Ukraina president Volodõmõr Zelenski on öelnud, et kui Ukraina NATO-sse ei saa, on talle vajalik tuumarelv. Ta on viidanud nii lääne tuumarelva paigutamisele Ukrainasse kui ka oma tuumarelvale.

Teema taust on aga laiem. Eeskätt puudutab see USA ebausaldusväärsust Euroopa liitlaste seas. See umbusaldus laieneb ka USA tuumavihmavarjule. Taolisele tagatisele on lisaks Euroopale lootnud ka USA senised liitlase Kaug-Idas, Jaapan ja Lõuna-Korea. Pluss Taiwan.

Mitte-tuumariikide jaoks on tegemist uue olukorraga, kus rahvuslike julgeolekuhuvide tõttu vaadatakse uute lahenduste poole. Saksamaa uus liidukantsler Friedrich Merz on viidanud variandile, et uutes oludes võiksid Euroopa tuumariigid Suurbritannia ja Prantsusmaa kaaluda oma tuumaheidutuse paigutamist ka Saksa pinnale. Sarnast mõtet on väljendanud ka Poola. Prantsusmaa omalt poolt on juba väljendanud valmisolekut seda teha.

Tuumateema laieneb üha enam. Tagasi vaadates on näha, et hoolimata tuumarelva leviku tõkestamise lepingust on selle omanike arv kasvanud. Viimasel ajal toetab edasist kasvu Venemaa. Vene-Iraani jaanuaris sõlmitud lepe on tõstatanud võimaluse Vene raketi- ja tuumatehnoloogia andmiseks Teheranile. Tuumaprogramm on iraanlastel juba olemas.

Teiseks on ka Venemaa ja Põhja-Korea leping tõstatanud viimase tuumavõimekuse suurenemise võimaluse. Põhja-Korea on näide, kuidas rahvusvahelistest piirangutest hoolimata on riik suutnud välja arendada oma tuumarelva, mida esmakordselt katsetati aastal 2006. Praegu peaks tuumalõhkepäid olema juba umbes 50. Ja pärast tuumarelva omandamist ei ole keegi enam Pyongyangi sõjaliselt ähvardanud.

Praegu on Põhja-Korea koos India, Pakistani ja Iisraeliga üks neist riikidest, mis on väljaspool tuumarelva leviku tõkestamise režiimi. Venemaa on aga loobunud varasemast vastuseisust tema tuumaprogrammile. 2022 blokeeris Venemaa ÜRO-s resolutsioonid Põhja-Korea vastaste sanktsioonide teemal.

Kui aga rahvusvaheliste lepete rikkumise eest ei karistata ja tuumarelva omaja saab kindla tagatise, et teda ei rünnata, siis mis takistab teistelgi riikidel selle relva poole pürgimast? Võimalike kandidaatidena nähakse eelkõige Poolat, Jaapanit ja Lõuna-Koread. Esimene siis Vene ohu tõttu USA vihmavarju võimaliku kadumise korral. Ülejäänud aga Hiina ohu tõttu.

Ja nüüd Ukrainast. Nõukaajal oli Ukraina üks koht, kus töötati välja, toodeti ja ladustati tuumarelva. Nõukariigi lagunemisel oli Ukraina maailmas tuumarelva hulgalt kolmas riik USA ja Venemaa järel. Kuid juba 1990. aasta iseseisvusdeklaratsioonis oli kirjas, et Ukraina ei võta vastu, ei soeta ega tooda tuumarelva. Oktoobris 1991 kinnitas valitsus, et Ukrainast saab tuumarelvavaba riik.

1994. aastal kirjutasid Ukraina, Venemaa, Suurbritannia ja USA alla Budapesti memorandumile, mis andis Ukrainale julgeolekutagatised vastuseks tolle liitumisele tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga. Tagatistega liitus tollal ka Hiina. Kuna tagajad oma kohustusi ei täitnud, ei peaks ka Ukrainal enam kohustusi olema.

Kas Ukrainal on võimekus tuumarelva loomiseks? Riigil on ajalooline kogemus tuumamaterjali rikastamisest ja kandjate ehk rakettide väljatöötamisest. Tšornobõlis peaks olema piisaval määral kasutatud tuumakütust, milles sisaldub ka relvataseme rikastusega plutooniumi.

Olemasolevate rikastusvõimetega suudaks Kiiev teoreetiliselt toota piisavalt vajaliku tasemega materjali et luua umbes aastaga ühe tuumalõhkepea. Ukraina kasutatud tuumakütuse hoidlates peaks olema kokku umbes 42 miljonit tonni radioaktiivset materjali. Raketitehnoloogia osas on Ukraina arenenud riik ja ukrainlaste tehnilist taipu ning innovaatilisust arvestades ei tohiks tuumarelva kokkupanek võimatu olla.

Omaette teema oleks muu maailma reageering. Venemaa ilmselt ei jääks ootama, millal Ukraina pommi valmis saab ja ründaks kõiki selle komponente tootvaid ettevõtteid. Välistada ei saaks ka taktikalise tuumarelva kasutamist. See võib mõnel juhul küll kahjustada ka Venemaa enese piiriäärseid territooriume, kuid ega Putini jaoks ei ole inimkaotused kunagi probleem olnud. Läänes läheks ilmselt kisaks, kuna tuumarelva loomisele Euroopa pinnal ei vaataks keegi eriti hea pilguga. See võiks kaasa tuua abi vähenemise, lõppemise või ka mingid sanktsioonid.

Ukrainal jääb küll võimalus panna kokku niinimetatud räpane pomm ehk radioaktiivse materjaliga täidetud lõhkepea, mis ei anna välja tuumarelva mõõtu.

Räägitakse veel ühest võimalusest. Kiievi lähedal olevas laboris Proton-21 katsetasid Ukraina teadlased 2000. aastate algul niinimetatud madala energiaga tuumareaktsioone. See ei lähe tuumarelva määratluse alla ja võib tegelikult olla läbimurdetehnoloogia ka energeetikas kui puhta energia allikas. On kaks takistust. Esiteks teadlaste kahtlused, kuna selle reaktsiooni olemus ei ole veel piisavalt läbi uuritud. Teiseks kuluks päris asja valmis saamiseks ilmselt aastaid. Kuid mõte on olemas ja ukrainlased on leidlikud.

Ukraina sõdib praegu kahe tuumariigi, Venemaa ja Põhja-Korea vägede vastu. Seega kui tal keelatakse tuumarelva omandada, tuleks talle tagada piisav vastupanuvõime tavarelvastuse näol. Ja teiseks võib Venemaa tegevus ja USA tuumavihmavarju küsimärgi alla sattumine vallandada maailmas kontrollimatu tuumarelva leviku. Koos kõigi võimalike järelmitega.

Viited lugemishuvilistele​

• Ukraine and the International Nuclear Order | RealClearDefense
• How a nuclear-armed Ukraine could become 'Europe's Israel'
• Are nuclear weapons an option for Ukraine?
• How Russia Neutralized Ukraine's Tactical Nuclear Weapons
• Full article: The Russia-Ukraine War and Nuclear Weapons: Evaluating Familiar Insights
• Japan, S Korea and Poland need nuclear weapons, now - Asia Times
• Opinion: Ukraine Isn't Getting Nuclear Weapons – But It Could Develop Another WMD
• Ukraine Can Go Nuclear — Should it? - CEPA