Kas nõustute, et selliselt läbi viidud valitsuse vahetus, nagu praegu toimus, pole taasiseseisvunud Eestis mingi erand ning ka sellega kaasnevad traagelniidid on samuti varasemast tuttavad?

Midagi uut tõesti ei ole. Eestis on kogu aeg olnud suhteliselt ebastabiilsed  koalitsioonivalitsused. Mis seekord välja paistab: ühiskonnale väga palju seletatud ei ole, miks valitusvahetust üldse vaja oli. See on laisa poliitika tunnus.  Sotside väljaviskamine vajanuks rohkem nii-öelda eelmängu ja selgitustööd.

Mida te laiskuse all täpsemalt silmas peate?

Pööre toimus imekiiresti ja ma ei ole kindel, kas tavainimesed tajusid seda kommunikatsiooni, mida Reformierakond ja Eesti 200 üritasid sõnumitena välja saata. Inimestele ei pruukinud kohale jõuda, et meil on nüüd parempoolne valitsus.

Samas oli pööre tõhusalt ette valmistatud. 5. märtsil haaras peaminister Kristen Michal kinni ühest bürokraatia laiutamisest kajastavast uudisest ERR-is ning teatas, et talle aitab. Sama päeva õhtul ilmusid Postimehes ja Eesti Ekspressis kümneminutilise vahega väga põhjalikud artiklid valitsuskriisist, mille autoriteks olid Eesti tippajakirjanikud. Eeltöö oli ju seega ikkagi ära tehtud?

Meie erakonnad on piisavalt profid, et valitsusvahetust ega ühtegi teist olulist poliitilist sammu ei tehta enne, kui asi on nii-öelda meedia mõttes ette valmistatud. See kindlasti nii oligi.

Kui oluline ja kas üldse mängis rolli see, et sotside esimees Lauri Läänemets oli ära kaugel Aafrikas sõbra pulmas ning väljaviskajad olid paremal positsioonil?

Ma ei ületähtsustaks Läänemetsa äraolekut. Ta lihtsalt reageeris hiljem. Aga see ei ole minu jaoks väga oluline detail.

Meil on valitsuses nüüd kaks üsna sarnastel positsioonidel olevat erakonda, mis on nagu kaks tilka vett. Sõnumiselguse mõttes saab sellel valitsusel olema lihtsam?

Ma arvan küll. Kuigi see valitsus alustas oma sõnumite osas suhteliselt karvaselt. Tegelikult on küsimus,  kas on võimalik faalanksit ümber pöörata. Nimelt meile öeldakse, et senine valitsus tegi asju nii just sotside pärast. Nüüd peaks ju kõik muutuma ja seda muutumist jälgitakse väga teraselt eelolevatel nädalatel.

Ehk ees on pigem suur kommunikatsioonilahing, kus valitsuserakonnad üritavad lükata kogu süü ja altminekud sotside kraesse? 

Laias laastus küll. Aga teine oluline telg on praegused erakondade reitingud. Kas Reformierakond suudab näidata, et nad on professionaalsed liidrid ja valitsejad. Nende eesmärk on teha valijatele selgeks, et Isamaa suur populaarsus pole selge ega otsustatud asi.

Selle läbisurumine on Reformierakonna suur väljakutse.

Reformierakonnal on olnud aastakümneid põhikuvand, et just nemad on majandusasjades teistest peajagu üle, neil on kompetents nii rahanduse kui ka majanduse juhtimisel. Aga nüüd on see kuvand kildudeks purunenud.

Jah, ma arvan ka, et see on kindlasti ära lõhutud. Nad on viimastel aegadel rääkinud pigem julgeolekust.  

Ja selles mõttes ma ei ole väga optimistlik, et niisugune valitsusvahetus seda kuvandit oluliselt muudab. See sõltub ennekõike sellest, kas Reformierakond suudab valitsuskabinetti tuua uusi ja värskeid ettevõtluse ja majandusprofiiliga liidreid. Kui seda ei juhtu, siis lootus, et midagi valitsusvahetusega võiks muutuda, on minu arust kahtlane.

Ehk siis rahandusminister Jürgen Ligi ja kliimaminister Yoko Alender tuleks välja vahetada? Üks on avalikkuse jaoks nii-öelda vanakooli mees ja teise jaoks on lühike ministriaeg olnud täielik ummik? 

Ma arvan küll, jah. See on miinimum, mida teha. See on tegelikult ju ABC, kui Reformierakond tahab sellest midagi võita. Aga elame-näeme.

Kas uus katse valitsusjuhina on Kristen Michali jaoks viimane võimalus, et ennast ja Reformierakonda sadulasse tagasi saada?

Ma ei oska öelda. Kristen Michal on veel noor inimene (saab juulis 50 - toim). Kindlasti tal tekib veel võimalusi.

Aga ma arvan, et see ei ole mitte ainult peaministri küsimus, see on kogu Reformierakonna küsimus. Mandaatide hulk (37 - toim), mis eelmistel valimistel saadi, vajab ühiskonna silmis nii-öelda uut legitiimsust.

Praeguse seisuga on päris palju valijaid, kes mõtlevad niimoodi, et andsid hääle küll Reformierakonnale, aga vastu said hoopis midagi muud. See on Reformierakonna jaoks nüüd põhiline mure, mille lahendamine on raske ülesanne.