnes ütlesite, et praegu on õige aeg arutada Ukraina julgeolekut kindlustavaid garantiisid. Te ütlesite, et need "peavad rakenduma kohe, kui lahingutegevus lõpeb, ja seda ka juhul kui NATO liikmesuseni jõudmine võtab aega; nende sisu peab olema lubadus Ukrainat agressiooni võimaliku kordumise korral kaitsta; selle lubaduse veenvust peavad tagama reaalsed sõjalised võimed".

Kas Eestis on valitsus arutanud, kas me oleme valmis Ukrainat agressiooni võimaliku kordumise korral kaitsma ning enda saapapaarid selleks ka Ukraina pinnale panema?

Me oleme valitsuses arutanud, et Eesti kindlasti peab olema laua taga täna, kui neid võimalikke julgeolekugarantiisid arutatakse. Eesti on alati läinud koos liitlastega nendele missioonidele, mis tagavad ka meie enda julgeolekut.

Ukraina on meile väga eksistentsiaalne küsimus ja ma kujutan küll väga hästi ette, kuidas Eesti koos liitlastega läbimõelduna on seal kohal.

Kuidas see välja näeb, kui palju sõdureid, kas ta on rahumissioon või sõjaline missioon – täna on sellest rääkimiseks liiga vara. Aga need debatid juba käivad. Nii et Eesti peab seal laua taga olema ning samal ajal meeles pidama, et me peame tagama ka oma kaitsevõime.

Ehk siis Eesti oleks valmis Ukrainat agressiooni võimaliku kordumise korral kaitsma?

See on meie huvides. Aga seda otsustab lõpuks Eesti seaduste järgi riigikogu.

See ei ole otsus, mida me teema aasta, kahe või viie pärast. Ma saan aru, et ka Keith Kellogg tahab tegelikult juba nüüd kuulda, mida me Euroopas mõtleme. Ka need otsused tuleksid suhteliselt kiiresti kätte.

No elu näitab. Me ei näe täna tegelikult seda põhihetke, mis on vajalik rahu saavutamiseks ja selleks on Putini eesmärkide muutmine. Seepärast me arutasime Ühendriikides eelkõige seda, mis need sammud oleks, et Putin nurka suruda. Kindlasti oleks see sõjalise abi jätkumine, väga karmid energia- ja muud sanktsioonid ja kolmas samm, mida Eesti eest veab, on Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmine.

Kes too ütles, et Põhja-Korea on nii ära sanktsioneeritud, et sinna saab ainult kartuleid viia (Kusti Salm - toim)? Aga riigi sõjaline võime ikka kasvab.

Neil on lihtsalt palju mehi relva all. Aga Venemaa majandus ei ole nii heas seisus. Tegelikult on see päris kõvas pinges. Aga tõsilugu on ka see, et eelmisel aastal gaasieksport Euroopasse hoopis tõusis, nii et siin on teha küll.

Kas välisministeerium on jõudnud juba analüüsida, mis läks valesti, et Joe Bideni administratsioon määras meid nii-öelda teise järgu riigiks, kellele tuleb kiipide ekspordil piiranguid seada? Kuidas on Hispaania või Itaalia USA silmis usaldusväärsemad kui Eesti?

Väga raske on öelda, mis need argumendid president Bideni administratsioonil olid. Ka näiteks Iisrael, kes on USA-le väga usaldusväärne partner olnud, asub Eestiga ühes grupis. Aga meie kohtumistel Ameerika Ühendriikides oli see üks põhiküsimusi. Ka kohtumisel senaator Cruziga, kes juhib senatis selle teemaga tegelevat komisjoni.

Kas ta selgitas, milles asi oli?

Ei osanud ta midagi selgitada ja kõik Bideni otsused on nende silmis sisuliselt valed olnud. Me saavutasime selle, et teema vaadatakse üle. Ma loodan, et meile tuleb positiivne lahendus.

Aga me panime ka mingi ametliku teabenõude või küsimuse teele. Kas sealt ei ole meile mingit vastust tulnud, et mis juhtus?

Need küsimused ongi kõige kõrgemal tasemel praegu tõstatatud nii Balti riikide kui Euroopa Komisjoni poolt. Ja minu üks visiidi põhjusteks oligi see, et see teema tõstatada otsustajate seas. Seda tehakse, nii et Eesti on siin väga aktiivselt käitunud. Ja ma loodan, et me saame väga normaalse lahenduse.