Justiitsministeerium on valmis saanud eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK), mis näeks ette karmimaid karistusi väärkohtlemise korral, vaimse vägivalla kriminaliseerimist ja loomapidamise keelamist inimestel, kelle loomad on ohtlikud või juba kedagi vigastanud.

Ministeerium leiab, et kui praegu on tapmise, inimese kahjustamise või ulatusliku vara hävitamisega usutavalt ähvardamisel ette nähtud karistus, siis ei ole seda ette nähtud lihtsalt väärkohtlemise või ebaseadusliku vabaduse võtmisega ähvardamisel.

Kujundlikult sooviks justiitsministeerium, et kui keegi usutavalt ütleb, et ta on valmis kedagi lööma või kuhugi kinni panema, oleks juba süükoosseis koos.

Eelnõu väljatöötamiskavatsuses on mainitud vajadust kaaluda ähvardamise eest karistuseks kuni kolmeaastast vanglakaristust.

Tartu ringkonnakohus ja riigikohust avaldasid kavatsuse kohta arvamust.

Praegu näeb karistusseadustiku paragrahv 120 ette, et tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Tartu ringkonnakohus märkis, et nende hinnangul täidab lubadus kellelegi "peksa anda"  tihtipeale ilmselt praegugi karistusseadustiku paragrahv 120 koosseisu. "Sellesse puutuvalt tuleb hinnata juhtunu kogu konteksti ja eeldatavasti on tõsiselt võetava peksa andmise lubamise korral alust eeldada, et selle peksa andmisega kaasnevad vähemalt kerget laadi tervisekahjustused," leidis ringkonnakohus.

Ringkonnakohus täheldas, et sellegipoolest on koosseisu laiendamine põhjendatud – kasvõi läbi VTK-s toodud näite, kus lubatakse võtta kelleltki liikumisvabadus.

Küll aga rõhutab ringkonnakohus, et ähvardamise karistusmäära ei tohiks mitte mingil juhul tõsta ning et kolmeaastane vangistus ähvardamise eest oleks ebasüsteemselt karm.

Kohus tõi välja, et iseäranis ebaloogiline oleks see siis, kui kehalist väärkohtlemist käsitleva karistusseadustiku paragrahv 121 eest säiliks kuni aastane vangistus – niisugusel juhul võiks pelgalt tervisekahjustusega ähvardamise eest mõista kuni kolmeaastase vangistuse, ent tervisekahjustuse tekitamise eest saaks rakendada vaid kuni aastast vangistust. "Loogiline oleks see, et mingi tegevuse lubamise eest nähakse ette leebem karistus kui selle tegevuse elluviimise eest," lisas kohus.

Riigikohus: väärkohtlemisega ähvardamise kriminaliseerimine vajab kaalukaid argumente

Riigikohtu sõnul ei vasta tõele VTK-s esitatud väide, et praegu kehtiva seaduse järgi jääb ähvardus karistusõigusliku reaktsioonita, kui ähvardaja ei ütle selgelt välja, mida ta konkreetselt teha kavatseb ja kuidas ta tervist kahjustab. "See väide ei vasta täienisti tõele. Kohtupraktika järgi ei ole nõutav, et ähvardaja peab sõnaselgelt välja ütlema, millise vigastuse tekitamisega ta kannatanut ähvardab – oluline on, et asjaolud kogumis annaksid aluse ähvardamist jaatada," selgitas kohus.

Riigikohtu hinnangul on arusaamatu ka VTK-s esitatud väide, mille kohaselt on eesmärk muuta ähvardamine karistatavaks nii sel juhul, kui teo toimepanija on ähvarduse selgelt sõnastanud, kui ka juhul kui tegu on üldisema ähvardusega. "Ei ole selge, mida on silmas peetud üldisema ähvarduse all," märkis kohus.

Riigikohus tõi ka välja, et vajadust kaaluda ähvardamise sanktsiooni ülemmäära tõstmist kolmele aastale on VTK-s põhjendatud üksnes sellega, et korduva ähvardamise puhul võib tegu olla tõsise vaimse vägivallaga. Samas ei ole analüüsitud, kuidas sobituks kõrgem sanktsioonimäär süstemaatiliselt karistusseadustiku sanktsiooniloogikaga, seda enam, et karistatavaks soovitakse muuta ka valu tekitava kehalise väärkohtlemisega ähvardamine.

Kohus tõi näite, et kas on põhjendatud seadustada kuni kolmeaastane vangistus näiteks juustest kiskumisega ähvardamise eest, samal ajal kui kuni kolmeaastase vangistusega on karistatavad ka sellised teod nagu sõjapropaganda, surma põhjustamine ettevaatamatusest, raseduse õigustamatu katkemine jne.