Kristian Jaani: vajame hüpet liiklusohutuses

Liiklusjärelevalves on vastutustundetu rakendada kallist inimressurssi tegevusele, mida saaksid teha masinad ja tehisaru, kirjutab Kristian Jaani.
Olukord liikluses on murettekitav. Sisuliselt hukkub meie liikluses igal nädalal üks inimene ja iga päev saab vigastada viis inimest. Euroopa keskmine trend on positiivne ehk surmad liikluses vähenevad, meil aga suurenevad. Meie inimeste turvatundele mõjub see laastavalt, rääkimata traagikast, mis puudutab suurt hulka lähedasi keda see kõik väga vahetult puudutab.
Raskete õnnetuste kasvav trend olnud juba viimased kolm aastat. Eesmärgist, mille oleme seadnud liiklusohutusprogrammis 2016–2025 (LOP), oleme maha jäänud. Samal ajal tuleb tunnistada, et kui vaadelda veelgi pikemat perioodi, siis on areng olnud positiivne: 1995. aastal hukkus meie teedel 332 inimest.
Võib ka olla, et soovime mõningate arendustegevuste tulemusi kohe, aga nende mõju saabumine võtab aega. Sellele viitab ka LOP-i elluviimiskava seletuskiri. Toon kõrvale Rootsi, kus süsteemse liiklusohutuse programmiga alustati 1997. aastal ning nüüd tuuakse neid Euroopas teistele eeskujuks. Peab muidugi mainima, et stardipositsioonid võrreldes Rootsiga, on meie keskkonnast tulenevalt olnud väga erinevad.
Meie LOP on asjalik ja sisukas dokument. Annab hea raamistiku ja elluviimise kavas ka olulised tegevused, vastutajad, jne. On süsteemse lähenemisega ja just sellist lähenemist toovad positiivsena esile ka erinevad uuringud. Uuringud räägivad ka nn traditsioonilisest lähenemisest, kus pööratakse tähelepanu suuresti ainult liiklejale ja tema käitumisele, hoiakutele ja nende muutmisele.
Terviklikust lahendusest on liikleja vaid üks osa. LOP sisustab aga nii liikleja valdkonna, mille all üheksa erinevat meedet, sh tervis, haridus, järelevalve. Lisaks on sisustatud ohutu liikluskeskkond, kus on seitse meedet, ning ohutu sõiduk, kus kolm on meedet. Nii et tõesti igakülgne ja teaduspõhine dokument.
See dokument võiks ju toimida ja olla mõjus, aga paraku on nii, et kui võtta kõrvale LOP-i elluviimiskava aruanded, siis selgub, et erinevatel põhjustel pole me suutnud osa ettenähtud tegevusi ellu viia.
2021. aastaks ettenähtud tegevustest viisime täielikult ellu 62 protsenti, mittetäidetud või osaliselt täidetud tegevusi oli 38 protsenti. 2022 vastavad näitajad samuti 62 protsenti ja 38 protsenti. 2023 näitajad olid 58 protsenti ja 42 protsenti, 2024 näitajad 58 protsenti ja 42 protsenti. Viimase nelja aasta keskmine vastavalt 60 protsenti ning 40 protsenti.
Näiteks eelmisse aastasse oli planeeritud mitmed tegevused, mis seotud juhi tervisega (tervisetõendi teema), millest päris palju juttu olnud ja seostatud ka eakate liiklejatega. Paraku jäid need tegemata. Plaan oli vahetada välja amortiseerunud automaatsed liiklusjärelevalvesüsteemid. Koostamata jäi veapunktisüsteemi seaduseelnõu ning tegemata keskmise kiiruse mõõtmise analüüs.
Mis on mittetäitmiste põhjused? Ei peetud põhjendatuks; tegevust ei teostatud (ilma täiendava selgituseta); puudub poliitiline kokkulepe; täideti väiksemas mahus; tegevus ei saanud rahastust. Muidugi tegemist ongi n-ö elava dokumendiga ning paljud tegevused rulluvad järgmisesse perioodi.
Võib ka olla, et osa algselt planeeritud tegevustest polegi mõistlikud. Siiski peab nii oluline programm eos ette nägema vähemalt kokkulepped ja rahastuse kõigile osapooltele, kes vastutamas. Nii see kahjuks pole, mis paratamatult pärsib edenemist paremuse suunas.
Muidugi väärib esile toomist, et paljud vajalikud tegevused on realiseeritud. Näiteks liiklusohtlike kohtade ümberehitus riigiteedel (küll väiksemas mahus) või raudteeohutusse puutuv. Aga siiski võiks väita, et LOP-i kõikide tegevuste realiseerimisel oleksime nüüd paremas seisus. Praeguse LOP-i periood olnud ju siiski päris pikk, kümme aastat.
Meil on vaja uut hüpet (liiklus)ohutusfilosoofias. Palju on küll tehtud, aga vajame selget edenemist, arenguhüpet. Palju on seotud rahaga ja see on alati väljakutse.
Kui vaadata tagasi, siis suured arenguhüpped liiklusturvalisuses ennekõike sõiduki osas, on toimunud eelmisel sajandil. Sajandi algul said sõidukid pidurid. Enne pidi punase lipuga tegelane auto ees kõndima ja sellest hoiatama. Kiirused ei ületanud muidugi jalakäija kiirust. Sajandi keskpaigas tulid turvavööd ja õhkpadjad. Viimased said standardiks küll tükk aega hiljem.
Edasine on seotud tehnoloogiaga, näiteks tehisaruga ning see mõjutab juba laiemalt keskkonda kui ainult sõiduk. Mõjutab ka järelevalvet kui ühte meedet süsteemses lähenemises. Mitmeid järelevalvealaseid tegevusi on võimalik täiendavalt automatiseerida ja seeläbi tõsta veelgi rikkuja riski jääda vahele. Ja sellel on selge mõju liiklusturvalisusele ja käitumise muutusele.
Teeme järelevalves hüppe läbi tehnoloogia ja automatiseerimise. Politseid meile juurde ei tule ning on vastutustundetu rakendada kallist inimressurssi tegevusele, mida saaksid teha masinad ja tehisaru. Täiendava tehnoloogia kasutuselevõtu osas läks ühiskondlik arutelu käima, kasutame seda ära.
Toimetaja: Kaupo Meiel