"Знімати не можна!" ("Filmida ei tohi!"). Sellest fraasist sai täiemahulise sõja alguses meem. Selle autoriks oli Ukraina relvajõudude lõuna ringkonna operatiivjuhtkonna kommunikatsiooniosakonna ülem polkovnik Natalja Humenjuk. Just Odessa, Mõkolajivi ja Hersoni oblastis oli ajakirjanikel viimase ajani kõige raskem töötada, sest proua Humenjuk ei lubanud pressi üldjuhul mitte kuhugi.

Hersoni vabastamist 2022. aastal, Kahhovka hüdroelektrijaama õhkimist 2023. aasta suvel ja järgnenud Hersoni oblasti tule alla võtmist kajastasid Ukraina ja välismaa ajakirjanikud mitte tänu tema abile, vaid pigem hoolimata tema vastuseisust.

Humenjuki juhitud kommunikatsiooniosakond blokeeris tegelikult mistahes kontakte ajakirjanike ja sõjaväelaste vahel, arvates, et ajakirjanikele piisab täiesti nappidest pressiteadetest ja tema enda avaldustest. Mitte ainult meie operaator Kristjan Svirgsdeniga, vaid ka BBC, CNN-i ning teiste rahvusvaheliste ja Ukraina telekanalite esindajad said, esitades taotluse lubada töötada konkreetse brigaadiga (isegi mitte eesliinil), temalt vastuseks: "Знімати не можна!"

Õnneks on proua Humenjuk ilmselgelt reeglit kinnitav erand. Ma tunnen isiklikult mitutkümmet erinevate brigaadide pressiohvitseri. Tänu neile on Kristjanil mõnikord õnnestub üles võtta selliseid kaadreid, millele on pärast tormi jooksnud kümned väliskanalid – Hersoni vabastamine, lahingud Bahmuti pärast, evakueerimine Kupjanskist, rääkimata "rutiinsetest" uudislõikudest eesliinilt ja intervjuudest sõjaväelastega mitte päris rindejoonel.

Irina, Andrei, Viktor, Serhi, Anastassija, Oleksandr, Nazar, Evhen ja kõik, keda ma tunnen ja kes mäletavad Anton "Естонське телебачення" Aleksejevit ja Kristjan Svirgsdenit – suur tänu teile!

Sõnad "Знімати не можна!" meenusid mulle selle aasta mai keskel, kui me koos kolleegi Vahur Lauriga üritasime teha uudislõiku Ukraina droonijuhtide osalemisest õppustel Siil 2025. Nende osalemist kui sellist ei eitatud, aga kogu materjal, mis meil õnnestus saada, oli kaks lühikest intervjuud eestlastega ja kaitsejõudude peastaabi kommunikatsiooniosakonna tehtud video. Ukraina sõjaväelaste endi ligi meid ei lastud, aga saadetud videos ei olnud ühtki sünkrooni, st ukrainlaste otsekõnet.

Enam-vähem täpse kirjelduse sellest, millega ukrainlased Eestis tegelesid ja mida nad mõtlevad meie võimekusest "droonide sõjas", andis 16. mail oma sotsiaalmeediapostituses Ilmar Raag. Aga "Aktuaalse kaamera" saatejuht ei saa eetris öelda: "Ukrainlased jagasid eestlastega oma kogemusi, aga meie ajakirjanikel ei lubatud nendega rääkida, mistõttu lugege Ilmar Raagi Facebooki." Jah, riigi julgeoleku huvides võib ajakirjanike tööd piirata, isegi ära keelata. Aga kas seda on vaja?

Kui jutt juba käib Ukraina sõjaväelastest, kes osalesid õppustel Siil 2025, siis on mõttekas heita pilk Ukraina kogemusele sõjaväe ja meedia koostöö küsimuses. Juba 3. märtsil 2022, kaks nädalat pärast täiemahulise sõja algust, andis tollane Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi välja käskkirja nr 72, mis reglementeeris detailselt, viimase pisiasjani ajakirjanike tööd relvajõududega. Lühidalt öeldes, ajakirjanikul ei ole õigust avalikustada andmeid, mis võivad anda vastasele informatsiooni... ja järgneb paarikümnest punktist koosnev loetelu.

Seda nimetatakse sõjatsensuuriks, aga selles on oma loogika. Ei tohi lasta eetrisse kaadreid, mis võimaldaksid vastasel tuvastada üksuste paiknemiskohti, väejuhatuse plaane, Ukraina sõjaväelaste arvu ja asukohti.

Ei tohi öelda kaotuste suurust. Ei tohi lasta eetrisse drooni- või komandopunkti salvestisi, mille abil on võimalik tuvastada droonide töösagedust ja aktiivset linki, mille abil on võimalik häkkida lahingjuhtimissüsteemi, mida tuntakse Delta nime all. Seal on veel palju, mida ei tohi, aga kõige selle üle otsustab lõpuks konkreetse brigaadi konkreetne pressiohvitser.

Pettunud katses rääkida Ukraina droonijuhtidega Eestis, sõitsime Donbassi, polku Rarog, mille relvastuseks on eranditult droonid. Rääkinud pool tundi luureüksuse ülemaga, saime teada, millist taktikat kasutab vastane, mitu drooni on vaja selleks, et peatada 20–30 vaenlase sõduri rünnakut, kuidas kombineeritakse erinevat tüüpi droone vastase hävitamiseks varjes, kuidas lahendatakse probleemi fiiberoptilise kaabliga juhitavate droonidega, mida tavalised elektroonilise sõjapidamise (REB) süsteemid ei mõjuta. Lugu näidati selle aasta 2. juunil saates "Ukraina stuudio".

Kui seda tohib meile öelda komandör Donbassi rindel, siis miks ei saa me teha samasugust intervjuud Ukraina sõjaväelastega Eestis?

Mis puudutab pilti, siis on heal pressiohvitseril alati olemas värsked kaadrid, mis on juba tsensuurist läbi käinud ja mida ajakirjanikud saavad oma töös kasutada.

Vähe sellest, eelmisel aastal õnnestus Kristjanil Zaporižžjas filmida droonioperaatorit sihtmärgi tabamise hetkel ja tema emotsioone. Me palusime pressiohvitseril anda meile just see konkreetne video. Kui me kolme tunni pärast jõudsime oma Zaporižžja hotelli ja hakkasime lugu monteerima, oli video mul Whatsappis olemas. Sest et droonisõja uudislõigu jaoks on vaja kaadreid drooni stardist ja edasisest juhtimisest (need filmime ise), aga ka droonpilti (selle annab pressiohvitser). Miks siis klipis, mille kaitsevägi mulle ja Vahur Laurile edastas, ei olnud droonivideosid?

Probleem ei tekkinud äsja. 1. märtsil 2023 tegin ma lugu Ukraina kahurväelastest, kes said väljaõppe Eestis ja sõitsid tagasi rindele, võttes kaasa haubitsad FH-70, mille Eesti oli Ukrainale üle andnud.

Kaitseväe pressiesindajad paigutasid kõik laskmist filminud ajakirjanikud relvadest umbes 50 meetri kaugusele ja keelasid mitte ainult neile läheneda, vaid üleüldse liikuda. Keeldu põhjendati meie turvalisusega. Vähem kui kuu aja pärast ronis Kristjan Svirgsden oma kaameraga praktiliselt ühe sellise aktiivselt Donbassis Lõmani lähistel töötava haubitsa torru.

Neid kaadreid näitas mitukümmend Euroopa telekanalit. Ja Ukraina brigaadi pressiohvitseri ei ärritanud see mitte üks raas, sest just nii võetaksegi sõjalugusid üles. Mis takistas siis meil teha seda sama keskpolügoonil?

Aga mida teha siis, kui kaadris või droonipildis on nii seda, mida tohib näidata, kui seda, mida ei tohi? Selle tarvis on blur, st kaadri osade udustamise või hägustamise tehnoloogia. Hea pressiohvitser laseb üles võtta kõike, mida tahetakse, aga hoiatab, mida nimelt peab udustama. See võib olla vestluskaaslase nägu, horisont, mürsu tüüp, maskeeringumeetod jne.

Sama toimub intervjuu korral, pressiohvitser on alati korrespondendi selja taga. Tavaline sõdur pea ega ole kohustatud teadma, mida ta tohib kaamerasse öelda, mida mitte. Näiteks ei tohi nimetada ühtegi brigaadi peale enda oma, ei tohi anda hinnangut nende tegevusele, öelda välja sõdurite arvu oma allüksuses ja palju muud. Pressiohvitser ütleb alati, et seda või teist infot eetrisse lasta ei tohi, ja vajadusel palub intervjueeritaval uuesti küsimusele vastata. Selle tarvis sõjatsensuur eksisteeribki.

Juhul kui õppustel Siil 2025 osalenud Ukraina sõjaväelaste osas oli kõhklusi, et nad võiksid öelda midagi liigset, siis seiske meie kõrval, kui me nendega räägime, aga ärge peitke neid meie kaamera eest, seda enam, et te ei eita nende osalust õppustel.

Kõiki sõjavägesid iseloomustab instinktiivne usaldamatus tsiviilisikute, eriti ajakirjanike vastu. Televisiooniküsimuse lahendasid ukrainlased lihtsalt: enne uudislõigu eetrisseminekut on ajakirjanik kohustatud saatma selle brigaadi pressiohvitserile ja saama avaldamiseks loa. See on standardpraktika, seda järgivad kõik, nii Ukraina kui välisajakirjanikud. Kui pressiohvitser selgitab operaatorile ja korrespondendile arusaadavalt, mida tohib näidata ja mida mitte, ja nemad omakorda järgivad neid korraldusi, siis toimub kooskõlastusprotseduur momentaanselt.

Vahel harva palutakse midagi veel udustada, sest pressiohvitser ei saa ju kogu aeg operaatorit kontrollida ja lõppversioon selgub alles montaaži käigus. Avaldamisloa standardooteaeg on 12 tundi ja seda ei tingi pressiohvitseride laiskus vaid ülekoormatus ja internetiühenduse probleemid. Midagi hirmsat poleks juhtunud, kui kaitsejõudude stratkom oleks küsinud meilt uudislõigu klippi, et anda sellele avaldamisluba. Meil "Aktuaalses kaameras" osatakse pilti udustada.

Mulle tundub mõnikord, et kui koguda kokku kõik Eesti PR- ja kommunikatsioonispetsialistid, siis moodustub tõeline armee, mis ületab suuruse poolest kaitsejõud ja kaitseliidu kokku. Aga lugu uudislõigust Ukraina droonijuhtidest õppustel Siil 2025 näitas, et tõelist sõda Ukrainas on lihtsam kajastada kui sõjaväeõppusi Eestis.

Samal ajal kui kaitsejõud võtavad üle uusimat sõjakogemust ehk kogemust droonisõjast, siis need, kes vastutavad meie sõjaväes pressikommunikatsiooni eest, elavad, nagu poleks nende vastutusalas midagi uut toimunud. Võib-olla peaks ka meie stratkom uurima Ukraina kogemust?

Muuseas, täpselt aasta tagasi vallandati Natalja "Знімати не можна!" Humenjuk rohkearvuliste Ukraina ja välisajakirjanike pöördumiste tulemusena lõuna ringkonna operatiivjuhtkonna kommunikatsiooniosakonna ülema ametist ja viidi üle "meediatööga mitte seotud" ametikohale.

Tõlkis Ingrid Velbaum-Staub.