Valetamise, luuramise ja riikliku mõjutamise teemad on ülal paljudes riikides, ka meie põhjanaabrite juures ja jutu aluseks ongi kahe soomlase, Markku Mantila ja Jouni Mölsä raamat "Valehtelua, vakoilua ja valtiollista vaikuttamista" (2024). Mantila ja Mölsä omavad teema käsitlemiseks ka pikaajalist kogemust, üks on olnud Soome valitsuse ja teine presidendi avalike suhete juht.

Autorite hinnangul ei olnud Soomes kuni Krimmi hõivamiseni Venemaa poolt infooperatsioonidele piisavat tähelepanu osutatud. Krimm oli äratuskell, nagu paljudele teistelegi. Kuigi Soomest ja soomlastest oli Venemaa juba varem süstemaatiliselt valesid hakanud levitama. Strateegiline kommunikatsioon oli unaruses paljudes lääneriikides, kuna külma sõja stiilis propagandasõda enam ei usutud.

Soomes leiti, et hakatuseks on vaja alusteadmisi. Prooviti neid saada Šveitsi poliitikauuringute keskusest, kuid üllatuseks tuli tõdeda, et ega sealgi olukord parem olnud. Asjatundjad leiti alles ookeani tagant Harvardi ülikoolist. Sealt kutsuti 2016. aastal rühm eksperte, kes andsid sajakonnale Soome ametiisikule algteadmised infomõjutamisest ja strateegilisest kommunikatsioonist.

Inforelva kasutamine laieneb, kiireneb, süveneb ja muudab vorme. See sõjapidamise viis on lihtsalt odav, vahendid kergelt saadavad ja kasutatavad ning süü omistamine üpris keeruline. Pooltel maailma elanikest on nutitelefon ehk neli miljardit inimest võivad olla infomõjutamise tööriistad ja nende arv kasvab. Mõjutamine läheb üha lihtsamaks, kui tarbijad üha enam piirduvad sajakonna tähemärgi pikkuste tekstidega ega vaevu pikki jutte lugema.

Soome osas on Venemaa kasutanud korduvalt laste teemat. Et Vene kodanike või venekeelsete lapsi võetakse hooldusele, ühte nende vanematest püütakse jätta ilma hooldeõiguseta ja nii edasi. Ja laiemalt süüdistab Venemaa üldse läänemaid venelaste ahistamises. Ega meiegi erand ole. Kasutatakse nii Venemaalt lähtuvat sõnumite tootmist kui ka kohapeal elavaid mõjuagente. Soome puhul on ehk tuntuim Johan Bäckman, kelle nimi pole Eestiski võõras.

Infomõjutamise eesmärk ei ole muuta inimese mõtlemist üleöö. Siht on mõjutada mõtlemisprotsessi nii, et see hakkab kujunema ründajale soovitavas suunas. Infooperatsioonid on tõusnud sõjalistes doktriinides kõrgele kohale.

Sõda ei ole enam pelgalt mundrikandjate asi ja selle tulemust ei otsustata pelgalt sõjaväljal. Tegevuse haare on massiivne. Maailmas saadetakse praegu iga päev üle 300 miljardi elektroonilise sõnumi ehk 12,5 miljardit sõnumit tunnis. Ja info liikumise kiirus mõjutab inimese käitumist. Infosõja ründaja tegeleb juba olemasolevate sotsiaalsete jõudude suunamisega, manipuleerides sihtühiskonna arusaama iseendast.

Z-põlvkond ehk aastatuhande vahetuse ümber sündinud on esimene, kelle arusaamu ja sotsiaalseid suhteid on sotsiaalmeedia loodud tehismaailm kujundanud ööpäevaringselt. See põlvkond on üsna pessimistlik, nende elu on muutunud ahtamaks, seinte vahele ja ekraani ette piiratuks.

Kuna sotsiaalmeedias suhtlemine tekitab meeldivaid tundeid, piisab eesmärkide saavutamiseks osavast sotsiaalse vastastikuse mõjutamise simulatsioonist. Sotsiaalmeedia tähtsamad trigger'id on teised inimesed, kes jälgivad, mida sa teed ja mida te koos teete. Sotsiaalmeediast võib osta info töötlemist, kiitust või kellegi mahategemist. Ja seda kõike üpris seaduslikult.

Ühiskond hakkab üha enam killustuma netihõimudeks. Sellele saab võib-olla vastu hakata rahva ühtekuuluvustundele apelleerimisega. Selle kesksed struktuurid on ühised kogemused, ühised lood ja müüdid ja ühelt põlvkonnalt teisele siirduvad kogemused. Kui ühiskonnal ühist lugu ega usku ei ole, on see nõrk. Seetõttu on infomõjutamise üks sihte just rahvusliku narratiivi hävitamine.

Argielus on tõe ja vale eristamine justkui päris lihtne, filosoofias on see keerulisem ja riigi tasandil on hoopis teine lugu. Omaaegse nõukariigi elu oli rajatud valele ja Soomeski oli külma sõja ajal inimesi, kes neid valesid uskusid. Nüüdis-Vene meenutab selles mõttes üha enam nõukariiki, riiklik vale ja valelik riik jätkavad õigusjärgluse alusel.

Vale traditsioon on seal väga tugev, sellest on läbi imbunud kogu venelaste elukeskkond. Vladimir Putini Venemaal on õnnestunud luua oma tehistegelikkus. Vene on teel Põhja-Korea mudeli suunas – vaba infovahetust ei ole ja poliitilist konkurentsi ei lubata.

Venemaa kordab ajaloolist malli, milles karmistuv distsipliin ja isevalitsemine rajavad teed unistustele piiride laiendamisest. Sündimas on uus maailmakord, kus vanale korrale heidavad väljakutse eelkõige Venemaa ja Hiina. Venemaa on mineviku manipuleerimise ja kaose tekitamise meister. Võimumänge püütakse mängida üks-ühele vastasseisus teiste riikidega, kuna nii on suurel riigil kergem väiksemaid kõrvalteele juhtida.

Infosõda peab Vene mitte ainult välismaal, vaid ka siseriiklikult. Digimõjutamisele on Moskva eraldanud suuri summasid, levitamaks teese, et Venemaa on eriline ja lääs pidevalt ohustab teda. Sel moel saab tagada, et kodanikud ei hakka oma elatustaseme puudulikkuse põhjuseid uurima. Autorid pööravad tähelepanu ka Hiina tegevusele infooperatsioonide vallas, kuid jätan selle kõrvale.

Infomõju üks sihtmärke on valimised ja selles mõttes elame ohtlikul ajal. Tehisaru abiga on võimalik kiirelt ja lihtsalt muuta mitte ainult sõnumit, vaid ka pilti ja videot ja seeläbi info tarbija suhtumist.

Tulevikku vaadates ennustavad autorid rahvusvahelise poliitilise areeni üha konfliktialtimaks muutumist. Vaenuliku infomõju üks peamisi relvi on hirm. Sellele vastu seismiseks on vaja leida rahvast ühendav sõnum, seesama ühine narratiiv. Infomõjutamine on reaalsus, sellega tuleb õppida elama ja selle vastu peab end kaitsma. Valede paljastamine ei ole alati võimalik, seega on vaja inimestele teatud kogumit põhiteadmisi endast ja oma ajaloost, millele tugineda. Paljugi algab seega juba haridusest, koolist. Tehnoloogia areneb ja sellele kätt ette ei pane ja jääb ka pidev võidujooks selle arengu eesmärkide vahel.