Saage tuttavaks – elav legend, Proliska humanitaarabi vabatahtlik, Jevheni Tkatšov. Tore, et on elus, sest tal on põhimõtteliselt võimalus iga päev surma saada.

"Jevhen, mis sinuga juhtus kolm päeva tagasi Zarias?" küsis reporter Anton Aleksejev.

"Isegi natuke varem, aga põhimõtteliselt naiivne vabatahtlik Jevheni Tkatšov uskus korraks Venemaa ja natuke isegi Putini humaansusesse ning
ülestõusmispühade puhul välja kuulutatud vaherahusse. Sellepärast läkski ta päästma vanureid rindeäärsest külast. Head õigeusklikud venelased saatsid aga meie pihta kolm FPV-drooni. Mina ja üks naine saime kergelt haavata," rääkis mees.

Aasta alguses kahanes nende inimeste arv, kes soovisid rinde äärest evakueeruda. Inimesed lootsid, et sõda kohe lõppeb.

"Paljud ütlesid, et nad olid juba jaanuari alguses valmis lahkuma, aga ootasid ikkagi Trumpi ametisse nimetamist. See oli 24. või 27. jaanuaril, täpselt ei mäleta enam. Möödus üks, kaks, kolm päeva ja midagi ei muutunud. Inimesed rääkisid mulle, et nad istusid juba mitu nädalat kohvrite otsas. Nad andsid Trumpile veel viimase võimaluse, aga siis hakkasid massiliselt lahkuma," lausus Tkatšov. 

Täna on Jevhenil rahulik tööpäev. Vaja on ainult evakueerida üks naine rindeäärses Kostjantinivkas asuvast varjupaigast.

"Räägime inimestele, et tulge ise oma kodudest siia, saate peavarju, süüa ja juua," ütles ta.

Jevheni viib Natalja siit enam-vähem ohutusse Dobropillesse, kus asub vabatahtlike peakorter. Natalja näeb välja küll suhteliselt rahulik, aga oma kodust igaveseks lahkumine jätab psüühikale jälje.

"Parem on lahkuda. Ma ootasin kaua, istusin siin. Nüüd on juba väga hirmsaks läinud. Inimesed surevad ümberringi," ütles Natalja.

Psühholoog Viktoria nentis, et olukord, milles nad elavad, ei ole normaalne.
"Inimesed peavad aru saama, et kui nad järsku hakkavad tühja koha pealt nutma,
siis see on normaalne. Mõned arvavad, et nendega on midagi valesti, kui nemad nutavad, aga teised ei nuta. Psühholoogilise toe eesmärk ongi seletada, et see tunne on normaalne. Ebanormaalne on hoopis olukord, milles me oleme.
Keha ja vaim reageerivad lihtsalt olukorrale," lausus Viktoria.

Kohe peale Nataljat jõuavad siia keskusesse Nikolai ja Ljudmila. Nad elasid üle kuu aega Pokrovskis oma maja keldris pideva pommitamise all.

"Olukord on seal väga hull. Ööpäev läbi kukuvad pommid, majad hävinevad. Põgeneda pole kuhugi. Istusime keldris. Tõime sinna isegi ahju. Süüa polnud midagi. Aitäh Ihorile, et ta meile natukenegi süüa tõi. Olgu ta õnnistatud! Aga niimoodi pole võimalik elada," ütles Nikolai.

Ihoril õnnestus lõpuks Nikolai ja Ljudmila Pokrovskist evakueerida. Aega intervjuuks tal kahjuks ei olnud, sest teda ootas juba uus tööots.