Märtsis avaldas USA luurekogukond järjekordse kollektiivse ohuhinnangu. ERR-i portaalis on ilmunud Meelis Oidsalu hinnang sellele, võrreldes käesolevat hinnangut varasemaga, ehk tuues esile muudatused pärast Trumpi administratsiooni taas võimule tulekut.

Pakun lisaks mõningaid tähelepanekuid tekstist ja lähemalt ühest viitest seal, mis puudutab võimalikku tuumarelva orbiidile viimist. Kuigi sedagi on meedias juba tähele pandud.

Üldiselt võib rõhuasetuste muutusest hoolimata näha, et Venemaa suhtes ollakse endiselt kriitilised ja sooja suhtumist siiski väga näha ei ole. Eraldi võetuna peetakse riigina suurimaks ohuks Hiinat, kuid sellest enamgi arvatakse USA-d ähvardavat Hiina ja Venemaa koostöö. Ehk seda võiks lugeda taustapõhjuseks, miks Donald Trump Venemaad moosib tulutus lootuses ehk Moskva ja Pekingi lähenemist pidurdada.

Hiina puhul märgitakse, et kuigi Hiinal on USA globaalsete huvide kahjustamiseks enim võimekust, on ta siiski ettevaatlikuma käitumisega kui Venemaa, Iraan või Põhja-Korea. Hiinlasi nähakse otsivat ka võimalusi pinge vähendamiseks Washingtoniga, kui see neile kasulik on. Sellega püütavat võita aega oma seisundi tugevdamiseks.

Hiina relvajõudude kaasajastamisel olla suurim rõhk võimete arendamisele Vaikses ookeanis. Hiina plaanides loetakse võtmetähtsust omavateks aastaid 2027 ja 2035, kui relvajõudude moderniseerimine peaks teatud taseme saavutama ja tagama, et aastaks 2049 ehk Puna-Hiina sajandaks aastapäevaks oleksid hiinlaste sõjalised võimed maailmatasemel.

Tänavuseks aastaks ennustatakse Hiina surve kasvamist Taiwanile ja vastutegevuse aktiviseerumist USA poolt saareriigile antavale toetusele.

Praeguse administratsiooni retoorikat arvestades on ohuhinnangusse sisse toodud ka Gröönimaa, kus nähakse Hiina kasvatavat kohalolu läbi kaevandusprojektide, infrastruktuuri arendamise ja teadusuuringute. Kuigi hetkel olla hiinlaste aktiivsus vähenenud, viidatakse Pekingi pikaajalisele eesmärgile laiendada juurdepääsu Gröönimaa loodusvaradele.

Hiina tehnoloogilise arengu hindamisel märgitakse, et teatud edu on saavutatud 7-nanomeetriste kiipide tootmisel, kuigi probleeme olevat tööpinkidega. Teadlased töötavat aga juba ka 3-nanomeetriste kiipide loomise kallal. Taiwanile püütakse niisiis tehnoloogiliselt kannale astuda.

Mis puudutab Venemaad, siis märgitakse, et Moskva näeb jätkuvat sõda Ukrainas proksisõjana läänega. Eesmärk olla taastada oma võimsus ja julgeolek lähinaabruses, seistes selleks vastu USA ja lääne survele.

Hoolimata sõja lõppemise viisist nähakse Venemaad jäävat potentsiaalseks ohuks USA võimule, kohalolekule ja globaalsetele huvidele. Vladimir Putinile alternatiivi teket peetakse aga praegu vähem tõenäoliseks kui ükskõik millal tema senise veerandsajandi pikkuse võimuloleku jooksul.

Ukraina sõja jätkumist loetakse USA jaoks püsivaks riskiks eelkõige põhjusel, et võiks toimuda selle eskaleerumine. Eeldatakse, et nii Putin kui ka Volodõmõr Zelenski näevad pikema sõja riski väiksemana kui ohtu ebarahuldavast rahust. Ukraina jaoks tähendaks Venemaale territooriumi loovutamine või neutraalsus ilma kindlate julgeolekutagatisteta siseriiklikku tagasilööki ja ebaturvalist tulevikku.

Ka Venemaa puhul märgitakse ära tema huvi Gröönimaa vastu, tulenevalt eelkõige selle lähedusest strateegiliselt tähtsatele mereteedele arktiliste vete ja Atlandi ookeani vahel. Ja Venemaad häirivat ka USA sõjaväebaas Gröönimaal.

Lääne kommentaarides jutuks olevale ohuhinnangule on aga enim tähelepanu pööratud Venemaa massihävitusrelvale. Konkreetsemalt selle relva avaruumi viimisele. Hinnangus on kirjas, et Venemaa tegeleb endiselt kosmoserelvastuse täiustamisega ja saadab orbiidile satelliidivastaseid relvi. Laiendatakse signaalide summutamise süsteeme, arendatakse energiarelva ja nii orbiidil paiknevaid kui ka maalt sinna saadetavaid satelliidivastaseid vahendeid.

Arendamisel olla ka uus satelliit, mis peaks kandma tuumarelva. Tuumaplahvatus avaruumis kahjustaks aga kõigi riikide julgeolekut, kommertssatelliite ja nõrgendaks võimalusi kasutada avaruumi majandusarengu hüvanguks. Veebruaris 2022 saatis Venemaa orbiidile satelliidi, mis oli mõeldud pardainstrumentide ja süsteemide katsetamiseks radiatsiooni tingimustes. Sisuliselt oli see kinnitus tuumarelva kasutamiseks valmistumisest.

USA kosmoseagentuuri direktor Derek Tournear on öelnud, et tuumaplahvatus orbiidil oleks eriti hävitav madalal orbiidil tiirlevatele satelliitidele, tekitades ka hulgaliselt kosmoseprügi ja kauakestvat radiatsiooni. Lisaks tekiks ka tugev elektromagnetiline impulss, mis küpsetaks ära kõigi plahvatuse lähikonnas olevate satelliitide elektroonika.

Tegelikult hoiatas Pentagon juba mullu mais, et Venemaa arendab sellist kosmosetuumarelva. Putin on seda eitanud, aga tema sõnad ei pruugi tegelikkusega mingit seost omada.

Igal juhul on seekordne ohuhinnang esimene kord, mil USA luure ametlikult möönab Vene kosmosetuumaprogrammi olemasolu. Asjatundjad märgivad, et avaruumis plahvatav tuumalaeng ei tekitaks lööklainet, kuna avaruumis ei ole õhku. Ei tekiks ka samasugust tulepalli nagu maa peal. Selle asemel tekiks eelpoolmainitud võimas elektromagnetiline impulss ja radiatsioon. Avaruumis leviks radioaktiivsus ka palju kaugemale kui atmosfääri madalates kihtides. Tuumaplahvatus tagaks ilmselt olukorra, kus see orbiit muutuks vähemalt aastaks kasutuskõlbmatuks.

Ehk siis Venemaa arendab uut sigadust, sedapuhku juba kosmilisel tasandil. Pole ka ime, et just see lõik luureametkondade koondhinnangust läänes erilist tähelepanu köitis.

Viited lugemishuvilistele

• ATA-2025-Unclassified-Report.pdf
• SDA Director: Launching a Nuclear Weapon in Space Would Be 'Attack on the World'
• DOD Official Confirms Russia Is Developing an 'Indiscriminate' Space Nuke
• Special Edition: Russian Nukes in Space? Understanding the Threat and Implications
• Meelis Oidsalu: Trumpi näpujäljed Ühendriikide luurehinnangul | Arvamus | ERR