Justiitsministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, millega lihtsustatakse kurjategijate ennetähtaegset vabastamist.

Eelnõu järgi võivad kinnipeetavad, kellel on karistusest suurem osa kantud, tulevikus trellide tagant automaatselt vabaneda, kui vangla sellele vastu pole – kohtu otsust enam vaja poleks. Eesmärk on vähendada seeläbi kohtute koormust.

Erinevaid seadusi muutva eelnõu järgi võiks täisealine kinnipeetav pärast karistusest kahe kolmandiku või kolmveerandi ärakandmist vabaneda ilma kohtumenetluseta, kuid prokuratuur ja vangla võivad taotleda kohtult kinnipeetava vabastamata jätmist, kui see on põhjendatud.

Eelnõu järgi langeks ka kriminaalhoolduse otsustamine kohtult ära.

Nii Tartu ülikooli õigusteaduskond, riigikohus kui ka Tartu ringkonnakohus andsid eelnõule oma tagasiside. Õigusteadlased ja kohtud leiavad, et antud eelnõus esineb mitmeid puudujääke.

Tartu ülikooli õigusteaduskond kutsus üles eelnõuga mitte edasi liikuma. Õigusteaduskond tõi näiteks põhjuse, et eelnõu järgi hakkaks vabastamise praktika kujunema suures ulatuses vanglasüsteemist, kuid vanglatel puudub usaldusväärne metoodika kinnipeetava ennetähtaegseks vabastamiseks hinnangu andmiseks.

Samuti leiavad õigusteadlased, et olukord, kus nii vangla kui ka prokuratuur toetavad kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, ent kohus jääb siiski eriarvamusele ning ei rahulda vastavat taotlust, päädiks eelnõu valguses ikkagi süüdlase vabastamisega.

Riigikohus tõi välja, et plaan võib kaasa tuua selle, et vanglast vabaneb enne tähtaega ühiskonnale ohtlik isik.

Tartu ringkonnakohus rõhutas, et ei tohi tekkida võimalust, kus vabastamise üle otsustatakse kohtust mööda minnes.

Tartu ülikooli õigusteaduskond: eelnõu on toores ja sellisel kujul ei tohiks sellega edasi liikuda

Tartu ülikooli õigusteaduskonna hinnangul on eelnõu veel toores ning vajaks veel analüüsi.

Teaduskond toob välja, et eelnõus puudub selgelt jälgitav arvutus- ja analüüsikäik selle kohta, milline on eelnõu potentsiaalne mõju riigieelarvele.

Samuti sisaldab eelnõu põhimõttelist muudatust – automaatse ennetähtaegse vabastamise süsteemile üleminekut, mis mõjutab eelduslikult turvalisust ja ühiskondlikke hoiakuid. Teaduskonna hinnangul vajab eelnõu sellest johtuvalt ühiskondlikku heakskiitu.

Õigusteaduskond rõhutab, et üldine õiguskuulekus sõltub ühiskonna liikmete usust õigussüsteemi ja usaldusest selle süsteemi vastu, mis omakorda sõltub mh sellest, kui legitiimseks peavad ühiskonnaliikmed otsustusprotsesse. "Siinkohal on aga rõhk sellel, et seadusandja peab valikuid kaaluma ja langetatud otsust ka põhjendama. Eelnõu seletuskirjast selliseid kaalutlusi ja põhjendusi ei nähtu," leiab teaduskond.

Teaduskond ei vaidle vastu, et ennetähtaegne vabanemine koos kriminaalhooldusega on eelduslikult süüdlase jaoks sujuvam naasmine ühiskonnaellu ning seega võiks õigusteadlaste hinnangul tõepoolest olla sanktsioonisüsteemi eesmärk võimalikult palju vanglast vabanenuid sellisele kontrollile ka mõneks ajaks allutada. "Küll aga ei ole selle eesmärgi saavutamiseks ainuvõimalik lahendus automaatne vabanemine koos vanglapoolse "hädapiduriga". Võiks ka olla ju teistpidi: teatud tähtaja möödumisel toimetatakse kõik kinnipeetud kohtuniku ette ja kohtunik otsustab, kas isik vabaneb või mitte," leiab teaduskond.

Teaduskond märgib, et eelnõu järgi hakkaks vabastamise praktika kujunema suures ulatuses vanglasüsteemist – nende isikute vabanemist, kellele vangla kätt ette ei pane, kohus ei kontrolli, nende isikute, kellele paneb, kontrollib –, kuid puudub alus järeldada, et vangla teeb otsustuse selle kontingendi kohta, kellele ta kätt ette ei pane, usaldusväärse metoodika põhjal.

Õigusteadlased rõhutavad, et vanglateenistuses on praegu teadaolevalt riskihindamise vahendina kasutusel Suurbritanniast üle võetud OASys (Offender Assessment System), millele tuginemisel on kohtud olnud varem kriitilised.

"Niisuguses olukorras ei ole mõeldav, et vangla jätkab senist riskihindamise praktikat, kuid seletuskirjast ei ilmne süsteemset plaani, kuidas vanglasüsteem või ka prokuratuur peaksid oma "hädapiduri" tõmbamist põhjendama, kuigi neil lasub see kohustus," leiab teaduskond.

Õigusteadlased märgivad, et kui "hädapiduri" tõmbamine jääb vangla kanda, siis tuleb arvestada sellega, et praktikas on esinenud juhtumeid, kus nii vangla kui ka prokuratuur toetavad kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, ent kohus jääb siiski eriarvamusele ning ei rahulda vastavat taotlust. Teadlased toovad välja, et sellised juhtumid päädiks eelnõu valguses süüdlase vabastamisega.

"Eelnevast lähtudes palume mitte mingil juhul eelnõuga sellisel kujul edasi minna ega teha kõnealuseid ühiskonna jaoks äärmiselt olulisi muudatusi kiirustades," kirjutab teaduskond. "Kuigi idee nende muudatuste taga on üllas, ei ole põhjenduste puudumine ega mõjude analüüsimata jätmine demokraatlikule ühiskonnale kohane õigusloome praktika ega toeta ühiskondlikult tundliku teema vastuvõtmist avalikkuse poolt."

Teaduskonna hinnangul tuleks selle eelnõu temaatika puhul alustada väljatöötamiskavatsusega ning sealt liikuda soovi korral edasi, toetades ettepanekuid adekvaatse analüüsiga.

Riigikohus: plaan võib suurendada ühiskonnale ohtlike isikute ennetähtaegset vabastamist

Riigikohus toob välja, et ettepaneku tegemise õigus keelata kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine on eelnõuga antud vanglale ja prokuratuurile.

Kohus rõhutab, et sellise ülesande panemine kahele asutusele ilma täpsemalt piiritlemata, mis olukorras ja alustel ettepanek kohtule teha, võib päädida sellega, et ettepanekut jätta kinnipeetav vabastamata kohtule ei esitatagi ning vanglast vabastatakse isik, kelle vabastamine ei ole kooskõlas vangistuse eesmärkidega või kes kujutab jätkuvalt ohtu ühiskonnale.

Riigikohus märgib, et prokuratuuri ülesanne ei ole tegeleda karistuste täitmisega ning kohtu hinnangul tuleks põhjalikult kaaluda, kas prokuratuurile sellise iseseisva õiguse andmine on otstarbekas.

"Praegusest menetluspraktikast ennetähtaegse vabastamise ja vabastamata jätmise asjades, mis riigikohtusse kaevatakse, nähtub, et prokuratuuril on selles menetluses üldjuhul formaalne roll. Välja arvatud üksikud erandid, piirdub prokuratuur üldsõnaliselt vangla seisukohaga nõustumisega," lisas kohus.

Tartu ringkonnakohus: vabastamisotsust ei tohi teha kohtust mööda minnes

Tartu ringkonnakohus märkis, et üldiselt saab kohus seletuskirjas välja toodud põhjendustega nõustuda ja eelnõus pakutud tingimisi vabastamise menetluse reformi toetada. Ringkonnakohus rõhutab, et ei tohi tekkida võimalust, kus vabastamise üle otsustatakse kohtust mööda minnes. Samas leiab ka ringkonnakohus, et praegune vanglate hindamismetoodika on puudulik.

Ringkonnakohus selgitab, et põhiseaduse kohaselt mõistab õigust kohus ning et karistusõiguses on kohtumõistmise kõige selgemaks väljenduseks karistus. "Sellest lähtuvalt ei tohiks tekkida võimalust, et mõni organ või isik saab kinnipeetu vabastamise üle otsustada kohtust n-ö täielikult mööda minnes. Nii oleks see ka juhul, kui keegi võiks teha kurjategija vanglast vabastamise otsustuse nõnda, et kohus seda otsustust kuidagi väärata ei saaks. Näib, et praeguse eelnõu kohaselt kohtu selline keskne roll säilib."

Ringkonnakohus toob välja, et kohtul on võimalik automaatne vabastamine ära keelata.

"Tõsi, üldreeglina sätestatakse, et kinnipeetav vabaneb 2/3 või 3/4 karistuse ära kandmisel – ehk justkui "sõidetakse üle" kohtu otsusest, mille kohaselt kuulub kandmisele kogu karistus. Samas aga on kohtul võimalik ennetavalt selline 2/3 või 3/4 karistuse kandmisele järgnev automaatne vabastamine ära keelata," kirjutab ringkonnakohus. "Eelnevast tulenevalt on selline keelamisvõimalus kõigiti põhjendatud."

Küll aga täheldab ringkonnakohus, et seaduseelnõu pinnalt jääb ebaselgeks, millest kohus sellise keelamise üle otsustades lähtuma peab.

Ringkonna kohus märgib samuti, et ennetähtaegselt vabastatute retsidiivsusmäär (praegu 16 protsenti) peaks seaduse vastuvõtmisel mõnevõrra tõusma, sest vanglast vabanevad automaatselt ka mõned sellised inimesed, kes kujutavad endast kõrget uute kuritegude ohtu ja keda kohtud ei vabastaks – ja kes pärast vabanemist hakkavad panema toime kuritegusid.

Ka leiab ringkonnakohus, et kui vangla hinnangu roll vabastamise üle otsusel suureneb, peaks vangla panustama, et need hinnangud oleksid kvaliteetsed – seni pole see aga tihtipeale nii olnud. Ringkonnakohus tõi näite, et kohtud on korduvalt teinud vanglatele etteheiteid, et pole võimalik mõista, mille alusel n-ö retsidiivsusprotsendid tekivad, miks ei toeta vangla mõne "madala retsidiivsusprotsendiga" inimese vabastamist jne.