Me salvestame saate päev enne eetrit, sest te olete reedel tõenäoliselt Ida-Virumaal Muraka rabas.

Jah, loodan küll.

Mis te teete seal?

Kullerkupud peaksid hakkama õitsema, aga vahepeal on külm olnud. Karud liiguvad ning rabakanad tõepoolest veel elavad Muraka rabas, kuigi vahepeal tundus, et nad on ära kadunud. Tegevust on palju ja kevad on üldse tohutu põnev ning läheb kiiresti mööda. Ei tahaks seda kasutamata jätta.

On ta teie meelest Eesti aasta ilusaim aeg?

Loomulikult, et ei raatsigi kaua üleval olla – eile istusin ööni riigikogus, sest arutasime asju, aga kevadel tuleb ärgata nii vara kui võimalik. Ei raatsi lasta aega kaotsi, nii et pärast jaanipäeva tekib unedefitsiit.

Te olete saanud rabas või metsas käimist päris palju lubada?

Olen selle aja lihtsalt võtnud, isegi siis, kui on tihe periood, aga õnneks ei hakka töö pihta kell neli varahommikul. Vanasti lüpsjatel hakkas, aga praegu ei hakka isegi nende tööpäev nii vara.

Lähete lihtsalt üksinda metsaservast sisse – tunnete Eesti loodust nii hästi, et teate täpselt, kuhu minna?

Ma eelistan üksi käia ja neid kohti on palju. Kui loomad lähevad jahile, siis sätivad nad end sinna, kus nad on mõnd saaklooma kohanud ja väldivad kohti, kus mõni vaenlane või röövel on tulnud. Nii kujunevad marsruudid. Inimesel vaenlasi pole, minu vaenlane on võib-olla see, kui keegi kuskil liiga palju müristab. Siis hoian eemale. Eks ma liigun nendes paikades, kus ma olen kedagi kohanud või kus on suurem lootus kohata kedagi, keda ma tahan.

Juhuslikult tunnen ma ka ise mõningal määral Muraka raba, ma ei saa küll öelda, et seal sama palju käinud olen. Seal kõrval on ka Sirtsi soo. Need on suured, inimtühjad, asustusest tühjad paigad.

Aga nüüd on plaan, et Muraka raba äärde kerkib terve posu Tallinna teletorne. Seal on üks Šveitsi perekond, kes on tulnud vaikust ja rahu otsima, aga nüüd kerkivad sinna Tallinna teletornid, ja mitte üks, vaid hulgi ning kogu see valguse ja varju liikumine üle maa ja Muraka raba vaate risustamine...

Te mõtlete mitmesaja meetri kõrguseid tuulikuid?

Jah, uued tuulikud, mis hakkavad tulema. Praegu valmistatakse ette, on raiutud paiku, et hakata roheenergiat tooma sealt, mille kaubamärk on vaikus ja rahu. Ja ma ei hakka rääkima lindudest, Muraka rabas on kümme-kaksteist paari väike-koovitajaid, kes lendavad seal surnuks. Ja nii edasi.

Kui raadiokuulaja kujutab ette Ida-Virumaa kaarti, siis Muraka raba on enam-vähem seal, kui tõmmata sirgjoon Purtsest alla Rannapungerjani. Sealt paremale jäävad Ida-Virumaal aastakümneid eksisteerinud suurtööstused, kaevandused, õlitehased ja elektrijaamad – olete Muraka rabas 40-50 aastat käinud, kuidas seal paistab välja põlevkivitööstuse mõju?

Mõne koha peal on tõesti maa vajunud. Ma ei räägi Muraka rabast, vaid seal veidi eemal, kus on Estonia kaevandus ja muu. Neid teavad rohkem põllumehed ja muud inimesed, kes seal elavad.

Puhatu raba on praktiliselt Viivkonna karjääri külje all.

Puhatu on Eesti kõige suurem soo, mis hakkab Narva jõe äärest peale, üleval on Kurnta järved – see on lõputu, hiiglaslik ala.

Põlevkivikaevanduste mõju seal otseselt õnneks ei väljendu.

Te olete erialalt zooloog?

Ma olen geneetik, aga zooloog olen lapsepõlvest peale.

Looduse vastu on teil väga suur huvi. Millises seisus on Eesti looduskeskkond?

Ta on heas seisus.

Olen korduvalt öelnud, et looduskaitse on liiga vägevaks läinud. Mõned mu looduskaitsjatest sõbrad on imestunud ja ma olen seda jõuliselt välja öelnud, et on kummaline, kui rääkida Alutagusest, et lendorava kaitse on olulisem kui inimeste kaitse, kes seal elavad. Looduskaitse on parlanksist välja läinud.

Aga kui tekib selline valik, kas lendorava kaitse või inimeste huvid...

Lendorav on üks näide, aga nüüd on Pärnumaal Saardes üleujutused, et soid taastada, mis iseenesest on õige, aga peaks arvestama ka inimestega.

Kuhu see tasakaalupunkt peaks minema? Alutaguselt on teada inimesi, kes on ilmselt väga kurjad ja mures, sest neil on suured metsakinnistud, kust on leitud lendorav ja nüüd nad ei saa oma kinnistut sellisel viisil majandada, nagu nad arvasid, et nad võivad majandada, kui olid 20 aastat nooremad.

Jah, seal on näiteks üks inimene, kes on käinud kõikide keskkonnaministrite visiidil, praeguse juurde ei ole veel jõudnud, aga varsti jõuab. Ta on metsamees, kelle esiisad on pärit Muraka raba keskelt, Mäurassaarest. Eesti aja lõpus, kujutad ette, kui peremees lasi maja aknad lahti teha ja hakkas klaverit mängima selles kohas, kus partisan Tammemets maha lasti. Ja tütred mängisid viiulit. Ülimalt metsikus paigas.

See inimene on võidelnud, riigikohus on andnud talle maad tagasi, ja nüüd on ta ligi 30 aastat võidelnud, et saada õiglaselt oma maid kasutada. See on üks kõige markantsemaid näiteid.

Peaks talle andma selle võimaluse?

Ma arvan küll, et peaks.

Aga lendorav kaob ära?

Ei kao.

Lendorav elab näiteks Iisaku keskel, vaatetorni ümber ning terve Iisaku on seal ümber. Lendorav elab rahulikult. Ka Soomes elab ta inimese lähedal.

Aga ei maksa ainult lendoravast rääkida. Põhimõtteliselt, kui on kehtestatud looduskaitselised piirangud, siis peab neid ka kompenseerima ning mitte naeruväärselt – see on minu seisukoht.

Natura aladel on seadusega kavas igasugune metsaga tegelemine, välja arvatud vist hagu korjamine, ära keelata.

Ei maksa tasakaalust välja minna.

Aga see metsade soostamine, millest enamik inimestest absoluutselt aru ei saa, see tundub täiesti, ma vabandan, hullumeelse tegevusena. Te ütlesite, et seda te pigem toetate.

Omal ajal alustas professor Viktor Masing soode sõda, et säilitada rabasid ja need võetigi kaitse alla. Need on tõelised reservuaarid puhta vee, õhu ja muuga. Hea, et nad on kaitse alla võetud.

Metsik kuivendamine käib Pearu ja Andrese aegadest peale. Ega see kuivendamine erilist tolku metsakasvule ei anna. Uuemal ajal on süsihappegaasi ja kogu maailma päästmise aktsioonid selle valguses, et taastada, panna kraavid kinni ja siis toimub nii-öelda loomulik areng, nii-öelda rabastumine.

Minu meelest oleme me liiga innukad, nagu paljude muude asjadega, ka roheasjadega, et meil peab olema taastuvenergia sada protsenti ja nii edasi. Minu seisukoht on, et tasakaal on paigast ära. Nii siin kui ka seal. Loomulikult tuleb rabasid hoida, mõistlikul viisil ka taastada, aga ei tohiks unustada ära, et ka inimesed elavad seal. Inimesed on samasugused nagu lendoravad või mustad toonekured.

See on pigem harvaesinev vaade loodusele väga laias plaanis.

Inimene on samasugune – see on Eestimaa, see on nende maa! Kui me ajame inimese minema, siis me võtame nende elatise ära. Nad tegelevad metsaga, ma tunnen neist väga paljusid ja need on aastakümnete jooksul olnud väga rasked vestlused. Tasakaal on igal pool oluline.

Olete taas leidnud Keskerakonna. Täna (15.05, toim.), kui salvestame saadet, lugesin, Keskerakonna fraktsiooni esimehe Lauri Laats pikka juttu, mismoodi Eestis peaks energeetikat arendama. Tema ütleb otse, et põhimõtteliselt on meil oma põlevkivi olemas ning seda tuleb majandada nii kaua, kuni see ratsionaalselt võimalik on ega maksa võtta ülemäära tõsiselt eesmärki jõuda aastaks 2035, 2045 või 2050 nullsüsinikuheiteni. Te peate erakonna liikmena seda positsiooni jagama või on teile see positsioon juba niigi oma?

Jah, see on niigi. Omal ajal, eelmises koosseisus tegime Urmas Reinsaluga parlamendirühma Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopa rohepoliitikas.

Ei olegi tähele pannu sellist rühma.

Olime kahekesi, kutsusime selle kokku ja pidasime ka ettevõtjatega aru, kui Siim Kallas oli veel Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees ning paljud ettevõtlusorganisatsioonid, nende juhid rääkisid, kuidas nende arvamust pole üldse kuulda võetud.

Selline ühendus oli olemas, tegutses, et kujundada Eesti arvamust Euroopa Liidu rohepoliitikas. Seal oli palju asju, energeetika ja kõik muud regulatsioonid, aga minu arvamine on kogu aeg olnud, et see, et meil on põlevkivi olemas, teadmised väga pikaajalised, on spetsialistid – professor Konist, kui nimetada üht –, on ka tehnoloogiaid, kuidas püüda süsihappegaase ja kasvuhoonegaase.

Ei maksa kaevu sülitada enne, kui uut ei ole olemas. Täielik lollus on joosta nii-öelda rongi ees, praegusel juhul Euroopa rongi ees, et olla rohelisem kui Euroopa – seesama sada protsenti taastuvenergiast. Piisab, kui me püsime Euroopa rajal. Vanasse kaevu ei ole olnud kunagi tark enne sülitada, kui uut pole valmis.

Sa tead seda sama hästi või paremini, mis juhtub, kui pole päikest ega tuult ja mis see kõik maksma läheb. Huko Aaspõllu on väga hästi uurinud, mis see maksma läheb. Meretuulepargid, maismaatuulepargid, mida üritatakse iga hinna eest siia-sinna külvata, rikkudes ka pärandmaastike, näiteks seesama Muraka raba.

Kas te kavatsete kohalikel valimistel kandideerida?

Ma olen praegu Elva vallavolikogu liige, tõenäoliselt pääsu ei ole, aga ma ei ole nii kaugele mõelnud.

Ma sellepärast küsin, et rääkides näiteks tuuleparkidest...

Elva vallas ei ole seda.

Ilmselt see teie valimiskampaania teemaks ei kujune.

Ei ole võimalik kujundada, kui seal ei ole plaanis seda.

Aga üle-eestiliselt ja paljude omavalitsuste jaoks kujuneb see ilmselt üheks kohalike valimiste teemaks.

Jah, muidugi, Põltsamaal ja nii edasi. Eile arutasime kliimaministri Andres Sutiga neid teemasid ja lähipäevadel räägime veel põhjalikumalt. Andres on väga arukas inimene.

Te olete vaheaegadega olnud mitmel korral riigikogus, praegu juhite tihti tähelepanu sellele, et riigikogu teeb palju tühja tööd või ei tee sisuliselt midagi. Seesama töörühm, mida te Urmas Reinsaluga moodustasite – kuidas selle nimi nüüd oligi?

See oli eelmises parlamendis. Ma täpset nime ei mäleta, aga see tegeles Eesti rahvuslike huvide kaitsmisega Euroopa rohepöördes.

See on muidugi sügavalt irooniline, sest Eesti rahvuslike huvide kaitsmine peaks olema kogu riigikogu ülesanne, sõltumata seal esindatud erakondade maailmavaatest.

Näiteks eelmises koosseisus Aivar Sõerdiga tegime ka riigieelarve arusaadavamaks muutmise parlamendirühma.

Nii?

Irooniana oli see samal päeval, kui riigikogu võttis vastu 2020. aasta riigieelarve. Kujutad ette, samal päeval!

See oli vist esimene riigieelarve, mis oli täielikul tegevuspõhise loogika alusel üles ehitatud.

Sinna tulid kõik rahandusgurud, kogu riigikogu juhatus in corpore, seal oli Henn Põlluaas ja tema mõlemad asetäitjad, Siim Kallas, Jürgen Ligi, Kaja Kallas isegi hüüdis üle saali, et mina tahan ka tulla. Kaja Kallas oli rühmas, kuigi tal oli palju tegevusi ja ta palju seal ei osalenud.

Nüüd me taastasime selle Aivar Sõerdiga ja jätkame reaalselt, tööplaan on, asi on liikuma läinud. Rahandusministeerium peab esitama varsti oma ettepanekuid, et ka tavainimene ja riigikogu liige aru saaks.

Kuulge, aga see on ju absurdne. Riigikogu liikmed ongi ju need, kes riigieelarve sisu üle lõplikult otsustavad.

Kas sa oled nii naiivne?

Ma lihtsalt küsin riigikogu liikmelt.

See on sama nagu klassikaline lugu "Kuninga uued riided", kus kõik ütlevad, et oo, kui ilusad riided on kuningal, aga tegelikult...

Te rääkisite, et teil oli seal palju toetajaid.

Jah. Praegu on vähem, eelmisel korral oli väga palju.

Praegu on olemas enamusvalitsuse koalitsioonileping, mis ütleb, et eelarve tuleb läbipaistvaks teha.

Jah, aga me nüüd survestama ja kavatseme jälgida, et need ei tuleks ainult kosmeetilised asjad. Luureandmed näitavad, et kipub sinnapoole minema, aga ma loodan, et ma eksin praegu.

Lisaks riigieelarvele võiks palju näiteid tuua, aga see on päris sobiv näide. Kuidas need asjad ikkagi on sellesse kohta jõudnud? Riigikogu liikmed on saanud valijatelt enamasti täiesti veenva mandaadi, seal ei ole enam 55 hääle mehi. Kõik võimalused Eesti elu kujundamiseks on olemas ja siis tehakse, ma väga vabandan, abituid toetusrühmi, näitena võib tuua Haapsalu raudtee toetusrühma, kus oli 56 liiget, mis on parlamendi absoluutne enamus, oleks võinud ära hääletada selle Haapsalu raudtee, aga seda ei tehtud. Samamoodi on riigieelarvega...

See on "Kuninga uued riided".

Miks see siiski nii on?

Uus kolleeg Stig Rästa andis kusagil intervjuu ja rääkis, et ta ei ole näinud neid tagatubasid. Ega ei olegi, seal on palju kolleege, kes on lihtsalt ilusad ja neil puudubki, võib-olla huvi on, aga puudub võimalus aru saada, mis seal üldse toimub.

Olin eelmistes koosseisudes üks väheseid, kes püüdis kõikide eelnõudega tutvuda, aga ma tõesti ei suutnud.

Enamik võtab nii, nagu fraktsioonis öeldakse, kas punane, kollane või roheline nupp või kui asi on väga põhimõtteline, siis antakse võimalus hääletamise ajal nii-öelda kempsu minna.

Tegemist on karjadega, karjamentaliteediga. Ma olen bioloog ja zooloog – karja liikmetele öeldakse, kuhu minna ja kuidas teha ja edasi ei ole oluline. Meil on all saun, saab rahulikult saunas käia ja trenni teha, mis on ka vajalik. Sisu ei ole oluline, sisu otsustatakse kusagil mujal.

Sa oled kunagi rääkinud vist ABS-ist (administratiiv-bürokraatlikust süsteem - toim.)?

See on Rein Langi kuulus lühend.

Enamasti räägitakse süvariigist, aga mind on kogu aeg väga huvitanud, kus neid otsuseid tehakse.

Kus neid siis tehakse?

Olen sellega tegelenud ja tegelen praegugi, ei hakka liiga palju rääkima. On olemas kõrgemate riigiteenistujate paikapanemise nõukogu, mida juhib riigisekretär ja kus on viis liiget, kes panevad paika, 101 on minu teada neid kõrgemaid riigiametnikke, kantslereid ja asekantslereid ja ametite juhte. Siis on umbes kolm tuhat riigiametnikku, kellel Jürgen Ligi tahab palka tõsta, aga mida nad teevad...

Ratase puhul räägiti, mäletad, mingist mustast kastist, need asjad toimivad, kusagil võetakse otsuseid vastu ja riigikogu liikmed ei pruugi asjast üldse teada, enamik ei pruugi teada ega tunnegi huvi. Kui sa oled ettevõtlusest tulnud, siis pole palk muidugi mingisugune argument, aga ikkagi väärikus ja puutumatus. Ning kui sa oled komisjoni esimees või aseesimees, on sul võimalus lossihoovi sõita autoga – hea tunne on.

Kas asi paraneks, kui riigikogu liikmete autonoomia suureneks, et nad oleksid vähem fraktsiooniga seotud, et neil oleks isiklik büroo, assistendid, nõustajad.

Ma arvan küll. Aga kõigile ei ole vaja.

Aga kuidas sa tead, kellele on vaja?

Vot selle taha jääbki. Kõikides fraktsioonides on alati olnud inimesi, kes tegutsevad tõsiselt, püüavad tegutseda, aru saada, aga neil on samad tingimused. Neil pole reaalselt võimalik abisid võtta, komisjonides on olemas nõunikud ning kui neile anda palve, saavad nad ka hakkama, aga enamik... Sest milleks – kui sulle öeldakse fraktsioonis punane või roheline nupp, siis milleks raisata oma aega, pealegi on seaduseelnõude tekstid sageli kohutavad.

Miks kulutada oma aega ja silmi pikkade, segaste, sageli vastuoluliste tekstide lugemise peale, kui on lihtne minna esmaspäeval fraktsiooni, kus sulle öeldakse, kas roheline või punane. See on kahjuks reaalsus.

Aga sinu mõte – jah, peaks olema võimalik, et parlamendi roll peaks olema oluliselt suurem, sest formaalselt ta tegelikult on. Paneme paika valitsuse ja kõik muud asjad, aga praegu me võtame reeglina vastu eelarve, kõige tähtsama dokumendi, millest enamik ei saa üldse aru.

Kui me tegime oma grupi esimese kohtumise, kus olid kõik rahandusgurud kohal, ministrid ja teised, ja kui nemad tunnistasid, et nad ei saa aru...

Aga kuidas sa ütled rahvale, oma valijatele, et ma ei saa aru, mille poolt ma hääletasin?

Perioodil, millest te räägite, oli ka episood, kus Euroopa Liidu asjade komisjon, mille esimees oli Siim Kallas, pidi menetlema üht ülimahukat, pakun mälu järgi kolm tuhat lehekülge rohepöörde dokumenti, milleks oli ametnike sõnul aega kaks nädalat, kuna oli vaja Euroopas, ministrite nõukogus anda seisukoht.

See oligi sama asi, mille peale me Urmas Reinsaluga selle grupi tegime.

Kiiduväärt on see, et valitsuskoalitsiooni esindajad tollase seisuga, komisjoni esimees ja aseesimees ütlesid, et me peame võtma aega, lugema seda, aga paraku lõpuks oli siiski aega vast paar nädalat rohkem ja seda korralikult läbi ei loetud, mille tõttu peame täna küsima, kust on meile võetud need kohustused, mis puudutavad maakasutust, metsakasutust, põllumajandust, ETS2,... Tõenäoliselt olid nad kuskil selle dokumendi sügavustes või ka mõne eelmise dokumendi sügavustes.

Me suhtlesime Siimuga toona tihedalt ja Siim sai sellest vana eurobürokraadi ja juhina aru ja oli väga mures taoliste lubaduste andmise pärast.

Aga mis sa teed – kaks või kolm tuhat lehekülge lugeda... Ta tegi kõik, mis võimalik ja läks nagu läks.

Aga teistpidi, te olite pikka aega EKRE fraktsioonis, kui ma ei eksi.

Olin küll.

Vaatan parlamendi tegevust ka sellise pilguga, et oled valitsuses, oled minister, pead tulema parlamendi ette aru andma ja see, kuidas EKRE ja ka mõne muu erakonna esindajad või erakonnavälised liikmed valitsuse liikmetega mitte küll võib-olla viimasel ajal, aga mõned aastad tagasi, käitusid – see oli selline, et ega tegelikult parlamendiga väga koostööd teha ei tahakski, see oli ju destruktiivne. Või kuidas te seda hindate?

Muidugi. See arrogants ja teerull, ükskõik, kes on teerulli juht, on kahjuks jätkuv. Praegusel koalitsioonil on väga suur ülekaal ja nad võivad lubada endale ükskõik mida. Või üldse sellel, kes võimul on.

Võib-olla olen ma sinisilmne, aga minu arvamine on kogu aeg olnud, ja see on järjest süvenenud, et riigikogu peaks reaalselt omavahel suhtlema. Kui sa oled praegusel hetkel riigikogus, siis sa ei puutu enamiku kolleegidega üldse kokku. Kõik tulevad oma urgudest kiiresti välja sel hetkel, kui on vaja vajutada roheline või punane, siis kaovad jälle kiiresti oma tubadesse.

Olen olnud seal praegu 1. aprillist ja enamikuga ei olegi ma füüsiliselt, reaalselt silmast silma saanud kohtuda, sest nad jooksevad kiiresti oma kabinetist, vajutavad ära ja kaovad. Ei ole enam ka seda varasemat aega, kui kohvikutes oli võimalik istuda, vaid karjad tegutsevad omavahel, teistega suheldakse minimaalselt.

See kultuur, ka praegune koosseis, kuigi mul on kogemusi 1. aprillist, on palju toksilisemaks muutunud. Näiliselt toredad ja ilusad inimesed, aga paljud ei tereta, ei vasta kolleegide meilidele, füüsiline kokkupuude on viidud minimaalseks. Olen pooleteise kuuga püüdnud maksimaalselt suhelda teiste nii-öelda karjade liikmetega, muuseas edukalt.

Olite kõikidesse erakondadesse astumas?

Mitte astumas, vaid (suhtlen) sisulistes küsimustes.

Aga mõnes karjas on müür kahjuks nii kõrge, et tehakse nägu, et sind pole olemaski.

Milline see ettepoole vaade praeguse seisuga siis on? Meil on valimisteni peaaegu kaks aastat aega, see on päris pikk periood. Kui reaalselt koalitsioonierakondade fraktsioonide hääli riigikogus lugeda, siis valitsuskoalitsioonil ei ole ju väga suur ülekaal, teisest küljest on neil palju toetajaid, kes otseselt nende koalitsioonileppega allkirjaga ühinenud ei ole. Kas järgmised poolteist-kaks aastat ongi meil umbes selline poliitika, mida siiamaani näinud oleme?

Kahjuks küll jah, aga mingid lootused on.

Rääkisin enne ühest asjast, et eelarve oleks arusaadav ning selline survegrupp tegutseb ka praegu, aga tegin hiljuti ka parlamendirühma, mille moto võiks olla "Valgus tarre!". Teaduste Akadeemia president Saarma, kui ta sai akadeemia juhiks, tuli jaanuaris välja ideega, et võiks Eesti parlamendis hakata tegema selliseid nii-öelda õhtuseid kinniseid istungeid, kus parlamendiliikmed, akadeemia ja ettevõtluse juhid saavad regulaarselt kokku. Soomes ja mitmes teises riigis on see üle 20 aasta toiminud, arutatakse kõige olulisemaid küsimusi kinniste uste taga ning pärast ei tohiks kohe intervjuusid anda, et rääkida, mis seal toimus.

See on Soome edu üks pante, millest on vähe räägitud. Tegin selle toetusrühma teadusele ja innovatsioonile ning on olemas liikmed ka parlamendi peaaegu kõikidest fraktsioonidest. Töö on käima läinud, aga ei tea, mis sellest välja tuleb.

Nii-öelda valgus tarre – et otsuste puhul oleks tippteadmised, mis meil on olemas, kaasatud nii palju kui võimalik. See on üks lootus, et on võimalik asju parandada.

Minu seisukoht on, et eelkõige koostööd on vaja, ja tean, et see on mitmetele oluline, ka valitsuskoalitsiooni erakondades, et Eesti elu läheks reaalselt ka paremaks.

Vaadates valitsuskoalitsiooni viimaseid tegemisi ja eesmärke, võiks ju öelda, et selgelt on tunnistatud muret Eesti konkurentsivõime pärast, muret liigse bürokraatia pärast, muret rahvastiku pärast, ja nendega tegeletakse.

Aga mismoodi tegeletakse?

Tänagi tuleb valitsuse lauale jälle pakett ametkondlikke piiranguid, keelde ja käske ettevõtlusele, mida valitsus asub loodetavasti tõsimeelselt maha võtma.

Suurepärane.

Edgar Savisaar, kui ta oli sada aastat tagasi peaminister, tegi toona, peaministri majandussõprade klubi. Harry Männil juhtis seda, oli ka sir Aivo Parbo ja Jaan Manitski ja teised ning seal arutati, kuidas jõuda sotsialistlikust majandusest kapitalismi. see tegutses veel ka Tiit Vähi ajal.

Mulle väga meeldis, et Kristen Michal kordas seda küll piiratud ulatuses. Müts maha, et selleni on jõutud.

Toona andsid Eesti soost suurkapitalistid nõu, kuidas minna üle turumajandusele. Sellist nõu peaks rohkem küsima.

Ma räägin praegu ainult ettevõtlusest, aga samas ka muudes valdkondades peaks olema teaduste akadeemia ja teiste kaasamine ja nendega arvestamine palju jõulisem, kui me tahame Eesti elu paremaks muuta.

Sõna "kaasamine" on tänaseks väga halva kõlaga – see on üsna formaalne asi. Mäletan, kui tehti kliimaseadust, korraldati arvamusrännakuid, kaasati väga palju erinevaid inimesi, kulutati selle peale metsikult raha, kirjutati valmis, ma kahtlustan mõne tehisharu rakenduse abiga sada lehekülge seletuskirja ning nüüd on see eelnõu prügikastis. Seda mitte küll kaasamise pärast, aga sellepärast, et seda kõike seda tehti linnukese pärast formaalselt, ilma tegeliku sisuta.

Palju asju tehakse formaalselt. President Alari Karis ütles viimases intervjuus, et korjatakse punkte ja pikem siht pole oluline – see vastabki tõele.

Ja kui keegi avaldab teistsugust arvamust, siis öeldakse, et sa oled Kremli-mees. Selline stigmatiseerimine, nõrgemad ei julge suud lahti teha, see tapab diskussioone.

Sa ütlesid õigesti, et sõna "kaasamine" on lörtsitud. Aga on vaja reaalseid arutelusid, kas või energeetika teemal, ma ei ütle, et õlleklaasi taga, aga sisulistel teemadel on vaja rääkida neil, kes on erakondade võtmeisikud. Loomulikult on igaüks oma lipu all, ja peabki olema, tegutsema esindades valijaskonda, aga võib-olla olen ma sinisilmne.

Arutelusid, eriti energeetikast on kohutavalt palju.

Ma räägin riigikogu liikmetest, kes peaksid otsustama.

Sealt tuleb argument, et me ei saa midagi teha, sest me oleme kohustused võtnud.

Eile õhtul oli piinlik, kui me arutasime üle kahe tunni sookvoote äriühingutes. Et äriühingutes peaksid olema sookvoodid. Naiste vastu ei ole kellelgi, mul ammugi midagi, aga millegipärast kvoodid tulevad ainult äriühingutes, mitte erakondade juhatustes, teaduste akadeemias, kus iganes..

Ja samal ajal ootas taristuminister Kuldar Leis üle kahe tunni, et ta saaks löögile, kuid millega Kuldar sinna valitsuse poolt läks, ta läks ühe konventsiooniga, Tokyo konventsiooni Montreali parandusega, mille sisu on see, et Tallinna lennujaamas saaks Eesti karistada neid, kes lennu mingisuguseid reegleid rikuvad, näiteks põhiline on see, et suitsetavad vetsus või rihma kinni ei pane.

Meil on vaja teedele 200 miljonit, on vaja tegutseda innukalt ja meie taristuminister raiskab kaks tundi aega, enne kui talle antakse võimalus tutvustada direktiivi, mis on vähetähtis.

Nutt tuleb peale. Asendustegevused. Milleks?

See on kuidagi äraspidine maailm, on mu eilse õhtu tähelepanek parlamendist. Millega tõsimeelselt tegeletakse... Kõik olid kained, ma loodan vähemalt. Üks näide lihtsalt.

See pilt on jah suhteliselt absurdimaiguline.

See ei saa niimoodi kesta.

Tulevad valimised ja valijad annavad uue mandaadi erakondadele, tõenäoliselt suuresti samadele, kes praegu opositsioonis või koalitsioonis on. Kas siis saab teistmoodi olema?

Ega ma ei ole nii sinisilmne. Ma arvan, et kõigi meie siht on, et Eesti säiliks suveräänse riigina, säiliks eesti keel ja kultuur ja nii edasi. See peaks olema riigikogus kõigi ülim siht ja nad peaksid panustama nii palju kui võimalik selle täitmisel. Vaated võivad olla erinevad, aga lolli mängimine on ohtlik mäng.

Inimene on karjaloom, kui inimene ei oleks karjaloom, solidaarne, siis oleks võimalik, et parlamendiliikmed oleksid suveräänid ja räägiksid, aga praegu ütleb karjajuht, kuidas on ning kari ütleb "mää".

Aga andke valijale nõu.

Väga raske on anda nõu.

Ka mul on raske, kui ma igapäevaselt poliitikaga kokku puutuva ajakirjanikuna vaatan poliitikuid, kes võtavad tihedamini avalikkuses sõna, tegelevad mingite oluliste teemadega. Mõne aasta jooksul on tekkinud tunne, et pean iga kord järele vaatama, millisesse erakonda inimene kuulub. Keskerakonnast on toimunud suur väljaränne, aga vahetumisi on toimunud ka näiteks EKRE ja Reformierakonna, mingis mõttes mõeldamatute suundade vahel. Ja mis kõige naljakam, kui ma vaatan poliitikut x ja ei suuda peas otsi kokku panna, millist erakonda ta hetkel esindab, siis probleem polegi mitte niivõrd inimeses, kui selles, et erakonnad on ühtemoodi. Mida peaks valija niisuguses olukorras tegema?

Ajakirjanduses on igasugu valijakompassid.

Muide, selle vastu on huvi alati väga suur.

Väga raske on soovitada. Loomulikult kasutatakse vanu nippe. Kui lubate, siis selline väljend, et poliitikas on põhiline ajada õigel ajal kõvaks ning siis pärast pehmelt valitseda. Mõned erakonnad valdavad seda suurepäraselt.

Eesti keeles on selle asja nimi konjukturism.

Jah, et mingil hetkel "aetakse kõvaks". Eesti 200 on suurepärane näide – kasutas poliittehnoloogilisi nippe. Ja Reformierakond, kui praegusel hetkel rääkida. Edasi, kui kaardid on jagatud, võib rahulikult teha, mida tahes. Nagu Kaja Kallasega oli, et maksudest pole tõesti tark rääkida enne valimisi, et "lugege mu huulilt" ja pärast hakatakse midagi muud tegema.

Sa ei saagi midagi teha. Erakorraliste valimiste korraldamine on praktiliselt võimatu, Eestis on tehtud põhiseadus selliseks, et seda vältida, sest varasemal ajal käis vahetumine väga tihti. Paljudes riikides on see reaalsem. Tulemus ongi see, et kui sul on õigel ajal "kõvaks aetud" ja kaardid ära jaotatud, siis edasi võid teha, mis tahad.

Mingis mõttes on see loogiline, muidu demokraatia ei toimiks.

Jah, ongi. Siis käib mingisugune siltide otsaette löömine – kes teistmoodi mõtleb, on...

Parlamendis on palju arukaid inimesi kõikidest fraktsioonidest, olen püüdnud nendega võimalikult palju suhelda ja suhtlengi, aga otsused tulevad tihti mõtlematud ja lollid. Kuidas see võimalik on? Tarku inimesi on piisavalt, aga otsused tulevad sageli läbimõtlemata ja lollid.

Te ütlete väga viisakalt, et valija on selles ise süüdi.

Jah. Valijale tulevad telereklaamid ja värgid, öeldakse mingeid loosungeid, aga inimesel on oma eluga tegemist, kuidas sa otsustad, keda võtta. Vaatad, kes laulab ilusti ja tantsib, nagu Jüri Ratas oli enne europarlamenti tiktokides, jooksis, tantsis, laulis ja raius igal pool. See on suvaline näide.

Aga kuidas sa otsustad? Maailm on muutunud virtuaalseks, vähesed viitsivad käia ukselt uksele, mis tegelikult peaks olema valijaga suhtlemine – see on muutunud haruldaseks liigiks. Kusjuures Jüri Ratas oli enne üks klassikutest, kes jooksis ka peaministrina mööda Saaremaad või Valgat-Võrut, mööda trepikodasid. Aga see on haruldaseks muutnud.

Te olete pikka aega olnud ajakirjanik, peatoimetaja mitmes väljaandes, nüüd olete distantsil. Kas see, et poliitika on selliseks kujunenud, on ka ajakirjanduse süü?

Jah, kahjuks küll.

Mismoodi?

Meil räägitakse, et elatakse erinevas inforuumis, olen viimasel ajal ka intervjuudes öelnud, et ma elan ka erinevas inforuumis, tavaliselt peetakse silmas Vene inforuumi, aga mina elan lääne inforuumis, loen iga päev kümmekond lääne juhtivat väljaannet, mu lemmik on Foreign Affairs, ka Euroopa välispoliitika nõukogu väljaanded on igapäevased, ka Süddeutsche Zeitung jne. See, mida pakub aga Eesti ajakirjandus, on hoopis teistsugune reaalsus. Kahjuks reaalsus, kus mina elan ja suur osa Eesti ajakirjanduse tarbijaid, on täiesti erinev maailm kahjuks. Nii ei tohiks olla.

Kus on viga? Mina olen rahvusringhäälingu uudiste peatoimetaja – mida ma peaksin teistmoodi tegema?

Kõik sinu töötajad, ka ajakirjanikud, peaksid valdama inglise, saksa või prantsuse keelt.

Paljud valdavad.

Aga miks nad ei loe neid?

Ikka loevad.

Miks nad ei kajasta?

Kajastatakse ka tegelikult.

No väga piiratult. Näiteks, miks Kieli instituudi asju kajastatakse väga vähe. Olen palju seda oma Facebooki pannud. See on suvaline näide.

See on välispoliitika, rahvusvahelised suhted. Aga Eesti siseselt?

Ragnar Kondi ees tõesti müts maha, et ta möllab seal. Kondi suguseid võiks olla ka mujal, Läänemaal ja idas. Valgamaa ja Läti on ainsana hästi kaetud. Müts maha, see on personaalia.

Aga pean silmas eelkõige suure maailma asju, mis mõjutavad meie elu. Vahepeal, kui ma paar aastat parlamendis polnud, siis ma suuresti lugesin ja sain hamba nii-öelda verele ja ma ei saa sellest lahti.

Ma resümeerin, parandage, kui ma eksin – te tahate öelda, et see, mis läänemaailmas toimub, ei jõua Eesti avalikkuseni sellisel viisil, et ta meie poliitikat õigesti mõjutaks.

Jah.

Rainer Saks, müts maha, endine luurejuht, kes iga päev räägib igas väljaandes räägib. Ma loen muu seas ka Ukraina väljaandeid. Nendes väljaannetes, mida ma enne nimetasin, räägitakse hoopis teist juttu. Räägitakse, et Ukraina on kohe kokku kukkumas ja Euroopa on tõesti nii lõhestunud Trumpi poliitika taustal, et seda üles töötada ja ühtsust tagada on ülikeeruline, aga meil jääb mulje, et surume kohe Venemaa põlvili, Ukraina kohe võidab ja Trump on paha ja muu selline.

Neid halle varjundeid on väga palju ja need mõjutavad suurepäraselt. Me võiks suure maailma kajastamisel püüda arvestada seda, mida lääne mõjukad väljaanded esindavad ja mille nii-öelda mõjuväljas ma olen viimase paari aasta jooksul pea iga päev.

Halle varjundeid on tõesti palju.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.