Reformierakonnal on aastaid olnud majandust hästi tundva erakonna maine. Viimastel aastatel on aga just Reformierakonna uus poliitpõlvkond juhtinud meie riigi Euroopa kõige sügavamasse majanduslangusesse.

Algul üritati riigi halvenevat majanduskliimat õigustada sõjaga Ukrainas, aga seda ei saanud teha lõputult, sest meie naaberriikide majandus samades tingimustes siiski kasvab. Nüüd üritab Reformierakond lükata kõigi ebaõnnestunud otsuste eest süü sotside kraesse.

Lisaks majandusele on kriisis demokraatia

Tõde on siiski see, et suur osa meie ettevõtlust ja inimeste toimetulekut kahjustavatest otsustest on tulnud Reformierakonna juhitud kliimaministeeriumist ja rahandusministeeriumist.

Praegu välja hõigatud ning jutu järgi majandust taastavate sammudena on aga kõlama jäänud vaid mõned muudatused tulevases maksupaketis. Neid otsuseid, mis juba kehtivad, muutma ei hakata, ning ka tulevast maksukoormuse tõusu leevendatakse vaid osaliselt. Seega piirdub kogu edulugu sellega, et tulevikus läheb veidi vähem halvemaks, kui esialgu planeeriti.

Eesti 200 ning sotsid on hoolimata mõningatest soolodest siiski üpris kuulekalt viinud ellu Reformierakonna poliitikat. Nüüd teeb Eesti 200 seda üksi ja suurt vahet tulemuses ei paista. Teatas ju Eesti 200 juba enne riigikogu valimisi, et nende missioon on võtta takistused Reformierakonna tegevustelt. Seega kehtib Eestis sisuliselt üheparteivõim.

Ja veelgi enam, SDE esimees Lauri Läänemets prahvatas otsesõnu välja, et valitsusliidu lõhkumise taga on Kristen Michali ja riigisekretär Keit Kasemetsa ühine otsus. See, et riigisekretär otsustab võimukoalitsiooni käekäigu üle, tõestab aga seda, mille eest Keskerakond juba mitu kuud tagasi hoiatas: Reformierakond on selle kõrge ametikoha lihtlabaselt politiseerinud. Sotside pahameel selle üle on aga üleliigne, sest nemadki kirjutasid alla seadusemuudatusele, mis võimaldas oravate poliitilisel partneril sellele ametikohale asuda.

Kuna käes on valimiste-eelne aeg, siis on valitsuserakondade tähelepanu eelkõige suunatud valimiskampaaniale ja seniks võib sellest 52 häälega noateral püsivast koalitsioonist piisata. Pärast valimisi aga vajab Reformierakond uut ja pikemat plaani. On üpris tõenäoline, et selleks plaaniks on Isamaa. Ega peaministri repliik selle kohta, et Isamaa on võimukõnelustele oodatud, ei tekkinud tühja koha pealt. Liiatigi me ei tea, kas pärast valimisi Eesti 200 üldse senisel kujul olemas on.

Uue võimuliidu toetus on vaid 16 protsenti

Isamaa liugleb hetkel populaarsuseharjal ning suur osa sellest toetusest on tulnud Reformierakonnas pettunud valijatelt. Seega on liit Reformierakonnaga nende jaoks väga riskantne.

Kui Tallinnas suudetakse koalitsiooni Reformierakonnaga välja mängida sellega, et nende kaks abilinnapead omavahel leheveergudel tülitsevad, siis Reformierakonna peaministri valitsusse minekut paljud valijad nii kergelt ei andestaks. Muidugi on Isamaal kindlasti isu riigis võimule saada, lihtsalt enne kohalikke valimisi nad vaevalt selle riski võtavad.

On siiski tõenäoline, et pärast valimisi kaupleb Isamaa endale Reformierakonnalt välja mõne sümboolse tingimuse, näiteks automaksu ühe komponendi vähendamise, mida saaks pidada töövõiduks, ning astub selle õigustusega ise Reformierakonnaga liitu.

Valeliku valimiskampaaniaga saadud häältesaak riigikogu valimistel andis Reformierakonnale mitte ainult võimaluse, vaid ka kohustuse neli aastat riiki valitseda. Kuigi see kipub neile üle jõu käima, puudub paraku ka võimalus seda vastutust üle anda. Väliste tegurite ring, mida oma ebaõnnestumistes süüdistada, on aga üpris ahtaks jäänud. Seda näitab ka uue võimuliidu vaid 16 protsendini kahanenud toetus, mis ei tee valitsemist kergemaks, kui see seni oli.

Irooniliselt oleks Keskerakonna välja pakutud erakorralised valimised praegu kõige kiirem moodus Reformierakonna jaoks hakata varumeestepingil jälle tasapisi toetust kasvatama.