Valitsusremondi tuules on kaks Reformierakonna noortekogu liiget avaldanud Eesti Rahvusringhäälingu portaalis mõttekäigu, mis käsitleb nende visiooni Eesti kõrghariduse ülesehitusest. Arvamusloo keskne mõte on, et tasuline õpe lahendaks laiema rahastusprobleemi kõrghariduses.

Kiiduväärt teemaarendus. Noored ise peaksidki olema need, kes enda eakaaslasi puudutavas valdkonnas avaliku debatti eest veavad. Küll aga ei ole kiiduväärt autorite keskne tees, et lähemas tulevikus peaks jääma kõrgharidus ainult nende tudengite privileegiks, kes on vastava majandusliku kindlustatusega ning kellel jagub võimekust lisaks olemasolevatele hariduskuludele võtta enda kanda veel õppemaks.

Ajal, mil üldine elukallidus on liikunud mammutlike sammudega ülespoole oleks vastutustundetu teha käike mis muudaks kõrghariduse omandamise veel kallimaks.

Valides tasulise hariduse tee riskime me sellega, et kaotame aina rohkem noori välismaa ülikoolidesse. Gümnaasiumi lõpetanud noore jaoks on siis lihtsam omandada haridus Eestist eemal ja süveneb risk, et Eesti jaoks jääbki aina rohkem kõrgharitud noori kadunuks. Tühjaks jäävad õppekohad täidaksid maksevõimelised tudengid välismaalt, aga hoop eestikeelsele kõrgharidusele oleks fataalne.

Meie keskne kohustus on pakkuda noortele võimalust omandada kõrgemat haridust just eesti keeles ja koos sellega hoida elus eesti keeles töötavat akadeemilist kogukonda. Selle asemel, et anda veel ühte tõuget edasisele regionaalse ja sotsiaalse ebavõrdsuse tekkele, võiks värskelt remondi läbinud valitsusliit lahendada paar väga selget kitsaskohta.

Esiteks tuleks kaotada õppelaenu taotlemisel käendaja kohustus ja suurendada õppelaenu kogumahtu kaks korda. See pakuks paljudele noortele võimaluse katta enamuse olmekulusid õpingute ajal ja võimaldaks saada õppelaenu taotleda rohkematel õppima astujatel.

Teiseks tuleks haridusministri ja kõrgkoolide koostöös suurendada vastuvõttu õppekohtadele, mille järgi on erinevates sektorites suurim nõudlus. Tasakaalustama peaks õppekohtade loomist erialade vahel lähtuvalt üldisest majanduskeskkonna nõudlusest. On selge, et teatud erialadel koolitatakse rohkem inimesi kui vaja ja teistes valdkondades vähem kui vaja.

Kolmandaks, juhul kui õppur vahetab ebamõistlikult paljudel kordadel eriala või asub peale esimesi õpinguid tudeerima n-ö hobierialal, ei pea talle laienema täielikult tasuta õpe. Inimene, kes on juba ühe korra haridustee läbi käinud, ei pea ilmtingimata uuesti riiklikult rahastatud õppekohale asuma. Prioriteet peab jääma esmakordselt kõrgharidust omandavatele noortele.

Eestikeelne tasuta kõrgharidus on meie omariikluse tugisammas. Peame kollektiivselt seda parandama vastavalt vajadustele ja võimalustele, aga ärme rakenda lahendust, mis muudavad kõrgema hariduse omandamist luksuseks. Eesti vajab kõrgelt haritud inimesi.