Eesti meedia on seda juba eelmisel nädalal adekvaatselt kajastanud, aga väärib siiski eraldi rõhutust, millega me välisministeerium ja diplomaadid nädal tagasi hakkama said, kui suuresti meie kindlameelsuse tõttu kehtestati Vene naftale uus turuhinnast 15 protsenti madalam püsiv hinnalagi. Selle otsuse strateegiline tähtsus on suurem kui sanktsioonipoliitika.

Varasemalt 60 dollarile seatud lagi oli muutunud sisuliselt jõuetuks – turuhinnad olid langenud, Venemaa müüs edukalt alla lae ning sanktsioonimeede oli muutunud deklaratiivseks. Eesti jaoks oli selge, et kui hinnalagi ei muutu, ei saa ka sanktsioonipaketti toetada.

See oli karm, aga selge positsioon, mida ka mitmed suurriigid – sh Itaalia, Saksamaa, Ühendkuningriik kui Prantsusmaa – toetasid, aga tingimusel, et see ei sea ohtu kogu sanktsioonipaketti. Seega oli tegemist deklaratiivse toetusega. Peamised vastased olid Malta ja Kreeka, aga Eesti pilgutas viimasena ja suutis liitu veenda isepäi, ilma G7 eelneva otsuseta.

Seni vaid G7 ühispoliitikana toiminud nafta hinnalae uuendamise luhtumises nägi Eesti unikaalset võimalust kogu Euroopa jaoks tõestamaks, et suudame ka ilma Washingtoni nõusolekuta ise juhtrolli haarata. Ursula von der Leyen naasis juunis toimunud G7 kohtumisel Donald Trumpi käest korvi saanuna ja naasis Kanadast Albertast poolpehme vangidilemmaga: kui teisel pool Atlandit hinnalage ei pooldata, siis kas on mõtet kulu sisse võtta?

Eesti edu võti seisnes mitmes teguris.

Esiteks, õige ajastus. Eesti ootas kuni viimaste läbirääkimiste nädalateni, et oma nõudmine kindlalt lauale panna. Brüsselis on tavapärane, et kõige ambitsioonikamad algatused lahjendatakse või visatakse läbirääkimiste käigus lihtsalt välja.

Teiseks, lihtne ja kompromissitu sõnum: Eesti ei soovinud lihtsalt arutelusid ega tulevikulubadusi, vaid reaalseid, mõõdetavaid tulemusi. Pandi heas mõttes hullu, aga õigel hetkel. Sellist hullupanemist saabki väikeriik lubada harva ja ajastus on sellise krediidi kasutamisel ülioluline.

Kolmandaks, otsene suhtlus partneritega, näiteks Itaaliaga, kelle toetuse kindlustamine Roomas peetud kohtumiste kaudu oli kriitilise tähtsusega. Samuti välisminister Margus Tsahkna suhtlus eesistujamaa Taaniga.

Neljandaks, paindlikkus: Eesti nõustus algse sihttaseme 45 dollari asemel hinnalanguse kompromissversiooniga (47,60 dollarit barreli kohta), millele lisati dünaamiline mehhanism, mis seob hinnalae turuhindadega ja delegeerib tulevased muudatused Euroopa Komisjonile. See välistab vajaduse iga kord üksmeele järele ning vähendab näiteks Ungari või Slovakkia veto-ohtu. Samal ajal tähendab see tulevikus ka hinnalae automaatset tõusu.

Vähetähtis polnud asjaolu, et komisjon oli hinnalae oma eelnõusse sisse kirjutanud, aga nagu mainitud, lihvitakse läbirääkimistel eelnõude hambaid hoolega ja komisjon jätab sellised asjad liikmesriikide vahel õiendada.

18. juuli, mil uus septembris kehtima hakkav hinnalagi kehtestati, läheb kahtlemata Eesti diplomaatia ajalukku. Ühendkuningriik järgis Euroopa Liidu eeskuju samal päeval. Seega on neli riiki G7-st nüüd oma sammu astunud, välistatud pole Kanada ning Jaapani otsus lähitulevikus liituda.

Tavapäraselt kiputakse Eesti diplomaatilist häälekust seostama ninakusega. Nii juhtus näiteks siis, kui Vene numbrimärkidega autode EL-i sissesõidukeeldu sama jäigalt nõudsime ja mitmed EL-i riigid olid frustreerunud. Seekordne Eesti tegutsemine rahvusvahelisel areenil oli jõuline, aga ühtlasi elegantne, ja kogu Euroopa Liidu jaoks märksa laiema tähendusega kui konkreetne otsus uusi sanktsioone kehtestada.

Üht Eesti diplomaati tsiteerides: "Euroopal oli nii Putini kui ka Trumpi silmis veenvuse probleem: eeldati, et ilma Washingtoni toetuseta ei suuda me oma kursile püsima jääda.".

Vastupidise tõestamine oli kriitilise tähtsusega, sest aitas ümber lükata Putini lootust, et võimalik diil Trumpiga üle eurooplaste ja ukrainlaste peade toob talle lõpuks selle, mis sõjaväljal on jäänud saavutamata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.