Meie välispoliitilise kindlameelsuse ja järjepidevuse proovikivi on see, kas Eesti julgeb 24.–25. juunil toimuval NATO tippkohtumisel jätkuvalt panna lauale Ukraina NATO-ga liitumiskutse küsimuse. Kui me seda teeme, võime öelda, et ajame väärtuspõhist välispoliitikat. Kui me seda teha ei tihka, siis pigem oleme tuulelipud.

Eesti on olnud Venemaa täiemahulise kallaletungi algusest Ukraina tugev ja tingimusteta toetaja nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt. Oleme alati toetanud ja toetame jätkuvalt Ukraina püüdlusi liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga.

Väikeriigi nagu Eesti välispoliitika saab olla tõhus vaid siis, kui meie sõnumid eri tasanditel on võimalikult täpselt sünkroniseeritud. Meie diplomaatiline ressurss on piiratud, peame seda kasutama targalt.

Tuletan meelde, et riigikogu võttis 2023. aasta mai, vahetult enne NATO Vilniuse tippkohtumist vastu avalduse "Ukraina NATO-liikmesuse toetuseks". Avalduses on mustvalgel öeldud, et riigikogu peab "möödapääsmatult vajalikuks" anda Ukrainale "alliansiga liitumise kutse".

Selle avalduse poolt hääletas 92 riigikogu liiget, vastuhääli ei olnud. Mitte keegi pole seda avaldust tagasi võtnud või ära muutnud, see kehtib jätkuvalt ja on Eesti selge seisukoht selles küsimuses.

Liitumiskutse pole lihtsalt märksõna, sellel on väga sisuline tähendus. Põhja-Atlandi leppe artikkel 10 sedastab, et NATO liikmed võivad "üksmeelse nõusoleku korral" kutsuda lepinguga ühinema teisi Euroopa riike, kes "on valmis panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse".

Ukraina panustab juba praegu Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse. Tegu on kõige tugevama ja kogenuma armeega Euroopas, selles pole vähimatki kahtlust. Meeletute ja südantlõhestavate kaotuste hinnaga on Ukraina suutnud Venemaad seni tagasi tõrjuda ja oma riigi iseseisvust kaitsta.

Tänu Ukraina vaprusele ja Ukraina liitlaste toetusele pole Venemaa saavutanud Ukrainas oma sõjalisi ja poliitilisi eesmärke.

NATO riikide toetus pole tulnud vaid heast südamest ja kaastundest. Tõde on see, et NATO jaoks oleks katastroof, kui Venemaa suudaks kogu Ukraina alla neelata. Juhin tähelepanu, näiteks ISW hinnangutele, et kaotusel Ukrainas oleks NATO-le hävitavad tagajärjed: selle idapiiri kaitsmine muutuks oluliselt keerulisemaks.

Kui vahel öeldakse, et Ukraina sõdib ka meie eest, siis see ei ole vaid sõnakõlks, see ongi nii. Ja kui Ukraina kaotab, siis on see ka meie kaotus ja sellel kaotusel on ränk hind. Juba ainuüksi seetõttu väärib Ukraina NATO liikmelisust.

Liitumiskutse ei tähendaks seda, et Ukrainast saab kohe homme automaatselt NATO liige, kuid see oleks lõplik formaalne kinnitus, et kõik NATO liikmesriigid on ühemõtteliselt seisukohal, et Ukrainast NATO liikmelisusega ei kavatseta kaubelda.

Liitumiskutse küsimus on ülitähtis ka Ukrainale

Ukraina ülemraada esimees Stefantšuk rõhutas möödunud aasta lõpus Kanadas Montrealis toimunud NATO parlamentaarse assamblee ees kõnet pidades just nimelt liitumiskutse küsimust. "NATO-ga liitumise kutse oleks tugev sõnum kõigile Ukraina inimestele, kaasa arvatud meie kodumaa kaitsjatele, võitlejatele rindel," ütles Stefantšuk.

Ukraina esindajad on liitumiskutse küsimust loomulikult tõstanud veel mitmetel kohtumistel ja esinemistel ning olen Eesti esindajana samuti seda toetanud. Seda on mul olnud julge teha, sest mul on taskust võtta 92 riigikogu liikme vastav seisukoht.

Kui mõni Eesti esindaja julgeks piiksatada midagi vastassuunalist, siis andke andeks, aga see inimene läheks laupkokkupõrkesse Eesti rahvast esindava riigikogu pea ükshäälse enamuse toel kinnitatud seisukohaga.

Leedu on püüdnud riigikogu üleskutsele sarnast sõnastust saada ka NATO parlamentaarse assamblee avaldustesse ning oleme selles osas leedukatele samuti toetust avaldanud, lähtudes mõistagi riigikogu poolt vastu võetud avalduses toodud seisukohast. 

Just NATO liitumiskutse esitamine Ukrainale peab olema Eesti ametlik seisukoht, mitte lihtsalt üldsõnaline toetus Ukraina liikmelisusele. Ja kui me ka seni pole seda valitsuse tasemel nii otse välja öelnud, siis nüüd on selleks kindlasti õige aeg. 

Liitumiskutse küsimuses ei ole me kindlasti üksinda

Kolme Balti riigi väliskomisjonid tegid hiljuti avalduse, milles kutsuvad üles eelseisval Haagi tippkohtumisel üles rakendama "konkreetseid poliitilisi meetmeid, mis sillutaksid teed Ukraina liitumisele alliansiga".

Mul on raske ette kujutada, mida muud peale liitumiskutse esitamise selle punkti all saab silmas pidada. Muu on ju kõik lihtsalt butafooria.

Minu arvates oleks see viga, kui Eesti läheks selles küsimuses ujuvkursile, arvates ükskord nii ja teinekord naa. Poliitikas üldiselt, aga eriti välispoliitikas peab olema järjepidev. Eestil peab olema üks ja selge sõnum.

Ma ei ole naiivne ning ma saan aru, et ettepanek anda Ukrainale NATO liitumiskutse ei leia Haagis veel toetust. Ukraina liikmelisuse küsimuses puudub NATO-s hetkel üksmeel. Võib teha halva mängu juures head nägu, aga karm tõde on see, et Ukraina osas on praegu mitme riigi vastus eitav. Kas see ei muutub tulevikuks jah-iks, näitab aeg. Meie peame pingutama selle nimel, et Ukraina saab NATO liikmeks.

Muidugi peame endale aru andma ka sellest, et praegune Valge Maja pigem vastustab Ukraina liikmelisust NATO-s, aga ka see ei tähenda, et meie peaksime oma seisukohtadest lahti ütlema. Kas Eesti liikmelisus NATO-s oleks olnud võimalik kui oleksime leppinud esmeste eitavate hoiakutega ja saba jalge vahel koju tagasi tulnud, et meid NATO-sse ei taheta?

Eestiski on neid, kes peavad Ukraina NATO liikmelisust provokatiivseks. Neile tuleb meelde tuletada, et Ukraina sõda ei põhjustanud mitte Ukraina teoreetiline NATO perspektiiv, vaid just see, et lääneriigid jätsid Ukraina korduvalt eikellegimaale ja see omakorda innustas Venemaad kasutama Ukraina vastu jõudu.

Kõige olulisem on see, et mitte keegi ei ole Venemaale andnud mingit õigust dikteerida oma naabritele, millist välis- ja kaitsepoliitikat nad peavad ajama. Venemaa ei saa dikteerida, kellega võib ja ei või teha koostööd.

Venemaal pole NATO liikmelisuse osas mingit veto õigust

Rääkida, et naaberriigi NATO-liikmelisus on kuidagi oht Venemaa julgeolekule, on mõeldud laste hirmutamiseks. See pole tõsine jutt. Soome ei kuulunud aastaid NATO-sse ja Eesti kuulus. Kas Soome oleks pidanud käsitlema seda ohuna oma julgeolekule?

Kui Ukraina taotleb NATO ja Euroopa Liidu liikmelisust, siis on see Ukraina suveräänne otsus. Otsuse Ukraina NATO-sse vastu võtmise kohta teevad ühiselt NATO riigid ja Venemaa arvamust me küsima ei pea. Neil on õigus olla kriitiline, kui soovivad, aga mitte kasutada jõudu. 

Seega, kutsun valitsust üles Haagi tippkohtumisel lähtuma 92 riigikogu liikme avaldusest ning kajastama liitumiskutse küsimust Eesti valitsuse ametlikes seisukohtades. Kui julgeme selle välja öelda, siis saame rääkida välispoliitilisest põhimõttekindlusest. Kui kujundame oma seisukohad vastavalt sellele, mis oleks kasulikum ja meeldivam osale liitlastele, siis paraku olemegi konjukturistid, kellesse ka vastavalt suhtutakse.