Meditsiiniabi planeerimine sõja korral ei ole NATO idatiival enam hüpoteetiline vajadus, tõdes Politico, andes ülevaate sellest, mida tehakse sel eesmärgil Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.

Väljaande sõnul mõeldakse kõigis NATO idapoolsetes riikides praegu läbi, kuidas peavad nende tervishoiuasutused kriisi korral tegutsema, korraldatakse õppusi, ostetakse kiivreid ja killuveste personalile, ning rajatakse operatsioonisaale maa alla.

"Küsimus pole selles, kas Venemaa ründab. Küsimus on millal," ütles Eesti terviseameti peadirektori asetäitja Ragnar Vaiknemets.

Politico andis sõna ka Leedu tervishoiuministeeriumi aseministrile Daniel Naumovasele, kes kirjeldas oma riigi asendit Venemaa ja Valgevene naabruses ning tõdes, et neid ühendav Suwalki koridor läbi Poola ja Leedu oleks üks tõenäolisemaid Venemaa rünnakusuundi.

NATO idapoolsete riikide jaoks ei ole sõjaks valmistumine valiku küsimus, vaid kriitiline nõue, märkis Politico.

"Mõned Euroopa Liidu riigid on rinderiigid. Nende jaoks on need teemad akuutsemad," rääkis Poola tervishoiuministeeriumi asekantsler Katarzyna Kacperczyk. Politico meenutas, et praegune EL-i eesistujamaa Poola on tõstnud meditsiinijulgeoleku teema oma presidentuuri ajal suurema tähelepanu alla, kuivõrd julgeolek laiemalt on praegu Euroopas üks kesksemaid küsimusi.

"Me ei saa valmistada ette plaane militaar- või majandusvaldkonnas, aga unustada samal ajal ära meditsiini," ütles Kacperczyk.

Politico märkis, et Venemaa agressioon Ukrainas on näidanud, et kaasaegsetes konfliktides ei säästeta meditsiinisüsteemi ega ka selle personali ning Ida-Euroopa riigid on võtnud seda arvesse. Nii on Valgevene piirist vaid 50 kilomeetri kaugusel asuv Vilniuse ülikoolihaigla Santaros asunud ehitama maa-alust taristut, varjendeid, helikopteri maandumispaika ning autonoomseid toitesüsteeme, mis võimaldaksid haiglal tegutseda ka siis, kui elektri- või veevarustus on katkenud.

Ning Santaros pole selle unikaalne, lisab Politico ja toob välja, et Eestis varustatakse kiirabimeeskonnad killuvestidega ning soetatakse satelliittelefone, et tagada side ka siis, kui tavasidevõrgud ei tööta. Plaanis on vajadusel luua isegi sõltumatu internetivõrk.

Elektrigeneraatorite installeerimine meditsiiniasutustesse on üleüldine, kuna Ukraina kogemus Venemaa rünnakutega näitab, et elektrivarustus katkeb pidevalt.

"Me teame kindlalt, et Venemaa hakkab ründama tsiviilinfrastruktuuri ja energiataristut ning see tähendab, et tohi lubada olukordi, kus haigla ei saa elektrijaama probleemide tõttu töötada," selgitas Vaiknemets.

Politico tõdeb ka, et nõukogude aja jäänukina on siinse piirkonna haiglad sageli kõrged hooned, mis oma suuruse tõttu on eriti haavatavad. "Ma ei kujuta ette töötamist haigla kõige kõrgematel korrustel, et ainult oodata, millal see tabamuse saab," rääkis Vaiknemets. Seepärast valmistavadki haiglad ette keldrikorruseid võimalikeks operatsioonisaalidena toimimiseks.

Politico tsiteerib ka Norra terviseameti nõunikku Bjørn Guldvogi, kelle sõnul on Euroopa riikides keskmiselt 11,5 intensiivravi kohta 100 000 elaniku peale, kuid sõja ajal tõuseks see vajadus kolme- kuni viiekordseks. Operatsiooniplokkide töö jätkamine pikka aega sellises mahus oleks keeruline, kuna enamus selliseid osakondi suudaks 120-150-protsendise koormusega töötada kõigest 24-48 tundi. Samuti on oluline tagada kriisiolukordadeks vere- ja hapnikuvarud.

Varude olemasolu on kriitilise tähtsusega

Kuna isegi kõige paremini valmis haiglad ei suuda töötada ilma ravimite, meditsiiniseadmete ja muude varudeta, siis on Balti riigid asunud oma varusid suurendama, märgib Politico ning toob välja endise tervishoiuministri Riina Sikkuti sõnad veebruaris, et Eesti on eraldanud 25 miljonit eurot täiendava varustuse ostmiseks, mida võiks kriisi korral vaja minna.

Oma varud aitavad haiglatel nii kaua hakkama saada, kui saabub abi liitlastelt, selgitas Vaiknemets, kes lisas, et NATO roll varustusteede tagamisel on keskse tähtsusega.

Politico teatel on Lätis alates koroonapandeemiast kehtinud soovituse hoida vähemalt kolme kuu medikamentide varusid. "Ma ei oleks kunagi arvanud, et pean ütlema Covidile aitäh, aga tänu pandeemiale leidsime me finantsvahendid," ütles Läti tervishoiuministeeriumi asekantsler Agnese Valuliene varude soetamisest rääkides.

Kuna aga Balti riigid on liiga lähedal võimalikule rindejoonele, et tagada oma meditsiinivarude turvalisus, peavad teised Euroopa Liidu maad appi tulema, ütles EL-i välisteenistuse (EEAS) meditsiininõunk Jos Joosten Politicole. "Me peame osa oma suveräänsusest ära andma Euroopa Liidule, et teha otsuseid jagada [hädasolijaile] seda, mida vaja," rääkis Joosten.

Nii Punase Risti, riikide kui ka EL-i hädaabiteenistuse rescEU varud peavad kõik olema valmis rindepiirkonda saatmiseks.

Kriisi korral ähvardab ka personalinappus

Politico toob ka esile personali vajaduse. Eestis, mille meditsiinisüsteem on väga õhuke, on suhtarvult kaks korda vähem meditsiinipersonali kui Saksamaal.

Seetõttu ei saa patsiendid kriisi ajal eeldada samal tasemel meditsiiniabi, kui rahuajal, märkis terviseameti peadirektori asetäitja Ragnar Vaiknemets, kes rõhutas, et see küsimus on kriisiplaanide üks keskseid teemasid.

Norekaite Leedust rõhutas ka seda, et mitte kogu medpersonal ei pruugi sõja korral kohale jääda. Nii olevat Leedus tehtud uuringust selgunud, et veerand meedikutest lahkuks sõja korral riigist, 40 protsenti jääks kindlalt kohale ning kolmandik ei olnud oma tegutsemises kindel.

Politico sõnul eeldatakse Eestis sarnast käitumist. "On patrioodid, need, kes esimesena reageerivad, inimesed, keda me teame, et nad jäävad ilma kahtluseta paigale," rääkis Vaiknemetes. "Aga loomulikult on ka need, kes räägivad kohe Hispaaniasse pagemisest," lisas ta.

Vaiknemetsa sõnul 50-60 protsenti Eesti elanikest ei tea, kuidas nad sõja korral käituksid. Ehkki tema hinnangul enamus Eesti arste ja õdesid jääks paigale, tegeleb Eesti nende murede leevendamisega, eriti mis puudutab perekondade turvalisust. "See on väga humaanne: kui ma ei tunne end turvaliselt, kui mul pole kindlust, et mu perekonna turvalisus on tagatud, siis ma loobun," rääkis ta.

Haiglad valmistuvad kriisaegseks töökorralduseks

Politico kirjeldab ka seda, kuidas Eesti arendab tervet meditsiinisüsteemi haaravat väljaõpet kriisiolukordadeks, mille käigus personali õpetatakse, kuidas minna üle kriisirežiimis töökorraldusele, mis tähendaks patsientide arvu järsku suurenemist ning sõjavigastuste - näiteks plahvatustest tekkinud vigastused, kuulihaavad, põletused, amputeerimised, selgroo- või peavigastused – ravi.  

Vilniuse ülikoolihaiglas on aga korraldatud evakuatsiooni- ja valmisolekuõppusi suure hulga haigete vastuvõtuks koostöös Leedu relvajõududega, rääkis haiglajuht Tomas Jovaiša.

Sel aastal kavandab Leedu seitset relvajõude ning rohkem kui kümmet meedikuid haaravat õppust, ütles Leedu tervishoiuministeeriumi pressiesindaja Julijanas Gališanskis. Samuti luuakse kriisiaegsed meedikute rühmad, saadetakse arste Ukrainasse sealsetest kogemustest õppima ning noored arstid tegelevad sõjaaja ravimiseks valmistumisega.

Omaette teema on ka sõja korral vallanduv põgenike liikumine, märkis Politico ning tsiteeris Joostenit, kelle sõnul peavad siis Balti riikidele appi tulema teised Euroopa Liidu riigid. Joosten kutsus Euroopa Liidu institutsioone looma fonde sõjaohvrite ning põgenikega toimetulekuks.

Joosten rõhutas ka, et võrreldes Ukrainaga, kust on kolme aasta jooksul läände viidud umbes 4000 patsienti, võib Balti riikide ründamise korral tekkida märksa suurem haigete voog läände. "Räägime 4000 [patsiendist] kahe nädala jooksul, ja siis kahe nädala jooksul uuesti, ja siis uuesti…. Numbrid oleksid nii erinevad, kui päris sõda algaks," tõdes Joosten.

Keegi ei tea, millal ja kas üldse sõda algab, märkis Politico ning tsiteeris Vaiknemetsa, kes ütles, et kriis ei hüüa kunagi, kui ta tuleb.

Seepärast peavadki Poola ja Balti riigid valmistuma halvimaks, märkis Valuliene, kes lisas siiski: "Me loodame, et seda siiski ei tule."