Sügisel seisame taas valimiskasti ees. Kohalikud valimised on just need, kus otsustatakse, milline saab olema meie igapäevane elukeskkond: teed, kultuurimaja, lasteaed, noorsootöö, raamatukogu. Just need on valimised, kus rahvas tunneb end sageli kõige rohkem eksperdina. Aga ometi kordub ikka ja jälle see sama küsimus: "kuidas on võimalik, et meie, kõige targem rahvas, valime endale nii "lollid" juhid?

Võib-olla on asi selles, et me ei tee vahet sellel, kelle võimuiha on normatiivne ja kelle oma on neurootiline. Horney aitab aru saada

Saksa-ameerika psühhoanalüütik Karen Horney (1885–1952) eristas kahte väga erinevat viisi, kuidas inimesed võimu poole püüdlevad.

Normatiivne ehk tervislik võimuiha on seotud inimese loomuliku sooviga kasvada, teostada end, olla iseseisev ja vastutustundlik. Selline inimene ei pürgi võimule selleks, et saada "rahuldust" või "kontrolli", vaid seetõttu, et ta tõesti oskab ja tahab panustada. Horney sõnul, tähendab tõeline eneseteostus "indiviidi enda võimaluste avanemist" ("Neurosis and Human Growth", 1950). Selline inimene on valmis kuulama, analüüsima, kahtlema, otsima lahendusi. Ta ei häbene sõltuvust koostööst, sest mõistab, et inimene ei toimi vaakumis.

Aga siis on neurootiline võimuiha, soov võimu järele, mis ei tulene sisemisest tugevusest, vaid hirmust. Hirmust olla tühine, nõrk, ebaoluline. Selline inimene liigub võimu poole, sest see annab talle tunde, et ta on keegi. Tema juhtimises pole avatud koostööd, vaid alistamist ja manipuleerimist. Tema otsused ei ole arutelude, vaid ärevuse produkt.

Neurootilise võimuihaga inimene vajab teisi enda all hoidmiseks, mitte nendega koos töötamiseks. Ta ei talu sõltuvust, sest peab seda nõrkuseks ja ründab, et mitte tunda end alandatuna.

Ja me ei räägi nüüd enam ainult teooriast. Me kõik oleme neid inimesi näinud. Paljud neist istuvad volikogudes. Mõned juhivad omavalitsusi. Mõned on kandideerimas. Ja ometi saavad nad ikka ja jälle hääli. Ehk oleks aeg teha valik teisiti?

Äkki peaks seekord valima neid, kes "ei karju ega salva", vaid kuulavad, mõtlevad ja räägivad inimestega päriselt? Neid, kelle võimuiha pole neurootiline kompensatsioon lapsepõlve solvumistele, vaid soov vastutada ja midagi päriselt teha. Neid, kelle jaoks võim ei ole eneseteostuse aseaine, vaid tööriist oma kogukonna heaks.

Äkki peaksime hakkama valijatena kandideerijaid eristama ja lõpetama hädaldamise pärast valimisi, kui saime taas selle, mida tellisime ehk eksitava karismaga tühjuse, kes ei tee koostööd, vaid valitseb hirmu kaudu.

Meie valikute kvaliteet on peegel meie sisemisest valmidusest mõelda. Valimistel ei vali me ainult teisi, me anname hinnangu ka iseendale. Mõtleme palun ja oleme analüütilised, sest mõnikord on kõige vastutustundlikum tegu, mitte hääletada neurootilise võimuiha poolt. Selle asemel usalda neid, kelle mõjuvõim kasvab koos vastutusega, mitte selle arvelt.

Muidugi, ma tean, et olen naiivne.