Lähipäevil peaks välja tulema uus koalitsioonileping. Mitte kunagi taasiseseisvunud Eesti ajaloos pole valitsuserakondadel olnud luksust treida koalitsioonilepingut nii pikalt ja põhjalikult. Ühiskondlik surve kiirustamiseks on olnud väike, sest põhivaldkondades nagu maksu- ja kaitsepoliitika on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusliidu põhisuundumused juba teada. Saame peagi näha, kas ütlus "kaua tehtud on kaunike" peab paika.

Mind huvitab koalitsioonilepingute ümber olev laiem kontekst. Esiteks: miks me üldse neid sõlmime ja milleks need head on? Kurdetakse ju, et seesugused lepped võtavad ära paindlikkuse ning parteid kipuvad neid järgima nagu pühakirja, mis sest, et maailm meie ümber on pidevas muutumises. Teiseks: mida koalitsioonilepingud kõnelevad meie poliitilise kultuuri kohta?

Kõigepealt, milleks koalitsioonilepinguid üldse tehakse. Võiks arvata, et selliste lepete sõlmimine on universaalne kõigis demokraatiates ning lausa seadusega sätestatud kohustus. Mõlemad eeldused on valed. 1990. aastate Eestis nii põhjalikke koalitsioonilepinguid ei tehtud ja praegune traditsioon hakkas juurduma tegelikult alles 1990. aastate lõpus ja 2000. aastatel.

Paljudes Euroopa riikides, näiteks meie naabermaal Lätis, pole koalitsioonilepingud reeglina üldse nii põhjalikud ja mahukad, piirdutakse pigem üldiste kavatsuste deklaratsiooniga. Samuti ei kohusta Eestis ükski seadus koalitsioonilepingut sõlmimast, see on puhtalt parteide enda initsiatiiv ja pikalt juurdunud komme.

Koalitsioonilepingut on vaja ennekõike seetõttu, et vähendada juba eos valitsusliidus tekkida võivaid konflikte. Kui vastavat lepingut poleks, siis võiks mõni valitsuspartner hakata käigupealt improviseerima, käies välja uusi poliitilisi algatusi, mis tekitaksid valitsuskabinetis vastasseise ning viiksid pidevate valitsuskriisideni. Muide, 1990. aastate Eesti poliitikas olidki koalitsioonikokkulepped veel kaunikesti ähmased.

Koalitsioonilepingul on ka praktilisem funktsioon, nimelt pannakse selle järgi paika valitsuse tegevuskava. See on dokument, mis sätestab, mida riigis üldse tegema hakatakse, milliseid reforme algatatakse, milliseid poliitikaid asutakse ministeeriumites välja töötama jne.

Kujutleme korraks olukorda, kus koalitsioonilepinguid üldse poleks. Valitsustes oleks pidev kriisiolukord ning parteide improvisatsioonid ja üksteisega põkkuvad algatused täidaksid kogu eetri. Kõige selle taustal kasvaks ametnike võim, sest kuna mingit selget poliitilist sihiseadet valitsuskabinetist ei tule või heal juhul on see lünklik, täidaksid paljudel juhtudel selle tühimiku oma valdkondi paremini tundvad ametnikud. Seega võiksid koalitsioonilepingu paindumatuse ja ahelate üle kurtjad mõelda alternatiividele, mis oleksid pidevad valitsuskriisid ja ametnike kasvav võim.

Kui vaatame valitsemise senist praktikat Eestis, siis tegelikult on koalitsioonilepinguid alati kriisiolukorras või tugevalt muutunud oludes ringi tehtud. Nii juhtus see suure majanduskriisi ajal 2008–2011 ja ka 2023. aastal, kui eelarve seis oli väga nigel. Niisiis, tõsiseks probleemiks pole koalitsioonilepingute paindumatus olnud.

Põhjalikud koalitsioonilepingud lähendavad Eestit Põhjamaade traditsioonile, kus seesugused pikad ning paljusid poliitikavaldkondi katvad lepingud on olnud pigem standardiks. See kõneleb mõndagi meie poliitilise kultuuri kohta.

Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede on määratlenud üldised dimensioonid, kuidas kultuure lahterdada ning üks neist on määramatuse vältimine või vastupidi tolereerimine. Eesti koos Põhjamaadega on määramatust vältivad kultuurid ja neis riikides, mis on lisaks ka protestantistliku taustaga, ollakse harjunud reegleid ja eriti kirja pandud reegleid täpselt jälgima.

Niisiis aheldavad koalitsioonilepingud kindlasti parteid ja poliitikud teatud eelnevate kokkulepete külge ning vähendavad poliitikas paindlikkusest ja spontaansusest. Kuid kas need pole kokkuvõttes siiski mitte vajalikud ahela, kui nii võib öelda?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.