Rally Estonia nädalavahetus tõi uudise, et politsei võttis kiiruseületajate taltsutamiseks kasutusele jälle rahunemispeatuse. Trahvi maksmise asemel said autojuhid tee kõrval aega viita.

Minu tähelepanu köitis ERR-i portaalis avaldatud uudises politsei- ja piirivalveameti (PPA) liiklusjuhi Taavi Kirsi kommentaar: "See algas 2019, kui me esimest korda katsetasime rahunemispeatusi. Siis oli natuke aega vaikust." Lihtsalt vaikusega polnud olukorral midagi pistmist. Ka politsei varasemates kommentaarides pole sõnagi selle kohta, miks tegelikult rahunemispeatuse kasutamine peatati. Et politsei katsetas tollal rahunemispeatust ilma seadusliku aluseta. Et politsei rakendas omavoliliselt uut karistusmeedet, milleks seadus talle õigust ei andnud.

Olukorra selgitamiseks tuleb tõesti tagasi minna 2019. aastasse, mil PPA koostöös maanteeameti ja innotiimiga paari eksperimendi jooksul andis kiiruseületajatele valida, kas maksta trahvi või teha politsei järelevalve all 45–60 minutit pausi. Sellist valikuvõimalust pakuti kõigile olenemata rikkumise suurusest. Uudistest võis lugeda, et juhid kasutasid usinalt võimalust mitte trahvi maksta, nii pääseti näiteks ka 400-eurosest väljaminekust.

Seepeale juhtis õiguskantsleri ametkond politsei tähelepanu, et neil ei olnud õigust taolist mõjutusmeedet rakendada, kuna rahunemispeatus piirab inimeste põhiseaduslikku õigust liikumisvabadusele ja selline õigus peab tulema seadusest. Politsei täidesaatva riigivõimu asutusena ei saa omaalgatuslikult eksperimenteerida uute karistus- või mõjutusmeetmetega. Viite sekkumisele leiab õiguskantsleri 2019/2020 aastaülevaatest.

Politsei eksimust seaduse vastu ei puhutud tollal suureks. Seadusevastane tegevus lõpetati. Vajalik seaduseelnõu valmistati ette ning 2021. aastal võttis riigikogu vastu liiklusseaduse muudatuse, mille alusel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis võib mõjutusmeetmena määrata 45-minutilise rahunemispeatuse.

Alates juunist 2021 ongi politseil õigus väiksema väärteo puhul rahunemispeatust kasutada. Ja mitte kiiruseületaja ei vali trahvi ja peatuse vahel, vaid politsei valib sobivaima mõjutusvahendi. Nüüd saab politsei katsetada rahunemispeatuse praktilist rakendatavust ja mõõta võimalikku mõju.

Paradoksaalselt võitis rahunemispeatuse eksperiment tollal isegi mitmeid tunnustusauhindu. Tunnustamist kindlasti vääribki julgus ja pealehakkamine uusi lahendusi otsida. Mina arvan ka, et rahunemispeatus on hea idee, mis kindlasti väärib korralikku katsetamist. Ent imestama paneb, kui madal on erinevate žüriide ja eksperimentide ekspertide õigusteadlikkus.

Juba kujutan ette, kuidas mitmed entusiastid ahhetavad, et seadused takistavad innovatsiooni ja nii ei olegi võimalik midagi teha. On küll ja väga hästi. Kuigi eksperimentide läbiviijad, sealhulgas rahunemispeatuse algatajad, viitasid Soome eeskujule, vaadati mööda või ei oldud kursis, et Soomes tehaksegi iga sellise seaduses reguleeritud õigusi puudutava eksperimendi läbiviimiseks seadusemuudatus.

Kui tahame kuskilt õppida, siis õpime päriselt, teeme endale asjad selgeks. Pealegi ei nõua iga katsetamine seadusemuudatust. Kui katsetamine hõlmab tegevusi, mis ei piira isikute põhiõiguseid ja mida ei ole seadusega teisiti reguleeritud, on kohe eksperimenteerimisega pihta hakkamiseks vabad käed.

Ei tahakski selle vana asja kallal nokkida. Aga politseikaamerate teema (praegu avaliku ruumi kaamerad, varasemalt vormikaamerad ja autode pardakaamerad) või täitmisregistriga toimunu näitab, kui raske on riigiasutustel õiguslikke probleeme (vähemalt avalikult) tunnistada. Ja selliselt ei saa me kindlad olla, et olukord paraneb.

Ometi on riigivõimu tegevuse seaduslikkus demokraatliku riigi alustala, ametnikueetika koodeksi esimene väärtus. Mina ei taha elada riigis, kus politsei või mõne teise riigiasutuse jaoks kehtivad seadused justkui "natuke" vähem. Et kui eesmärk pühitseb abinõu või kui panema kõlava innovatsiooni sildi külge, siis võib teha kõike. Ükski selline silt ei saa olla indulgents seadust mitte täita.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.