Hiljuti puhkes avalikkuses ulatuslik debatt seoses siseministeeriumi kavatsusega katta kaamerate võrgustikuga võimalikult ulatuslikud alad, et avastada ja tõkestada tõhusamalt korrarikkumisi, sh kuritegusid. Seejuures kasutataks automatiseerimist, võimaluse korral isegi tehisintellekti abi.

Oma kriitikat väljendasid nii õiguskantsler ERR-i artiklis "Õiguskantsler ja jurist kritiseerivad näotuvastusega kaameravõrgu plaani" kui ka mitmed advokaadid. Carri Ginter märkis Kuku raadio saates "Kuku pärastlõuna", et see on karjuv totalitarismi tunnus, kui riik teab, kus sa kogu aeg oled. Maarja Pild-Freiberg rõhutas Postimehe artiklis "Eesti riik näitab turvatunde asemel kõhedust" põhiõigustega arvestamise vajadust.

Sten Tikerpe küsis oma ERR-i portaalis ilmunud artiklis "Politsei on efektiivsuse sildi all düstoopiasse libisemas", kui kaugele veel on võimalik inimeste kontrollimisega minna. Silvia Urgas tõi välja EL-i tehisintellekti määrusest tulenevad nõuded kommentaaris "Aktuaalne, kuid TI-määrusega vastuolus valvekaamera". Poliitikud distantseerivad end kaamerate võrgustamise plaanist, nagu selgub ERR-i artiklist "Poliitikute sõnul on plaan luua näotuvastusega kaameravõrk ametnike algatus".

Esimest korda tõstatas juristide kogukonnas kaamerate võrgustamise õiguslikud küsimused 2019. aaasta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna konverentsil oma ettekandes dr Paloma Krõõt Tupay, kellele oli omakorda silma jäänud samal aastal Virumaa Teatajas ilmunud artikkel "Omavalitsused saavad kaamerapilti jagada politseiga".

Artiklist võis lugeda, kuidas üks PPA politseiametnik tutvustas Lääne-Virumaa omavalitsusjuhtidele võimalust tõsta piirkonna turvalisust, jagades omavalitsuste kaamerapilti politseiga. Enamgi veel, politseiametniku sõnul "on kogu ettevõtmise suurem eesmärk jõuda tehisintellekti arendamisel järele sellistele gigantidele nagu USA ja Hiina, oluliseks sammuks selles suunas on kaamerate võrgustikuefekti saavutamine."

Tupay ettekandest saime teada, lähtuvalt PPA vastusest Tupay selgitustaotlusele, et tegelikult, jumal tänatud, sellise ulatuse ja eesmärgiga võrgustamise plaane siiski ei eksisteeri.

Ometi saatis siseministeerium 2019. aasta lõpus kooskõlastamiseks siseturvalisuse arengukava 2020–2030, millele lisatud siseturvalisuse programm sisaldas järgmisi mõtteid: "Loodud on piirkondlikud valvekaamerate ja muude valveseadmete võrgud, mis vajaduse korral on ühendatud asjaomaste asutustega"; "Loodud on ühtne piirkondlike valvekaamerate ja muude valveseadmestike võrgustik"; "Välja on arendatud üleriigiline avaliku ruumi näo- ja numbrituvastust toetav kaamerate võrk, mida on võimalik igal ajahetkel kasutada korrarikkumise lahendamiseks".

Justiitsministeerium rõhutas oma vastuses, et "tuleb läbi mõelda, kuidas saavutada kaamerate kasutamisega avalikku korda ähvardavate ohtude ennetamine selliselt, et see oleks kooskõlas põhiseadusest tuleneva eraelu põhiõiguse ja inimväärikuse põhimõttega. Tehisintellekti arendamisel oleme seotud Euroopa Liidu seisukohtadega, kus peetakse samuti vältimatuks arendada tehisintellekti ainult põhiõigusi järgides."

Kaamerate ulatusliku kasutamise ja jälgimisühiskonna diskussioonis on tähelepanu alt välja jäänud üks põhiseadusest tulenev põhimõte: seadusandja peab määrama kindlaks põhiõiguse piiramise olulised tingimused.

Mida rohkem riigi meetmed põhiõigusi riivavad, seda selgemini ja täpsemalt peab riigikogu kindlaks määrama, mis tingimustel selline riive üldse on lubatav. Vastasel korral võib tekkida riigivõimu omavoli, s.t täidesaatev võim saab ise otsustada selle üle, mida peaks otsustama seadusandja. Selle põhimõtte nimi on olulisuse põhimõte.

Kui pöörata tähelepanu seadusesättele, mis lubab politseil avalikus kohas toimuvat kaameratega jälgida, selgub, et selles õigusnormis ei ole üldse tingimusi, mille olemasolul politsei tohib avalikud kohad valvekaameratega katta. Nimelt sätestatakse korrakaitseseaduse § 34 lõikes 1: "Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku."

Seadusandja ei ole seadnud avalikule kohale mitte mingisuguseid täiendavaid kriteeriume, kuigi on neidki, kes mäletavad, et eelnõu koostamisel oli juttu üksnes kuritegevuse tulipunktide (nagu näiteks "Bermuuda kolmnurk" Tallinna vanalinnas) või muude ohustatavate kohtade (teatud ametiasutused või infrastruktuuri objektid) videovalve alla võtmisest.

Andmed ei tohi kasutult maas vedeleda?

Ei tasu arvata, et ainult siseministeerium ja politsei proovivad uute tehnoloogiate abil oma tööd tõhustada.

Lahkunud õigusteadlane Uno Lõhmus oli imestunud, kui rahandusminister andis teada, et 2014. aasta andmetel oli kuni viie aasta vanuste Land Cruiseri maasturite kasutajate hulgas kõige rohkem miinimumpalga saajaid ja 2/3 kasutajate sissetulek oli väiksem kui 1200 eurot kuus.

Lõhmus märkis: "Isikuandmete kogumine ja töötlemine väga erinevatel, mõnikord üllatavatel sotsiaalsetel eesmärkidel, et tagada ühiskonna funktsioneerimine, on jälgimise tulemus." (Uno Lõhmus "E-riik ja jälgimisriik", raamatus "Õigusriik ja inimese õigused", lk 121).

Maksu- ja tolliameti endine peadirektor Enriko Aav rõhutas juba 2012. aastal Äripäeva artiklis "Maksuamet peab edasi liikuma": "Analüütilise töö järgmine samm peaks olema andmekaeve ja prognoosivõime väljaarendamine, mis lubaks ameti tegevust suunata minevikus toimunult tulevikus toimuvate probleemide ennetamisele ja ärahoidmisele. See nõuab tõsist investeeringut tarkvarasse."

Postimehe 2020. aasta artiklist "Maksuamet nügib üürileandjaid: aastas jääb laekumata kümneid miljoneid" selgub: "Maksu- ja tolliamet on järjepidevalt täiendanud riskimudeleid, et tuvastada võimalikud maksude vältimise kohad. Hinnangute andmisel võetakse aluseks andmed, mis on olemas nii ametil kui ka riigil tervikuna."

Euronewsi uudisest selgub, et Prantsusmaa maksuamet tuvastas 2022. aastal tehisintellekti abil rohkem kui 20 000 deklareerimata erabasseini, mis võimaldas sisse nõuda 10 miljonit eurot. Selleks kasutas kunstmõistus aerofotosid.

Eestiski kasutas PRIA kratti Satikas, mis kontrollis satelliidifotosid, et tuvastada rohumaa niitmise fakt ja niitmise ulatus pindalapõhistes toetustes märgitud rohumaadel. Satika eesmärk oli automatiseerida Euroopa Liidu põllumajandustoetuste kontroll, vähendades inspektorite välitöid. Sellega tehti algust juba 2017. aastal, nagu selgub Digigeeniuse portaali artiklist "PRIA hakkas riigi raha saajaid satelliitide abil jälgima".

Ülimalt kvaliteetsed aerofotod loovad (koostoimes andmekogude ristkontrolliga) aga võimaluse automatiseerida mitmeid erinevaid järelevalveid. Tõin juba 2020. aastal "krati VTK-s", mille koostaja olin, välja ohu, et nii oleks võimalik automatiseeritult kontrollida, ega keegi pole õigusvastaselt istutanud mõnda põõsast või puud, kaevanud mõnda auku oma kinnistule või kuhjanud pinnast, paigaldanud terrassi või koerakuudi või istutanud kogu aeda läbiva madalpingeliini kaitsevööndisse mustsõstrapõõsad.

Kui keegi kahtleb, kas fotode resolutsioon seda võimaldab, siis tasub tutvuda maa-ameti fotolaos kaldaerofotodega, millelt (veel) maja ees seisva sõiduki number ei ole tuvastatav, aga palju enam puudu ka ei jää.

2024. aasta kevadel toimunud ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse infopäeva "maa kaugseire rakenduste arendamine avalikus sektoris" salvestuses tutvustataksegi (loodetavasti alles) prototüüpe, kuidas päriselt juba ongi töös projektid, mis pideva andmesõelumise tulemusena jälgivad, kas koduaias on toimunud mingeid muutusi, mida saab pidada ebaseaduslikuks ehitustegevuseks, mille kohta järelevalveametniku kuvaril kohe punane hüüumärk plinkima lööks.

Avalikust sektorist pärineb ka ettepanek lubada poodide sissekäikude varustamine näotuvastusega kaameratega, et uksed sarivarga ees üldse ei avanekski. Kindlasti annaks sinna juurde lisada lahenduse, et arvuti teeb näo alusel päringu ka maksehäireregistrisse ja võlglased üldse poodi ei pääsegi.

Ühelt poolt oleme silmitsi uute tehnoloogiate loodud uute võimalustega. Paljud IT-entusiastid ei pea mõeldavaks olukorda, et mingid andmed lihtsalt vedelevad kuskil, aga me ei proovi neist kõike välja pigistada.

Teiselt poolt hakkas alates 2000. aastate algusest reaktiivne, üksnes karistamisele suunatud avalik haldus, võttes arvesse ka teiste lääneriikide suundumusi, tasapisi asenduma rikkumiste ennetamisele ja kõrvaldamisele suunatud lähenemisega, kuhu asetub ka informatsiooni analüüsil põhinev ohutõrje mudel.

Mait Laaring tõdes 2015. aastal doktoritöös "Eesti korrakaitseõigus ohuennetusõigusena", et proaktiivse, strateegilise, tulevikule orienteeritud, kuritegevuse kontrollimisele suunatud teabepõhise politseitöö mudel eeldab omakorda andmete kogumise ja andmetöötluse tähtsuse suurenemist, andmeanalüütika tehnoloogiate kasutamist, aga ka isikuandmete varjatud töötlemise ulatuslikumat rakendamist juba kahjupotentsiaalide varajastes staadiumides.

Juba kümme aastat tagasi tõdes Laaring, et nüüdisaegsest ühiskonnast räägitakse kui riskiühiskonnast ja riigi reaktsioonist sellele kui preventiivriigist. Lisaks Laaringule rõhutab ka Madis Ernits Riigikogu Toimetistes avaldatud artiklis "Preventiivhaldus kui tulevikumudel", et avalik haldus peaks toimima ennetavalt, kuid seejuures põhiõigusi austavalt.

Massandmetöötlus ei saa toimuda ilma seadusliku aluseta

Juridica artiklis "Massisikuandmete sõelumine kui haldusmenetluse ettevalmistus: õppetunnid Euroopa Kohtu otsusest asjas C-175/20" esitasime 2023. aastal koos kaasautor Nele Siitamiga ettepaneku aruteluks:

"Võib prognoosida, et varsti soovib iga haldusorgan endale mingit "vidinat", mis teatud olemasolevate ja kättesaadavate andmete põhjal teostaks andmevõrdluse ja tuvastaks näiteks aerofotode abil isikud, kes on ehitanud puukuuri teisele hoonele liiga ligidale või kes on jätnud muru niitmata või siis niitnud liiga sageli. Kui esimese näite puhul on põhiseadusliku väärtusena kaalul inimeste elu, tervise ja vara kaitse (tuleohutuskuja rikkumise tuvastamine), siis teisel juhul võiks tegu olla esteetilisi kaalutlusi teeniva heakorraeeskirja rikkumisega. Seega vajab eraldi arutelu, kas sellist massandmetöötlust lubada üksnes kaalukamate õigushüvede ohuennetuseks, et hoida ära inimeste massilise ja kõikehõlmava automatiseeritud jälgimise normaliseerimine."

Samas artiklis esitatud ettepanek luua korrakaitseseadusesse massandmetöötluse piiramiseks õiguslik alus ei ole aga uus mõte.

Andmekaitse inspektsioon tegi juba 2015. aasta ülevaates (ja kordas seda uuesti mitmes järgnevas ülevaates) samasisulise ettepaneku, rõhutades seejuures: "Üldine arusaam on, et kui kõik või suur osa inimestest on võimuasutuste pideva andmetraalimise objektiks ilma selleks põhjust andmata, tekib ühiskonnas hirmupaine. Inimene, kes teab, et salasilm võib teda iga hetk luurata, ei käitu enam loomulikult ja muutub manipuleeritavaks. Lausjälgimisest tekkinud andmemassiiv on omakorda väärkasutusriski allikaks." (vt krati VTK, lk 12–14).

Kui krati VTK-s nõustuti, et tegemist on korrakaitseseaduses lahendamist vajava probleemiga, siis 2024. aasta korrakaitseseaduse VTK-s pole vohava massandmetöötluse probleemi mainitud, nagu ka selle piiramise võimalikke regulatiivseid lahendusi.

Kaamerate võrgustamise skandaal ei ole raisku läinud, kui ühiskonnas tekkinud diskussiooni tulemusel ametnikkond hakkab edaspidi endalt küsima, kas minu innovaatiline ja efektiivsust suurendav hea mõte ei kujuta endast äkki põhiõiguste riivet, mille puhul tuleks hinnata selle proportsionaalsust ning pidada meeles põhiseaduse paragrahvist 3 tulenevat seaduslikkuse põhimõtet, ja ei torma ilma seadusandja volituseta selliseid projekte ellu viima.

Massandmetöötlus (sh kaugseire) vajab seaduslikku alust, mis võtab arvesse ka põhiseadusest tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet. Seadusandja peab kindlaks määrama riive tingimused ja riive ulatuse. Selgeks tuleks vaielda ka see, milliste ohtude tõrjumiseks üldse oleks selline automatiseerimine aktsepteeritav.

Kas mistahes normide täitmise kontrolli peaks saama automatiseerida, sh nii, et süsteem tuvastaks ka koerakuudi, õunapuu alla tehtud aiaterrassi, lipuvarda, katuseakna, elektriliinialuse mustsõstrapõõsa? Kas süsteem võiks tuvastada ainult olukorrad, mis kujutavad kõrgendatud ohtu, nt tuleohutuskuja rikkumise? Või ei tohiks üldse selliselt inimesi jälgida, sest löögi alla võib sattuda juba inimväärikus kui selline?