Kas Narva on järgmine? Niisugust küsimust esitatakse viimasel ajal lääne ajakirjanduses taas üha sagedamini. Jutt käib ikka sellest, et kui sõda Ukrainas peaks lõppema tekib Venemaal kihk mõne NATO riigi peal hammast proovida.

Narva olevat paslik koht, sest seal saaks rakendada Krimmist tuttavat "roheliste mehikeste" stsenaariumi. Kuna narvakad on valdavalt venekeelsed, siis saaks neile appi rutata loosungi alla: Päästame kaasmaalased fašistliku valitsuse tagakuisamise alt! Ja kuna tegemist on sisuliselt hübriidrünnakuga (need ei ole meie!), ei pruugi rakenduda ka artikkel 5.

Baasid ja julgeolek

Mäletan, et kui Eesti sai 2004. aastal NATO-sse ja Vladimir Putini Venemaa hakkas ilmutama esimesi märke vallutuskihust, propageerisin tele-ja raadiosaadetes ning trükiajakirjanduses mõtet, et Eesti julgeoleku parim garantii on NATO alaline baas Narvas. Paljudes, kes ei näinud Venemaas mingit ohtu, tekitas selline mõte pehmelt öeldes võõristust. Sain kuulda, et olen sõjaõhutaja. Edasised sündmused näitasid, kus tõde oli.

Muidugi on teretulnud, et nüüd, 21 aastat hiljem otsustati, et Eesti kaitseväel tuleb baas Narva, kus hakkab olema üle 200 Eesti ja liitlasvägede sõduri. On tervitatav, et Eesti hakkab kaitsele kulutama lausa 5,4 protsenti SKP-st, et rajatakse kaitsetööstuspark ja lõhkeainetehas.

Ja nagu välk selgest taevast teatati, et Nurmsis on valminud Eesti esimene drooniväljaõppekeskus, Euroopa suurima murulennuvälja ja veel Luksemburgi rahadega. Ja takkapihta ei välistata võimalust, et Eesti võiks oma tiibraketi kallal nokitsema hakata.

Kadestamisväärne Leedu

Aga ikkagi tekitab tsipa kadedust, et klassikaline NATO baas ei tule mitte Narva, vaid Leetu. Teatavasti valmib seal ületuleval aastal Saksamaa üksuste alaline baas koos kasarmutega ja elamistega sõjaväelaste perekondadele.

Baas on mõeldud kuni 4000 sõdurile, läheb maksma üle kahe miljardi euro ja mis väga tähtis, see asub ainult 20 kilomeetri kaugusel Venemaa vasallriigi Valgevene piirist. Kes ei mäleta, siis kasutati Valgevene territooriumi Ukraina ründamiseks ja seda on erinevatel aegadel pruugitud migrandiprovokatsioonide korraldamiseks.

Tegemist on ajaloolise sündmusega, sest kunagi varem pärast teist maailmasõda pole Saksa sõdurid alaliselt välismaal paiknenud.

Poola esiletõus

Ei ole liialdus öelda, et Euroopa on praegu tõsises julgeolekukriisis. Sõjale Ukrainas on lisandunud USA uue administratsiooni ettearvamatus. Ei ole välistatud, et Washington vähendab drastiliselt pühendumust liitlassuhetele Euroopa riikidega või tõmbub pikemas perspektiivis täielikult iseendasse.

Seepärast on väikestel Balti riikidel juba praegu tark tugevdada suhteid (eelkõige sõjalisi) piirkondlikult lähedaste või sarnaselt mõtlevate riikidega. Eelkõige on kõne all Soome, Rootsi ja Poola.

Just suhetele Poolaga tuleks tugevamalt panustada. Esiteks on see riik mänginud logistilist võtmerolli Ukraina varustamisel relvadega ning teisalt on Poolal juba ajalooliselt kaine arusaam, mida Venemaa endast tegelikult kujutab. Ega siis Katõni massimõrva haavad veel niipea ei parane.

Ja mis kõige tähtsam: Poola on end ise välja pakkunud kui Euroopa üks uusi liidreid. Hiljuti teatas peaminister Donald Tusk, et Poolast peab saama Ida-Euroopa juhtiv majanduslik ja sõjaline jõud. Poola relvajõudude areng ja tase on juba praegu muljetavaldav ning armee suurust on lubatud lähiajal kahekordistada. Oluline on seegi, et uus tugevam Poola on lubanud kaitsta ka Balti riike. Poola ei ole välistanud sedagi, et võib vajadusel "võõrustada" oma territooriumil liitlaste tuumarelvi.

NATO tuumapoliitika direktor Jim Stokes ütles hiljuti "Välisilmale", et tema meelest ei paranda tuumarelvade paigutamine Venemaa naaberriikidesse nende julgeolekut.

Vaidlusalane seisukoht. On vähe usutav, et Venemaa oleks rünnanud Ukrainat, kui tollel olnuks tuumarelvad alles. Paraku loovutas Ukraina Budapesti memorandumiga 1994. aastal oma osa Nõukogude Liidu tuumaarsenalist Venemaale. Vastutasuks lubasid Suurbritannia, Venemaa ja USA selle eest Ukraina julgeoleku tagada. Bill Clinton, kes toona oli USA president on öelnud, et tal on häbi oma sõnapidamatuse pärast.