Prantsuse filosoof Michel Foucault' kirjelduse kohaselt on võimu eesmärk muuta meie käitumine etteaimatavaks. Saavutada teatud normaalsus, panna maksma norm ja distsiplineerida. Läbi ajaloo on võim otsinud ja rakendanud erinevaid meetodeid normaalsuse maksma panekuks. Kusjuures võimu toimimise ja tegevuse mõistmiseks on Foucault' sõnul mõistlik keskenduda sellele, mida võim teeb, mitte retoorikale, mida kasutatakse.

Seda, et sõnad ja teod ei käi alati käsikäes, teame niigi. Aga miks võiks see olla probleem hetkelgi aktuaalse inimeste liikluskäitumise tõhusama distsiplineerimise kontekstis? Vaadakem mõne aasta tagust näidet mobiilsete kiiruskaamerate kasutuselevõtmisest.

Nullvisioon kui ebaõnnestunud katse olla Skandinaavia

2025. aastaga lõppev Eesti liiklusohutusprogramm seadis eesmärgiks nullvisiooni. Selle 1990. aastatel Rootsis loodud põhimõtte¹ keskmes on arusaam, et kui keegi liikluses surma saab, vastutab selle eest see, kes on loonud keskkonna, kus on võimalik surma saada, mitte see, kes surma sai.

Liiklussurmade nullvisiooni on ambitsioonikas näide soovist olla osa Põhjamaadest, aga selle praktikasse viimise võimetus märgib võimetust ületada mentaalset konteksti. Esmalt alatihti tärkav soov karmimate karistuste ja jõulisema riigi sekkumise järgi. Teiseks vähene kriitika meie liiklustaristu osas. Kolmandaks peamiselt toimijaid süüstav retoorika. Selles kontekstis pole nullvisiooni põrumises midagi üllatavat.

Selle tausta võtab kokku hästi Gunnar Meinhard, kelle sõnul puudub Eestis liiklusohutuses süsteemne käsitlus². Tuleb leppida, et me pole Rootsi nullvisiooniks ühiskonnana mentaalselt ega ka praktiliselt lihtsalt valmis.

Igale lahendusele tuleb leida probleem

Probleemid liikluskäitumisega on taas tõstatanud vajaduse rakendada uut tehnoloogiat. Kõnekalt on teemat avanud vandeadvokaat Sten Tikerpe³, kelle sõnul sammud aina jõulisemate meetoditega distsiplineeriva politsei suunas viivad meid ohtlikule teele. Riigi positsiooni ja kasutavate meetodite osas on toimumas muutus, mis räägib laiemalt suundumusest, mida kõnekalt kirjeldas politoloog Tõnis Saarts⁴.

Käimasolev debatt uute tehnoloogiate rakendamisest ja erakordselt halvast seisust liikluses ei ole uus. 2018. aasta esimesel poolaastal hukkus Eesti liikluses sama palju inimesi, kui 2017. aastal kokku.⁵ Kusjuures 2017. aasta 48 liiklussurma oli teise maailmasõja järel parim tulemus Eestis. 2018. aasta suvel olime samuti liikluse osas silmitsi aktiivse debatiga^6,7,8,9,10. Nii praegusest kui ka toonasest kõnepruugist jääb silma konstruktivistlik nägemus sellest, et politsei tegevus (peamiselt kasutati selle kohta sõna "nähtavus") on lahendus.

Mõlemast arutelust jääb silma, et vähe toetutakse uuringutele, teadusele või faktidele. Pigem on kõik eksperdid inimkäitumise selgitamises. Samal ajal viidatakse nii mõneski surmaga lõppenud liiklusõnnetusi kirjeldavas artiklis õnnetuse põhjustest kõneldes hoopis juhustele ja 2017. aasta hea tulemus võetakse kokku sõnaga "õnn". Ent juhuslikkuse ja õnnemängu kiuste on retoorika inimesi süüstav.

Kõnekas on ka politsei nähtavuse dogmaatiline rõhutamine. Meenutagem siinkohal klassikuid: kaasaegse politsei asutaja Sir John Peeli doktriinist lähtuvalt ei ole politsei töö efektiivsuse näitajaks nende nähtav tegevus, vaid kuritegevuse ja rikkumiste puudumine.¹¹

Ei saa öelda, et 2025. aasta arutelud liikluses toimuva üle oleksid sisuliselt edasi liikunud. Arusaamatu on, miks debatt keskendub kõigele muule kui sellele, miks inimesed nii käituvad ja mis meil ühiskonnas on valesti. Kõik esitlevad agaralt lahendusi, mis lõpuks on taandatavad vaimupimedale loogikale nagu saaks näiteks alkoholismi ravida aktsiisi tõstmisega. Kindel on mõju tarbimisele, aga haigeid terveks ei tee.

Lisaks tehakse liikluskäitumise probleemi mõistmisel viga, eirates selle nurjatut olemust¹². Siit ka põhjus, miks lihtsa lahenduse ootajad jäävad alati lahendustes pettuma. Keskmise kiiruse mõõtmine muudab kindlasti midagi maanteedel, aga võib vabalt tuua kaasa hoopis muid probleeme. Milliseid? Mõelge, mis probleeme tõi ühiskonnas kaasa näiteks koroonaaegsete piirangute rakendamine. Neid ei olnud üks.

Teisaldatavat kiiruskaamerat lubati kasutada vaid ohtlikes kohtades

18. novembril 2018 algatati seadusemuudatus teisaldatavate kiiruskaamerate kasutusele võtuks. Seda kõike saatis avalik arutelu karistuste karmistamise ja suurendatud järelevalve vajadusest.¹³

Seadusemuudatuse eelnõu tekst¹⁴ väljendab selgesõnaliselt käitumisteaduslikku aspekti. Nimelt oli teisaldatavate kiiruskaamerate kasutuselevõtul kaks eesmärki: rahustada liiklust ja vähendada õnnetusi. Liikluse rahustamise taotlus viitab nullvisioonist ja käitumisteadusest tuttavale keskkonna kujundamisele moel, kus õige piirkiirus oleks juhi esmane valik. Lisaks räägitakse mõõtmiseks mõeldud piirkondadena selgelt kohtadest, kus rikkumisi on palju, sõidukite peatamine ja kiiruse mõõtmine raskendatud. Kaameratel nähakse olevat ennetav ja distsiplineeriv mõju.

Eelnõu teise lugemise juurde tehtud seletuskirjast leiab justiitsministeeriumi ettepaneku, mis näitab selgelt poliitika kujundajate soovi kasutada kiirusemõõdikuid hoiatava märgistusega, mis annab võimaluse juhil oma käitumist muuta, et vältida karistust. See on märksa selgemalt käitumisteaduslik (võiks isegi öelda, et nügiv¹⁵) lähenemine.

Nagu näha, siis lähtub ka justiitsministeeriumi seisukoht sellest, et teisaldatav kiiruskaamera peab olema ohutuma liikluskeskkonna kujundamise vahend, mitte inimeste karistamisele suunatud lahendus.

Seisukohad muutusid vaid kahe aastaga

Vaid kaks aasta hiljem asub politsei kiiruskaamerate seadusemuudatuse eelnõus kirjeldatud eesmärkidest erinevale seisukohale. Nimelt leidis politsei eelnõus ette nähtud moel kaameratega kiirusemõõtmise olevat ebaefektiivse ja tegi ettepaneku mõõteala tähistustest loobumiseks, mis päädiski sellest loobumisega.^16,17

Protsess muutusteks algas juba 2020. aasta suvel¹⁸, kui politsei kõneisik väitis: "Kui me hoiatame liiklejaid, siis juhid, kes sõidavad lubatust kiiremini, võtavad hoo maha vaid liikluskaamera jaoks ning peale kaamerat jätkavad ohtlikku käitumist."

Selles mõtteviisis väljendub stereotüüpne foucault'liku repressiivse võimu olemus, mille keskmes on keeld, tõhus järelevalve ja veel tõhusam karistamine. Ühtlasi tuimalt vaadates mööda asjaolust, et eelnõus esitleti kaamerate vajalikkust ja liikluskeskkonda parandava vahendina. Kummaline, et kui plaan oli liiklejate käitumist muuta ehk kiirust vähendada, siis täitis see eesmärki. Kui rikkumiste puudumine mõõtealas on probleem, siis see räägib vastu end ennetavaks, mitte karistavaks pidava organisatsiooni retoorikale.

Mida sellest õppida?

Esiteks seda, et kuigi mõne innovatiivse lahenduse põhjendused võivad olla algselt õilsad ja suunatud headele eesmärkidele, võib seisukoht ja praktika kiirelt muutuda.

Teiseks näitab see aastatetagune kaasus, et politseil ei ole keeruline vajadusel väänata ühiskondlikku kokkulepet. Selline silmakirjalikkus on ohtlik ja meil puuduvad ühiskondlikult tugevad kaitsemehhanismid taoliste vangerduste pidurdamiseks. Vaevalt on see pahatahtlikkus, ilmselt lihtsalt suure kirega probleemi lahendamine, mille osas pea ei tea, mida teevad käed, ja käed ei tea, mis mõtted on peas.

Kokkuvõttes tasub meil silmas pidada, et võim, mis ajalooliselt on otsinud meetodeid nii oma positsiooni kinnistamiseks kui ka inimeste kontrollimiseks, ei muutu. Võim tahab valitseda ja kogu suundumus on sellest lähtuv. Oskus oma eesmärke saavutada kommunikatiivsete ja kohati manipuleerivate võtetega, on võimu arengu ning õppimisvõime väljendus. See kõik on üks aastatega selgeks õpitud retooriline strateegia, millega endale sobivaid lahendusi avalikkuselt välja kaubelda. Oluline on see, et me ei pea selle kõigega nõus olema.