Venemaa relvajõududel on potentsiaali meid tulevikus sõjaliselt ohustada, aga ulatuslik mittesõjaliste ja hübriidsete meetodite rakendamine Eesti ja meie liitlaste vastu oli Kremlil aktiivselt töös eile, on täna ja on ka homme.

Suurem osa kõrge riskiga julgeolekuohte on mittesõjalised ning piisavate maandamismeetmeteta kahjustaksid need meie riiki ja ühiskonda lakkamatult ja tõusvas joones. Vajalik on jätkuvalt hoida ja piisavalt arendada ka sisejulgeolekut tagavaid võimeid. Julgeolekuohtude maandamiseks ettenähtav ressursijaotus peab vastama ohupildile.

Eesti ajaloost ja paljude teiste riikide kogemuse põhjal on teada, et Kremli tegevused teiste riikide kahjustamiseks oma strateegilistes huvides algavad mittesõjalistest meetmetest.

Teemat on viimastel aastatel rahvusvaheliselt ulatuslikult käsitletud. Üks ajakohasemaid ametlikke ülevaateid on käesoleval aastal avaldatud Ukraina parlamendi inimõiguste voliniku raport¹, mis muu hulgas kirjeldab Venemaa poolt kasutatud meetodeid Ukraina nõrgestamiseks mittesõjaliste vahenditega kaua enne 2014. aasta sündmusi.

Raport kirjeldab, kuidas pika aja jooksul mittesõjaliste meetoditega nõrgestatud riigis oli võimalik "välise abiga" luua ja juhtida separatismi ning sobival hetkel läbi viia riigi territooriumide hõivamine hübriidoperatsioonidega.

Nüüdseks on paljude avalike raportite ja analüüside põhjal teada, et peamist rolli selliste operatsioonide eeltingimuste loomisel mängisid Vene eriteenistused, koostööle kaasatud mõjuagendid, Ukraina kõrge korruptsiooni tase ning riigis häirimatult tegutsenud Vene organisatsioonid ja meedia². Venemaa jaoks on teiste riikide nõrgestamise ja lõhestamise põhimõtted universaalsed, meetodid aga riigispetsiifilised. See, mis toimis Ukraina puhul, ei toimi alati igas teises riigis.

Universaalne on asjaolu, et Venemaa püüab ära kasutada haavatavusi, mis on leitavad igas demokraatlikus ühiskonnas, riikide sisepoliitikas, majanduses või mõnes muus domeenis. Moldova³, Montenegro⁴, Gruusia⁵ ja Rumeenia⁶ on mõned hiljutised näited teistest riikidest, kus Kremli režiim on erinevate meetoditega proovinud korraldada riigi pööramist ilma sõjalise sekkumiseta. See riikide nimekiri ei ole ammendav.

Kaitsepolitseiameti värske aastaraamatu põhjal saab lugeja aimu, millised on Eesti väljakutsed sisejulgeoleku tagamisel ja millisteks tuleb valmis olla tulevikus.

Ei piisa ainult sõjaks valmistumisest

Riigi julgeolek kui seisund, on tervik. See on riigi püsimine ja toimimine viisil, nagu on sätestatud meie Põhiseaduses. Riigi püsimise kõige olulisemad osad on Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus ja põhiseaduslik kord. Põhiseadusliku korra kehtimise kaudu on tagatud ka Eesti väärtusruumi ja demokraatliku õigusriigi olemasolu. Neid julgeoleku olulisi elemente püüavad vaenulikud riigid oma strateegilistes huvides kahjustada juba rahuajal.

Kui jätta fookuseta eskalatsiooni eelduste ettevalmistamine ning riigi ja ühiskonna pingutus läheb kõige suurema mõjuga sõjaohu maandamiseks, võib juhtuda, et meie julgeolek saab pöördumatult kahjustada veel enne meie sõjalise vastupanu aktiveerimise taset. Julgeoleku tagamiseks ei piisa sõjaks valmistumisest.

Selleks, et võtta vaenulikel tegutsejatel võimalus Eestis varjatult positsioone luua, riigi ja ühiskonna toimimist saboteerida ja õõnestada, on vajalik hoida kõrgel tasemel sisejulgeolekut tagavad võimed. Eesti õigusruum ja meie asutuste ressursid peavad olema vastavuses riigi vastu suunatud ohtude taseme ja iseloomuga.

Eesti territoorium, meie info- ja küberruum, peab vaenuliku tegutseja jaoks olema ebamugav keskkond, milles edu saavutamine on keeruline, kulukas ja väheviljakas. Eesti esimene kaitseliin selliste julgeolekuohtude vastu on politsei- ja piirivalveamet (PPA) ning kaitsepolitseiamet (kapo).

Valitsuse 2023. ja 2024. aasta eelarveotsused sisejulgeoleku täiendavaks toetamiseks laiapindse riigikaitse investeeringute kava raames on aidanud olulisel määral täita võimelünki meie asutuste valmiduses täita riigikaitseülesandeid. Tehtud investeeringute toel saame senisest kindlamini olla valmis tõsisteks kriisideks.

Sisejulgeoleku tagamisel tuleb aga tegeleda üheaegselt nii ohtude maandamise kui ka valmistumisega võimalikuks eskalatsiooniks. Oluline on siinkohal rõhutada, et kapo ja PPA tegevuse peamine fookus on ja peab olema julgeolekukriiside ära hoidmisel, ohtude realiseerumise ennetamisel. Seda on võimalik saavutada ametite igapäevaste põhiülesannete tõhusa täitmise kaudu.

Sarnaselt kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele on siseministeeriumi asutuste juhid esitanud ja põhjendanud oma mittesõjalised võimevajadused. Mõne näitena sisejulgeolekuvõimetest võib tuua ressursid, millega tagatakse Eesti idapiiri valve 24/7, tuvastatakse ja tõkestatakse vaenulikku luure- ja mõjutustegevust, vägivaldset äärmuslust, menetletakse riigivastaseid süütegusid, tagatakse politsei kiirreageerimisüksuste valmidus kinni pidada relvastatud isikuid ning lahendada teisi kõrgendatud ohuga sündmusi kogu Eesti territooriumil.

Meie asutuste isikkoosseis on lahutamatu osa neist võimetest. Väljaõppe kvaliteet, kompetentside arendamine ja teenistujate kõrge motivatsiooni hoidmine on pikemas perspektiivis võtmetähtsusega.

Julgeoleku hoidmise pärisosa on püsiv vastutegevus ohtudele. Sarnaselt sõjalise kaitsevõimega on vajalik tagada mittesõjaliste julgeolekuvõimete püsirahastus ja stabiilne areng. Eesmärk on sama: vastast heidutada ja oht tõrjuda ning Eesti julgeolek kindel hoida.