Koos kevade algusega on hakanud ka Eesti 200 ja Reformierakonna uus-vana valitsusliit tegema strateegilist tööd, et õigustada õppemaksu ja tasulise kõrghariduse kehtestamist.

Eesti Rahvusringhäälingu portaalis ilmunud arvamusloos väidavad Hans-Kaarel Laes ja Emil Laanemets, et tasuline kõrgharidus on Eestis hädavajalik. Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) kui Eesti suurim mandaadiga tudengite esindusorganisatsioon on sellele seisukohale kindlalt vastu. Tasuta eestikeelne esimese astme kõrgharidus peab olema kättesaadav kõigile õppuritele, sõltumata nende majanduslikust taustast.

Tasulise kõrghariduse kehtestamine piirab oluliselt ligipääsu kõrgharidusele, eriti majanduslikult vähem kindlustatud perede noorte jaoks. See süvendab sotsiaalset ja ka regionaalset ebavõrdsust ning takistab andekate noorte võimalusi oma potentsiaali realiseerida.

Eestis on juba praegu kolmveerand tudengkonnast sunnitud õpingute kõrvalt töötama, et katta elamiskulusid (Eurostudent 8). Töötavate üliõpilaste nädalakoormus – kokku nii tasustatud kui ka õppetööle kuluv aeg – on aga väga kõrge, sest neil kulub õppetööle keskmiselt 31 tundi, kuid lisaks teevad nad tasustatud tööd keskmiselt 28 tundi nädalas, mistõttu on nende üldine koormus lausa 59 tundi nädalas. Seda on kokku oluliselt rohkem kui Eestis üldiselt 40-tunnine täistööaeg.

Õppemaksude kehtestamine suurendaks tudengite koormust veelgi, mis omakorda viib õppekvaliteedi languseni ja väljalangevuse kasvuni. Erinevalt teistest riikidest, kus on tasuline kõrgharidus, puudub Eestil ka vastav toetuste süsteem, mis aitaks lahendada või leevendada ebavõrdsuse probleemi.

Tasulise kõrghariduse toetajad viitavad õppelaenude süsteemile kui lahendusele, kuid teiste riikide kogemused näitavad, et see viib noorte suureneva võlakoormuseni. Näiteks Ameerika Ühendriikides on õppelaenuvõlgade kriis põhjustanud selle, et paljud noored lükkavad edasi olulisi eluotsuseid, nagu abiellumine, laste saamine või kodu ostmine, kuna nad on koormatud suurte võlgadega.

Õppelaenu võtmine osutub noortele kättesaamatuks just käendaja nõude tõttu, eriti kui tudengi vanematel puudub tahe või muude kohustuste tõttu võimalus käendaja roll võtta. Ka riikides, kus on nüüd väga kõrged õppemaksud, olid need kunagi madalamad ja taskukohasemad. Eesti kui väikeriigi jaoks osutub see niinimetatud libedaks nõlvaks.

Tasulise kõrghariduse kehtestamine viib andekate noorte lahkumiseni Eestist, kuna nad otsivad tasuta või kvaliteetsemat haridust välismaal. See omakorda vähendab Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet ning viib ajude äravooluni, mis kahjustab riigi majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

Tasulise kõrgharidusega on väga tihedalt kooskõlas ka eesti keele jätkusuutlikkus, sest elame maailmas, kus inglise keel on üle võtnud pea kõik sektorid. Muutes kõrghariduse tasuliseks kaotab riik tulevikus meie noortelt inistiatiivi õppida Eestis, eestikeelsetel erialadel ning kirjutada akadeemilisi töid ja uurimusi eesti keeles. Seda enam, et meie naaberriikides, näiteks Rootsis, on kõrghariduse omandamine tasuta kõigile Euroopa Liidu kodanikele, kes saavad õppekoha. Selline olukord viib tõenäoliselt eestikeelse akadeemilise kogukonna ja eesti keele olulisuse hääbumiseni.

Tasuline kõrgharidus ei ole lahendus Eesti kõrghariduse rahastamise probleemidele. See piiraks ligipääsu haridusele, suurendaks sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust ning soodustaks andekate noorte lahkumist riigist. Selle asemel tuleks keskenduda riikliku rahastuse suurendamisele ja haridussüsteemi efektiivsuse parandamisele, et tagada kvaliteetne ja kättesaadav kõrgharidus kõigile.

Tudengid mõistavad väga hästi, miks on oluline panustada riigikaitsesse ja et selle arvelt tuleb teha valikuid, kuid kõrgharidus pole see koht. Tasuta kõrgharidus on riigi julgeoleku tagaja, sest haritud rahvas on sama oluline kui relvastus ja kaitsevõime. Tark ja kriitiliselt mõtlev ühiskond suudab paremini kohaneda muutuvate ohtudega, arendada innovatsiooni ning hoida majandust ja riigihaldust tugevana.

Kui kõrgharidus oleks tasuline, jääks paljudele andekatele noortele haridustee kättesaamatuks, mis nõrgestaks riigi konkurentsivõimet ja strateegilist mõtlemisvõimet. Nii nagu investeerime riigikaitsesse tankide ja mürskude kaudu, tuleb investeerida ka inimestesse, sest just haritud ja teadlik rahvas suudab tagada pikaajalise stabiilsuse, turvalisuse ja vastupanuvõime.