Politsei- ja piirivalveamet (PPA) plaanib koos siseministeeriumiga kuritegude tõhusamaks ennetamiseks ja lahendamiseks välja arendada üleriigilise, tehisintellekti kasutava näo– ja numbrituvastusvõimekusega valvekaamerate võrgu. "Kõik see kvaliteet, kõik need võimalused, kõik see tarkvara, mis aitab seda tuvastada" – võimatu on neid siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilitsa sõnu lugeda ilma kõneleja õhinat kujutlemata.

Avalikkus ei ole seda õhinat jaganud. On leitud, et plaan viiks meid jälgimisühiskonnale lähemale, oleks vastuolus Euroopa Liidu tehisintellekti määruse ja andmekaitse üldmäärusega ning kodumainegi õigusruum lubaks näotuvastust avalikus ruumis kasutada ainult erandlikel tingimustel.

Õiguskantsleri sõnul ei tohi hetkel plaani elluviimiseks raha kulutada, sest seda ei toeta seadusandlus. Poliitikud on ennast plaanis distantseerinud, nimetades seda ametnike algatuseks.

Viimasel ajal on ametnikelt tulnud ridamisi sarnaseid algatusi, alustades otspunktkrüpteeritud suhtlusrakendustesse tagauste ehitamisest ja lõpetades sooviga keelata isikustamata kõnekaartide müük. Millest selline tung turvalisuse nimel kodanike põhiõigusi tehnoloogilise jälgimise kaudu piirata?

Ennastunustaval õhinal on siin oma roll, kuid õhinaga võib ehitada ka kodanike privaatsust kaitsvaid süsteeme. Kahtlustan, et ametnikke mõjutavad muude tegurite seas kaks Räniorust alguse saanud suundumust.

Esimene on mõtteviis, mida Jevgeni Morozov oma eelmise kümnendi alguses ilmunud raamatus nimetab tehnoloogiliseks lahendismiks (technological solutionism). Selle kohaselt on keerukatel sotsiaalsetel probleemidel lihtsad, algoritmiliselt väljendatavad lahendused. Kõik protsessid, avaliku korra tagamisest kuni õpetamiseni, on efektiivsuse kasvatamise nimel optimeeritavad.

Säärase mõtteviisi raames tunduvad rikkumisi automaatselt tuvastav politseisõiduk või massiline avalik näotuvastus kuluefektiivsete tehnoloogiliste lahendustena viimaste kümnendite neoliberaalse kärpepoliitika tagajärgedele sisejulgeoleku vallas. Samuti juhib lahendism tähelepanu kõrvale sügavamatelt küsimustelt nagu: kas sellisesse olukorda viinud poliitiline kurss on õige või jätkusuutlik?

Teine trend on valitsemise järkjärguline IT-ettevõtetele erastamine. Viimased pakuvad lihtsate tehnoloogiliste lahenduste otsijaile ohtralt "nutikaid" ja "tõhusaid" variante. Häda on selles, et tehnoloogilised lahendused kipuvad uusi probleeme tekitama.

Näiteks Clearview AI müüb rahvusvaheliselt julgeolekujõududele ligipääsu oma näotuvastusteenusele. Esimene probleem on privaatsusriive: ettevõte kasutas oma masinõppe mudeli treenimiseks sotsiaalmeedia kasutajate pilte ilma nende loata.

Teine probleem on näotuvastussüsteemide ebatäpsus ja kallutatus. 2022. aastal arreteeriti Atlanta osariigis 28-aastane Randal Reid tagaotsitavana Louisianas sooritatud varguste eest. Reid ei olnud elus aga kunagi Louisianas käinud. Näotuvastussüsteem oli ta ekslikult samastanud turvakaamerate ette jäänud vargaga. Teiste seas kasutas politsei antud juhtumis Clearview AI süsteemi.

Marietje Schaake hoiatab oma eelmisel aastal ilmunud raamatus, et valitsemise andmeid koguvatele ja käitlevatele IT ettevõtetele erastamine on demokraatiale ohtlik. Eraettevõtted ei kanna avalikku poliitilist vastutust valijate ees, keda nende tehnoloogiad sellest hoolimata mõjutavad.

Kuivõrd tehnoloogiaettevõtete poolt pakutavad tooted ja teenused on suletud lähtekoodiga või intellektuaalomandiõigusega kaitstud, siis pole need ka läbipaistvad ega avalikult auditeeritavad. See õõnestab Schaake sõnul kodanike õigusi ning vabadusi, sest neil ei ole võimalik tuvastada, milliste reeglite alusel nende kohta (automaatselt) potentsiaalselt ekslikke otsuseid langetatakse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.