Kihnus on visioonikonverents ja ma istun siin, kuulan ettekandeid kaladest, tuugenitest, tuuleenergiast ja paljust muust. Ma olen siin sellepärast, et mind kutsuti rääkima põlisrahvastest. Ja ma pean selle kirjatüki enne valmis saama, kui ma praamile lähen. Tegelikult on kahju ära minna, sest õhtul on pidu. Mängivad Untsakad ja muud rahvamuusika kollektiivid. Kihnus on alati head peod.

Kihnu sattusin ma aastaid tagasi täiesti juhuslikult. Mare Mätas, keda mulle kunagi iseloomustati kui "Kihnu nägu Eestis", sattus mu seminari. Kuidagi see klapp tekkis, et sain kutse Kihnu tulla ja nii ma ühel pimedal talveööl ka tulin.

Ega ma Kihnust muud teadnud, kui stereotüüpset pilti punastes körtides naistest külgkorviga mootorratastel. Ja nende mootorratastega on huvitav lugu. Soovitan lugeda Mare Mätase magistritööna ilmunud raamatut "Kihnu mootorrataste lugu".

Mootorrattad ilmusid Kihnusse 1950. aastatel ning alguses olid need täitsa tavalised motikad, millega sõitsid mõned mehed ringi. Mitme aastakümne jooksul hakati üha enam kasutama külgkorviga mootorrattaid, sest nendega oli hea igasugu asju vedada – poest sööki, randa võrke ja mida kõike veel. Ühel hetkel muutusid külgkorviga mootorrattad Kihnu sümboliks. No seesama pilt punases kördis naistest liivateel ringi kimamas. See pilt jõudis isegi prestiižikate ajakirjade esikaantele. Nüüd on aga nii, et nõukaaegsete motikatega kimavad üha rohkem ringi noored mehed, neid vanu IŽ-e näeb Kihnus praegugi päris palju.

See kõik räägib traditsiooni paindlikkusest. Külgkorviga mootorratas pole mingi iidne traditsioon, aga on üle terve maailma kinnistunud kui Kihnu kuvandi lahutamatu osa. Seda kuvandit käivad Kihnul jäädvustamas dokumentaalfilmide tegijad Itaaliast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast ja mujalt Euroopast.

Tegelikult on Kihnu hoopis midagi muud. See on tugeva identiteediga kogukond, üle keskmise jõukas (palju mehed siin saarel sõidavad välismaa laevadel merd), mõnusalt karge loodusega ja mereäärse kandi soolase õhuga. Käies siin saarel leian või avastan iga kord midagi uut. Ja olen järjest enam veendunud, et Kihnu on täielik vastand stereotüüpsele ettekujutusele räämas ja ennast põhja joonud ääremaale.

Kihnu visioonikonverentsil esinenud Luminori peaökonomist ja Tartu Ülikooli mikroökonoomika kaasprofessor Lenno Uusküla alustas oma ettekannet lausega "Eestis on visiooni puudu". Uusküla tõi välja Eesti visioonipuuduse resultaadi: olemasoleva jõukuse kohta on Eesti liiga kallis. Aga see selleks.

Visioonide ja regioonidega on Eestis erinevalt. Hea näide on Setomaa ja Peipsiääre kontrast. Juba kümmekond aastat tagasi kasutati Setomaal väga osavalt ära võimalust taotleda igat masti abiraha riiklikest kuni eurorahadeni ja selle eest ehitati ja moderniseeriti päris korralikult. Turismitalud, bussipeatused, kõlakojad, paljud neist kandsid silti, mis teatas, et objekt ehitatud Euroopa Liidu toel. Minnes Peipsiääre vanausuliste küladesse, siis seal ei näinud ma sel ajal ei neid silte, uusi hooneid ega infrastruktuuri.

Olemegi sealmaal, et ääremaa olemus ja seisukord sõltuvad visionääridest ning visioonidest. Mõnes regioonis on visionääre, mõnes aga pole. Kihnu otsib uusi visioone läbi visioonikonverentsi juba teist aastat.

Kihnu on selles mõttes hea koht, et paneb mõtlema teatud pealtnäha igaveste ja muutumatute tõdede üle. Kogu see parempoolne ja konservatiivne jutt traditsioonidest ja igat masti ohtudest, mida väljapoolt tulevad võõrad ideed endast kujutavad. Kihnus räägitakse ikka traditsioonidest ja seda räägitakse ka kihnu keeles.

Samal ajal on Kihnu nii moodne, kui üks koht saab olla. Nagu mulle rõhutati, on kihnlased alati armastanud võtta kasutusele uusi ja moodsaid tööriistu ning muid asju, kasutanud alati uusi võimalusi raha teenida.

Tegelikult ongi see võimalus traditsioone ning pika aja jooksul välja kujunenud kultuuri elus hoida. Elu on näidanud, et liigne väljakujunenud ellu kapseldumine viib kogukonna või rahva allakäiguni. Jah, on olemas eduka endasse kapseldumise näiteid nagu konservatiivse otsa amišid USA-s, aga pigem lõppevad sellised asjad halvasti.

Ühesõnaga, käige Kihnus ära ja vaadake. Eesti elanikud tegelikult ei tunne Eesti ääremaad ja väga tihti ka keset Eestit asuvaid kõrvalisemaid kohti. Tegelikult pole Eesti üldse nii suur, et suve jooksul (ja miks ka mitte teistel aastaaegadel) mõned vähem kesksed kohad läbi sõita. Kihnu visioonikonverents on selleks korraks läbi ja eks tulevik näita, kas tänavu leiti ka visioone, mida tulevikus ellu rakendada.