Alustame Eestit otseselt puudutavate otsustega. Itaallastega on tehtud kokkulepe, et nad toovad oma õhutõrje Eestisse. Millal ja mida see kokkulepe täpselt sisaldab?

Jah, täna (intervjuu toimus neljapäeval - toim.) on kaks väga olulist kokkulepet. Hommikul kohe Itaaliaga, kes tuleb meile järgmist õhuturbe rotatsiooni tegema. Ma olen juba mõnda aega rääkinud seda, et juba Vilniuses (NATO tippkohtumisel kahe aasta eest - toim.) kokkulepitud õhukaitse rotatsioonid peaksid hakkama korralikult tööle. See võiks töötada niimoodi, et kui tuleb üks õhuturbe rotatsioon, siis sellega tuleb kaasa õhukaitse. Täpselt seda Itaalia teeb.

Sügisese rotatsiooniga, kui nad Eestisse saabuvad, võtavad nad kaasa ka oma pikamaa õhutõrjesüsteemi. See on kindlasti ka Eestile õppimise seisukohast väga oluline. Me saame täiendava kogemuse, mida tähendab pikamaa õhutõrjesüsteem meie õhuväele. See on ka edasiarendus hispaanlaste toodud NASAMS-ile. Arvestades, et me oleme ise alustamas ballistiliste rakettide kaitsevõimekuse loomist, siis SAMP/T jõudmine Eestisse on ülioluline samm. (Varem on rotatsiooni korras oma õhutõrje Eestise toonud hispaanlased. Kui NASAMS on keskmaa süsteem, siis SAMP/T on pikamaa süsteem, mille sarnase ostmist Eesti ka kaalub - autori märkus)

Ma ei tea, kas see on salajane detail või võib rääkida, aga on see üks laskeseade? Kui suure üksusega nad tulevad?

Oluline on see, et nad tulevad ühe patareiga. Kui palju seal patareis täpselt on, ei ole niivõrd oluline. Seal on ikkagi kogu süsteem ja see tähendab üle saja ja rohkemagi inimese, kes selle süsteemiga kaasa liiguvad. Tegemist on päris suure süsteemiga ja see on meile kindlasti väga kasulik.

Teine oluline leping oli CV90 koalitsiooniga liitumine. Põhimõtteliselt kogu Põhjala ja Baltikum, välja arvatud Läti, kes otsustas just minna Hispaaniast ASCOD-i peale, aga kogu Põhjala, Baltikum liigub selles suunas, et tellida kõik ühes ehk siis täiesti uue põlvkonna CV90. Meil on hetkel CV9035 mark 3, mis on scoutide kasutuses. Aga see uus põlvkond mark 4 võiks olla siis see, mis saab kogu Põhjala ja Baltikumi ühiseks platvormiks, mis kindlasti annab ristkasutusele, varuosadele ja remondile väga suure tõuke.

Kas seda on vaja Scoutspataljonile, kes praegu neid kasutab või lihtsalt uuendamiseks? Miks meil uusi soomukeid vaja on?

Jah, need CV90-d, mis meil praegu on, mäletatavasti tulid Eestisse kasutatuna Hollandist ja nende elukaar hakkab lõppema. Selleks, et olla valmis scout'idele andma uusi võitlusvahendeid, on vaja sõlmida uus leping. Aga me ei tahaks kuidagi neid olemasolevaid CV90-d kuskile metallipurustajasse saata, vaid me tahaksime nad konserveerida. Nad jäävad meile alles. Nii et põhimõtteliselt jääb meil kahe pataljoni jagu lahingumasinaid Eestisse alles.

Kui suur selline hange võiks olla? Kas on üldse selge, kui palju me neid soomukeid osta võiks?

Enam-vähem on see võimearendus teada. Ma räägin praegu kogu hankest. Kõik riigid kokku – me räägime siin ligi tuhandest või suurusjärgus tuhandest CV90-st kogu Põhjala ja Baltikumi peale. See on väga suur hange. Meie huvi loomulikult on see, et tänu sellele tuleb meie jaoks parem hind ja, nagu ma ütlesin, ristkasutus. Loodetavasti ka tarneajad saavad olema väga head.

See, kuhu me täna sisenesime, on ettevalmistav faas kõigiga koos ja sügiseks saavad kõik sealt tehasest juba vastuse, et mis on need tarneajad, millised on tingimused, mis on hind täpselt ja kõike muud. Nii et see rahaline kohustus justkui tuleks võtta sügisel, aga praegu, selleks, et edasi minna, tuli selle ühise koalitsiooniga liituda ja ma arvan, et see on õige ning vajalik otsus.

Täna lepiti ka kokku üleüldiselt NATO väevõime-eesmärgid. Kas Eestile selles kokkuleppes tuli ka midagi uut või on need eesmärgid meile juba teada olnud? Peame me kaitseväge suurendama? Midagi juurde ostma? Mida Eestilt nõutakse?

Põhieesmärgid konkreetselt Eestiga seonduvalt said enam-vähem juba lukku aprillikuus ja seepärast aprillis me saime minna ka juba eelarveprotsessi valitsuse tasandil rääkima sellest, et meil on üle viie protsendi kaitsekulusid vaja. Sealt ka otsus, et kaitsekulud saavad olema järgmisest aastast 5,4 protsenti. Sellega võrreldes meil tänase päevaga mingit muutust ei tulnud.

Aga kindlasti on oluline see, et kõik liitlased ütlesid nüüd jah, me teeme need eesmärgid ära. See omakorda tähendab, et see annab aluse Haagi tippkohtumiseks, et tõepoolest rääkida viieprotsendilisest kaitsekulust, rääkida sellest, et viiest protsendist on minimaalselt võib olla 3,5 või rohkem vaja traditsioonilisteks kaitsekuludeks. Siis on hulk, mis juba seonduvad näiteks küberiga, taristuga, mis aitavad kaasa selle kaitse või väevõime eesmärkide täitmisele.

Nagu te juba viitasite, NATO peasekretär on ka rääkinud, et uus kaitsekulude tase võiks olla 3,5 protsenti otsesele sõjalisele kaitsele ja 1,5 protsenti muule, eesti keeles ütleks vist laiapindsele riigikaitsele – kokku viis. Eesmärk on, ma olen kuulnud, et sinna üritatakse jõuda aastaks 2032. Kas see, mida ma praegu kirjeldasin, on enam-vähem see, kuhu see kokkulepe Haagis sihib? Kas see on see kokkulepe, mis Eestile sobib ka sellise tähtajaga?

Meile ja meie Balti naabritele on see kindlasti selline nii-öelda minimaalne hädavajalik kokkulepe, kui selline peaks tulema. Mina ütlesin välja täna, et tegelikult võiks seada eesmärgiks viis protsenti viie aastaga, sest midagi pole teha. Venemaa plaanid on meil teada ja me peame sellega arvestama ja seetõttu meie enda plaanid tegelikult on ka palju kiiremad.

Teiseks, kindlasti see on veel lahti. Seda ei saa öelda hetkel, et see on lukus, et liidrid saavad tulla Haagi ja koputada lihtsalt selle kokkuleppe ära. Ei. On riike, kes sooviksid seda pikemalt. On riike, kes ütlevad, et me tahaksime seda saada paindlikumalt. Näiteks Saksamaa puhul tuleb arvestada seda, et nendel on eelarve koostamine ja majandus tervikuna vähe teistmoodi, kuna on tegemist liidumaadega ja suur osa majandusest ja eelarvetest on liidumaades. Ehk kui Saksamaa peaks tõstma 3,5 protsendini oma kaitsekulud kiiresti, siis see oleks ligi pool nende föderaaleelarvest ja see on kindlasti väga keeruline samm. Aga 3,5-ga võivad nad siis ajapikku hakkama saada.

Need on need asjad, mis on veel lahti ehk tähtaeg ja siis täpne jaotus, mis selle poolteise protsendi sisse võib panna: kas on päris laiapindne riigikaitse või on seal kitsamalt kaitse ja riigikaitsega seotud kõrvalkulud.

On osa suurriike, kes põhimõtteliselt on nõus selle tasemega. Nagu te kirjeldasite, on erinevad tehnilised põhjused, miks neil on võib olla keeruline sinna jõuda, aga nad püüdlevad selle poole. Siis on ka teised riigid, kelle puhul ma kahtlen, kas nad isegi püüdlevad selle poole. Mida ütlevad nendel kohtumistel itaallased või hispaanlased? Kas nad on ka selle põhimõttega nõus, et sihi võiks sinna panna või on nad ikkagi skeptilised?

Tänase laua ümber ikkagi enamik ütles, et nad on valmis selle plaaniga edasi liikuma. Pigem on küsimus tähtaegades, vaheetappides, mingites nüanssides. Ameerika Ühendriigid olid täna väga resoluutsed. Pete Hegseth, kellega ma ka isiklikult seda teemat arutasin omavahel. Nad ei anna järele. Seal ei ole mõtet luua illusiooni, et Ameerika Ühendriigid tulevad Haagi ja ütlevad, et teeme kolm või teeme neli. Ei. Viis protsenti on see, kuhu me peame Haagis jõudma. Jah, lahti on tähtaeg, lahti on see, kas täpne protsent on siis 3,5 ja 1,5 ning mis on siis nii-öelda lisakaitsekulude definitsioon. Aga ühes asjas on küll selge arusaamine olemas, et olemasolevate kaitsekulude mõistet lahti ei võeta. See, mida me käsitleme kaitsekuludena, mis on hetkel NATO-s kokkulepitud kaks protsenti, mis suure tõenäosusega tõuseb kuskile sinna kolme ja nelja vahele, pigem 3,5 juurde, seda ei puututa. Muidu me läheme täitsa rappa oma aruteludega.

Rääkides USA kaitseminister Pete Hegsethist. Kolmapäeval teda kohal ei olnud, kuigi siin toimus Ukraina kaitse kontaktgrupi kohtumine. Selle alustasid kunagi ameeriklased. Kuidas seda tõlgendada? Kas see on ameeriklastelt signaal, et Ukraina sõjaline aitamine on nüüd põhimõtteliselt täiesti eurooplaste teha?

Seda ütlesid ameeriklased ka välja sellel kohtumisel, et nende panus, mis on otsustatud, neid tagasi ei kutsuta, aga loota või eeldada seda, et tuleks veel midagi juurde, seda ukrainlastel ei tasu. Tuleb arvestada sellega, et president Trumpi meeskonna selge ja ainus soov on jõuda kõigepealt vaherahuni ja siis rahuni ja suruda mõlemat poolt, nii Venemaad kui ka Ukrainat laua taha. Sellele ei ole ka Ukrainal kunagi vastuseisu olnud. Ka siin, kui me Ukraina-NATO nõukogus kohtusime, siis Ukraina kaitseminister Umerov ütles väga selgelt, et nemad on tingimusteta vaherahuks kohe nõus. Seal on lihtsalt see tingimus, et liidrid peaksid kokku tulema ja selle kiiresti ära otsustama. 

Loomulikult esimene osa sellest vaherahust peaks kohe olema ka see, et toimub tingimusteta kõikide vangide, ka surnukehade vahetus. See peaks olema selline esimene kokkulepe ja sealt saab minna juba edasi. Aga sellega me peame kõik siin arvestama, et kui me soovime Ukrainat aidata, siis seda me peame Euroopas tegema.

Mis ameeriklaste roll mitte Ukraina aitamises, vaid NATO-s tervikuna on? Mida nad ütlevad? Hegseth tundus üsna rahul sellega, mida eurooplased teevad kaitsekulude tõstmiseks. Kas ameeriklased on pühendunud Euroopa kaitsele? Või on ikkagi juttu sellest, et nad tasapisi tõmbuvad siit maailmajaost tagasi, et keskenduda Hiinale?

Nad keskenduvad Hiinale. See on selge, seal ei ole mingit kahtlust. Nad indikeerivad igal pool, et Ameerika Ühendriigid ei suuda kõiki maailma paikasid valvata või kontrollida. Nende arusaamine on selge, et Euroopas on piisavalt jõudu selleks, et vastutada Euroopa julgeoleku eest. Sellega ma pean nõustuma selles mõttes, et Euroopas ongi piisavalt jõudu. Küsimus on lihtsalt selles, et Euroopa peab rohkem tegema.

USA keskendub eelkõige Hiina ohjeldamisele ja seeläbi peaks globaalne rahu ka olema enam-vähem kontrolli all. Teiselt poolt loomulikult see tähendab ka seda, et ameeriklased vaatavad üle oma Euroopa väehoiaku. Millal nad seda teevad – sellel suvel, sügis-suvel? Me võime arvatavasti eeldada seda, et mingisugune selgus saabub augusti lõpus, septembris, võib-olla oktoobris. Ühes asjas on kokku lepitud, sellist üllatuslikku väljaütlemist ei tule. Pigem ikkagi antakse liitlastele teada, milline on ameeriklaste väe kohalolek siin Euroopas, aga võib olla üsna kindel, et see väheneb.

Kui mõelda tagasi kaitseplaanidele, mis lepiti kokku kahe aasta eest Vilniuse tippkohtumisel, siis nüüd me oleme jõudnud võime-eesmärkideni, et need plaanid tegelikult täita. Kas Eesti on rahul sellega, kuhu me jõudnud oleme? Saame me kindlalt öelda, et kaitseplaanides ei ole enam lünki?

Me saame rahul olla sellega, mis on kirjas kaitseplaanides ja mis on kirjas väevõime-eesmärkides, sest see on tehtud väga paljuski koos Eestiga. Kõige suuremad ohud, mis meid varitsevad, on seal kenasti käsitletud. Millega me rahul kindlasti ei saa olla, on see tempo, millega sinna liigutakse. Meie soov on jõuda viie protsendini viie aastaga, see on üsna ambitsioonikas ja suure tõenäosusega me võib-olla näeme mingeid muid numbreid. Me tahaksime näha kiiremat tempot. Kõik riigid ei suuda kaasa tulla.

Me siin kuulsime erinevatest riikidest, et siseriiklikult ei ole kaitse väga paljudes riikides üldse teema. Nende vaates on palju olulisemad teemad ja nii öelda eurooplane tunneb ikkagi ennast suhteliselt turvaliselt. See pilt on väga erinev. Aga seetõttu tegelikult ka me rääkisime sellest, et Venemaa oht ei saa olla kuidagi alahinnatud. Me peame ühiskondades selgitama, miks neid kaitsekulusid on vaja teha. Ega siis keegi ei tee neid kaitsekulusid lihtsalt sellepärast, et maksumaksja raha kusagile rauda panna, vaid kaitsekulud tehakse selleks, et kogu allianss oleks valmis ligi 80 aastat püsinud rahu jätkuvalt edasi tagama.