Mis asi on maastikuarhitektuur?

Maastikuarhitektuur on noor kunst ja ta on üks arhitektuuri haru. Maastikuarhitekti elemendid on kõik looduslik, ka vesi, reljeef. Maastikuarhitekt tegeleb inimese mõjusfääris oleva territooriumiga, ühendades looduse ja kunsti vastavalt territooriumi kasutusfunktsioonile.

Kui ta on noor kunst, siis kui noor ta on?

Tema eelkäija on aiakunst ja ei ole olnud kultuurrahvast, kes ei ole kujundanud aedu. Niipea, kui inimene jäi paikseks, hakkas ta aiandusega tegelema, esialgu oli see loomulikult tarbeaed.

Aga mida edasi, seda rohkem võimaldas orjanduslik kord ka juba ilule tähelepanu pöörata. Sealt edasi tulid roomaaegsed antiikaiad, hästi lihtsad, hästi geomeetrilised, hästi kergelt hooldatavad. Aga pärast Rooma riigi kokkukukkumist suundus aiafookus hoopis Aasiasse: Jaapanisse, Hiinasse. Hiina aiakunst oli juba 13. sajandi alguses mitme tuhande aasta vanune. Aiakunst ulatub ikka ajas väga kaugele tagasi. Siis hakkas tulema antiikaiakunsti renessanss Itaalias, see oli 15. ja 16. sajand. 17. sajand on meil regulaaraiad, barokkaiad, fookus oli siis Prantsusmaal. 18. sajandil oli fookus maastikuparkidel, Inglismaal.

19. sajandil hakati Inglismaal maastikumaale analüüsides kasutama sõna maastikuarhitekt.

Kui me ennast muu maailmaga võrdleme, siis kui arenenud või mahajäänud me sel teemal oleme?

Meil on maastikuarhitektuuri täpselt nii palju, kui meil on olnud võimalik seda üldse harrastada.

Ütleme nii, et eks see tarbeaed oli väga kaua ka meie taluinimese jaoks pigem toidulaud. Ja aed iseenesest on territoorium, ta on piirdega, need tarbeaiad olid ikkagi piiratud erinevatel põhjustel. Ja tema esteetiline väärtus hakkas esile kerkima kõige rohkem siiski mõisaarhitektuuri ja mõisaparkidega.

Kas me oleme muust maailmast maha jäänud?

Ei kindlasti mitte. Ja näiteks Eesti vabariigis 30ndatel aastatel tulid esimesed maastikuarhitektid Inglismaalt ja olid väga produktiivsed ja progressiivsed.

Ja nagu ütles Kadrioru kohta Seidra (Villem Seidra, arhitekt, projekteerinud Alar Kotliga kahasse Kadrioru lastepargi peahoone - toim.) et jah, hoonete ümbruses võime jääda rahulikult regulaarseks ja antiikaia kummardajaks, aga mujal, kuna meil on nii palju seda metsikut loodust, on meil ikkagi omad kindlad seisukohad.

Ja kolmekümnendatel oli ju väga au sees kodukultuur, mida toetas president Konstantin Päts.

Milline on teie hinnangul Eesti kõige ilusam näide meie maastikuarhitektuurist?

Maarjamäe memoriaal.

See on niivõrd vastuoluline koht.

See ei ole vastuoluline koht minu jaoks. See on Eesti maastikuarhitektuuri lipulaev. Seal on tegijateks olnud tõesti meie korüfeed, kes on tegelikult olnud väga kavalad ja peitnud sinna sisse sõnumi. Seal olid arhitektid Allan Murdmaa, Valve Pormeister, kes lõpetas 1952. aastal viimasena maastikuarhitektuuri eriala, siis tuli meil koolituses ja kasvatuses 50 aastane paus, seal oli skulptor Matti Varik.

Kõik need inimesed väärivad austust.

Mis sõnumeid nad sinna peitsid? Ma ei hakka siin nüüd ütlema, kuidas nii mõndagi objekti seal rahvasuus kutsutakse.

Tegemist on mälumaastikuga ja need sõnumid on tegelikult needsamad linnud, kes tulevad sealt pilust välja, mis on ju väga sümboolne. Mis linnud sealt siis välja poevad, siukesest tohutust praost? Kui seda sõnumit lugema hakata... see väärib lahti mõtestamist ja ümber mõtestamist.

Mis selle paigaga tegema peaks? Kas peaks midagi muutma, et tuua need varjatud sõnumid rohkem esile? Aga siis ei ole see enam päris see lugu.

Tegime sellel teemal töörühma, kuhu kuulus ka Toivo Tammik (arhitekt-toim.), Allan Murdmaa uurija. Need vaated lindudele, see on elu tee, kust me ikkagi läbi peame pugema.

Ja mul on õnnestunud ka Maarjamäe Saksa sõjahaudade hooldeliiduga koostööd teha, ühesõnaga et seal on niivõrd palju erinevaid kihistusi, et sealt ühte kihistust välja tuua ja öelda, et see ei vääri austust, nagu ei saa.

Ja see asub meil ajaloo muuseumi kõrval, see vääriks mälumaastikuks nimetamist.

Käimas on Ukraina sõda ja kõik, mis meenutab nõukogude aega, teeb tundlikuks. Kas te ei arva, et selle paiga saatus on ikkagi mahatõmbamine?

Vaieldamatult on siin erinevad seisukohad, erinevad jõud. Ja tugevam füüsika seaduste järgi võidab. Aga veelkord, need inimesed ei vääri kindlasti hukkamõistmist ja vääriti mõistmist. Need inimesed olid tegelikult ikka väga Eesti inimesed.

Kui me vaatame Tallinnat laiemalt, kas te olete maastikuarhitektina rahul? Vanalinna võib vist kõrvale jätta, see on selgelt väga ilus ja kujundatud juba ammustel aegadel.

Ma ise elan vanalinnas juba üle 20 aasta. Ja ma olen sügavalt hämmastunud, et me ei ole 30 aastaga... oleme vist kilomeetri jagu tänavaid suutnud ära remontida. Kui näiteks Weimar oli kultuuripealinn, sillutati korralikult ära kõik tänavad.

Me ei tegele bastionaalvööndiga, mis on kaks korda suurem, kui meil on linnasaras (linnakodanike ühine maavaldus-toim.). Kui ma vaatan siin neid teisi riike, kellel on ka suured bastionaalvööndid, kuidas need on käibesse võetud või korda tehtud... näiteks Hollandis on bastioniaalvööndis 18 spordiväljakut, seal on eriilmelisi mänguväljakuid, samas ei unusta sugugi ära, et see on fortifikatsiooni rajatis, mis on omaette vaatamisväärsus ja see on suhteliselt terviklikult säilinud.

Nii et selles mõttes ma olen natuke pettunud. Ausalt. Me oleme 30 aastaga ikka väga vähe sellele tähelepanu pööranud.

Ja mulle tundub, et me ei teadvusta endale üldse, et on olemas esindushaljasalad. Number üks neist on muidugi Kadrioru park. No ma olen leidnud siiski ühe nimekirja, kus on tõesti öeldud, et ainuke Tallinna esinduspark ongi Kadrioru park. Aga bastionaalvöönd ei ole sugugi väiksema tähendusega ja ta on ju seotud vanalinnaga ja ma ütleks, et vanalinn ongi Tallinn, ülejäänud on ju linnaosad.

Avalikest haljasaladest rääkides käib viimased viis-kuus aastat vaidlus, kas niita või mitte ja paljudes kohtades kasvab meetrine malts ja nõges. Seda nimetatakse liigirikkuseks ja kureeritud lillepeenraks. Kas see on õige suund?

Ma kindlasti tahan rõhutada hoolduse vajadust. Liigirikkus, jah, see on nüüd viie-kuue viimase aasta tõsine teema ja see on tõsiseks läinud, kuna me näeme järjest rohkem, kui palju liike, nii looma-linnu, taime- kui ka samblaliike kaob. Nii et selles mõttes on liigirikkus üks praegune fookus ja moevool kindlasti. Ja õige asi.

Aga haljasalad vajavad hooldamist ja hooldus on siin mõneti isegi hinnalisem. Ja kui me nüüd räägime päris maltsast, umbrohust, mis paljunevad seemnetega, juurega, eostega... malts on seemnetega paljunev ja vaieldamatult tuleb ta välja rohida, sest kui ta suudab ennast seemendada, siis järgmisel aastal on teda vähemalt poole rohkem või mitu korda rohkem ja nii edasi, edasi. See on ju pöördumatu protsess sel juhul.

Nii et hooldus on määrav. Hoolduse rahadega on muidugi kitsas. Ühel ruutmeetrit peaks olema 30 erinevat liiki.

Arvestama peab ka pinnasega. Kui ma kuulen, et me peame seda või teist pinnast vaesustama, kuna me tahame seal hakata lillemuru kasvatama, siis minu jaoks on see küsitav, sest kas ei peaks igale asjale jääma siiski oma loogiline koht. Kas ei peaks neid rajama sinna, kus ongi see vaene pinnas.

Sest üldiselt on mullal see omadus, et ta ju seguneb alumiste kihtidega ja kas me siis jäämegi seda vaesustama? Mul on üks hüüdlause - kasvatada saab taimi, mis kasvavad.

Ja kui nüüd võtta näiteks moon, väga ilus taim, üheaastane või kaheaastane, ta külvab ise, aga kui pinnase on juba hõivanud teised taimed, siis teda ei tule enam.

Me arutasime seda niitmise teemat eile ka oma kontoris. Näiteks, kui lähme Stroomi randa alale, mis ulatub merest majadeni, rohealale, mis on niidetud, see on ju paksult inimesi täis, keegi ei taha kusagile võsasse minna. Samuti on Kadriorus - need kohad, mis on niidetud, on piknike täis ja Skoone bastioni juures on samuti. Inimesed on ikka seal, kus on niidetud. Võsas kardetakse puuki ja kõike muud ka.

Väidetavalt on niitmata ka teised Euroopa suurlinnad?

Tähendab, neid on, aga need on ka eriilmelised. Soomes, kui tulid niitmata alad, siis nad olid sildistatud, nende juures oli selgitus, mis seal toimub, tihti olid nad ka lausa piiratud, et keegi ei juhtuks seal niitma, ei juhtuks seda maha tallama. Sest see nõuab ka hooldust, mida ei saa katkestada, niitmistehnika arvestab mingit kindlat kõrgust.

Hea näide Tallinnas on praegu just Snelli tiigi ümbrus. Kui tulid vanalinna päevad, siis võeti rohurinne korraks maha. Vaene traktor tuli sinna, oli madalama muru jaoks ette nähtud. Ta lihtsalt lömastas selle muru. Kui me muudame muru niitmise tsüklit, siis ta hakkab mätastuma. Maaülikool on teinud sel teemal uuringuid ja öelnud, palun tutvuge nendega, et mis juhtub, kui ei niideta.

Mulle meenub kui kena oli Tallinna kesklinnas Tammsaare park, kui see renoveeriti. Seal kasvasid grupiti põnevad kõrged taimed. Natuke metsikud. Nüüd on seal pigem tühermaa.

Pigem see päris nii ei ole. Seal on üsna mitu tsooni, üsna erinevad lähenemised. Estonia puiestee poolel, mis jääb suurte puude alla, on kevadine roosade õitsega lõokannuse õitsemine hingematvalt ilus. Aga see on vana tõde, et kui lehed ei ole veel puus, siis on ka alumine aed näiteks Kadriorus kuldtähtede ja maksarohuga kaetud, aga see on see kevadine hetk, kus nad kasutavad ära oma oma võimaluse. Sest siis tuleb suvi, puud on lehes, tekib tõsine vari, vett ka ei ole, sest puud võitlevad vee eest kõigi vahendiga.

Omaette teema avalikus ruumis on prügikastid. Tihti on nad lihtsalt koledad ja linnud veavad neist prahti välja. Tihti neid lihtsalt polegi.

Noh, ütleme, et on ilusamaid ja koledamaid prügikaste. Nõus. Ja vaieldamatult peab neil olema kate. Ma olen ise näinud, kuidas vares õpetab poegi, hüppab prügikasti kaane alla ja siis näitab poegadele, kuidas sealt asju välja tuleks visata.

Teine asi, prügikaste tuleb pesta ja pinke tuleb pesta.

Pole küll kunagi näinud, et neid pestakse.

Aastad tagasi ma ikkagi nägin, kuidas vanalinna nähtavamates kohtades pesti. Ja Kadriorus tegelikult ikka pestakse. Neil on kohustus prügikastid ja pingid üle käia.

Aga kas te olete rahul meie pingipoliitikaga? Sel teemal on praegu just üleval juhtum, millega seoses kahtlustatakse korruptsiooni.

Mul on natuke kahju, et see pingiteema nüüd niisuguse päris dramaatilise vormi on võtnud, sest minu üks põhimõte on, et Eestis peaks olema Eesti disain ja olen selle eest ise nii palju, kui võimalik võidelnud.

Linnas peaksid olema foonpingid ja solitaarpingid. Foonpink on selline, mis asub magistraalide ääres, bussipeatustes, need on sellised lihtsamad pingid, kus saab rahulikult istuda, suhteliselt mugavad. Aga solitaarpingid (solitaarne - üksildane -toim.) võivad või peavad olema eridisainiga, natuke edevamad, natuke hinnalisemad. Ja peavad olema pingid, kust on võimalik kahele poole vaadata, tegelikult siis seljatoeta või osalise seljatoega, näiteks Nippon pingid, kus saad istuda sõbraga vastamisi, kumbki saab vaadata erinevasse suunda.

Tulles nüüd veelkord tagasi Kardiorgu, siis kas ma saan õigesti aru, et Kadrioru lossi esine oleks ainuke koht, kuhu me saaks rajada barokkaia ehk lossi ette lahti rulluva vaiba, kuid vanad puud on ees? Nende maha raiumisele, nagu on näidanud elu, on ühiskond vastu?

See oleks koht, kuhu oleks tõesti põhjust seda barokkaeda teha.

Ma veel eile konsulteerisin botaanikaaiaga, kuna meil on seal väga häid kolleege, kellega me kõik ju koostööd teeme. Need suured pargipuud hakkavad jõudma oma viimase vanuse piirile, nad muutuvad tõesti ohtlikuks ja tegelikult, kui me oleksime praegu Saksamaal, siis oleks meil iga tee ristmikul Kadrioru alumise aias silt, et tugeva tuulega võib suurte puude all viibida vaid omal vastutusel. Kuigi need puud on meil suure jälgimise all, tegelikult kõik kontrolli all.

Aga on olemas plaan, kuidas rajada seda kõike etapiviisiliselt.

Kuid lossi esine ala on praegu ikkagi piinlik koht.

Lossi taguse ala me saime tõesti teha korda. Ma kummardan Marika Valgu (Eesti Kunstimuuseumi peadirektor 1991-2008 - toim.) ees, et me saime seal piirded maha võtta ja asendasime need teedega ja tõesti saime selle lilleaia, mis on 18. sajandi alguse jooniste järgi tehtud.

Me armastame oma vanu suuri puid, isegi kui nad vaevu koos püsivad. Neid on ka mujal kui Kadriorus. Kuidas neid maha võtta?

See on täiesti omaette teema. Olen hoidnud silma peal Drottningholmi Rootsi kuninga pargil ja nemad rekonstrueerivad väga süsteemselt, ka etapiviisiliselt. Neil on ära märgitud, missugused puud seekord maha lähevad, missugused puud istutatakse. See on pikk protsess. Aga nad saavad hakkama. Ka meie peaksime seda ilmselt lihtsalt paremini kommunikeerima.

Aga millised oleks täna õiged puud linna?

Pärn läheb, vaher tuleb. Me teame ka seda, et jalaka surm on kohal. Nüüd vaktsineeritakse neid puid, see on kallis, sa pead seda korduvalt tegema.

Saksamaal, olen seda Kielis näinud, katsetatakse puudega, tehakse tänavalõike, et siis uurida, mis kuidas käitub.

Pärnad istutati Viru tänava otsa. Nad läksid väga ruttu välja. Nägime eelmisel aastal, et Vilniuses juhtus täpselt sama.

Kui me seda asja botaanikaspetsialistidega arutame, siis nad ütlevad, et väljamineku põhjuseks on ikkagi sooldumine. Viru tänava otsa tahetakse ikka kloriide panna, sest muidu see oleks talvel üks liuväli. Seesama juhtus mõnede puudega ka Reidi teel.

Nii et pärn läheb ja vaher tuleb. Me praegu kasutame ka päris palju poopuud, mis on meie kohalik liik. Me kasutame palju pihlakaid, harilik pihlakas on kohalik puuliik, nad ei ole pikaealised.

Aga on ka Sahhalini pihlakas, väga efektne ja õitseb ilusasti, meil on väga palju dekoratiivõunapuid. Metsõunapuu oleks ilus, mis õitseb. Ma arvan, et see pilt meil praegu järjest paraneb. Ja ega tänastes kliimatingimustes 40-50 aastat ongi puu maksimumiga.

Kuidas võõrliikidesse suhtuda? Hetkel võitleme võõrliikidega sisse toodud Hispaania teeteoga.

Ma ekstra eile hilja õhtul veel rääkisin sel teemal eksperdiga. Ta ütles, et tead ikka väheks jääb meil seda valikut võõrliikideta. Et läheb nagu igavaks.

Ka koduaiad mõjutavad avalikku ruumi. Neis kasvatatakse täna massiliselt elupuuhekki, mis kõrgub kohati taevani. Kas seda kasutatakse ka avalikus ruumis?

Elupuu projekti ei tasu väga letti lüüa. Seda ikka ei soosita praegu avalikus ruumis. Samas eraisiku puhul, ega nagu asendajat lihtsalt pole.

Kuusk näiteks?

Kuusk on väga lai, vajab väga palju ruumi ja ta ka päris süütu tegelane ei ole. Minule väga meeldivad kuusehekid maal. Kui ma näen maal elupuuhekke, mul kõik karvad ausalt öelda tõusevad püsti. Võiks tõesti natuke rohkem fantaasiat olla. Ja ega hekk ei pea üldse üheliigiline ja ühe kõrgusega olema. Ta võib olla väga varieeruv ja väga mitmekesine.

Ega ei tea, kui hästi inimene ennast ikkagi tunneb, kui tal on neljas kandis ees ühesugune piire.

Mis oleks need lollikindlad nipid, mis muudaks linna hubaseks olukorras, kus igaühel on oma maitse?

Saksamaal ja Inglismaal näiteks on elurajoonides eramajadel eesaiad. Sellega inimene nagu annab jupikese oma maast ära. Sellele mõttele reageeritakse meil kuidagi väga valuliselt, et mis mõttes, see on ju minu maa! On küll, aga võib-olla võiks seda vaatamiseks natuke ära anda.

Tallinnas Linnu teel on Lepa Laine aed selline. Temal on suurepärane eesaed, tõesti ilusti kujundatud. Ja nii, et ega talle otse akna alla ka keegi ei tule. Seal on midagi kõrgemat ees.

See on tema visiitkaart. Sellist asja mina väga propageeriks, seda võiks natuke rohkem olla ka planeeringutes, sest niisugust haljastust dirigeerib ju tegelikult üldplaneering ja detailplaneering, need annavad raamid ette, kui suur see haljastusprotsent peab olema.

Intervjuu alguses ütlesite, et Tallinn ongi vanalinn ja muu on linnaosad. Kuidas muuta hubaseks linnaosad?

Olin Tallinna peaaednik, kui toimus linna kaheksaks osaks jagamine. Siis oli ka diskussioon, et kuidas tagada, et igas linnaosas oleks kõik spetsialistid olemas: oma linnadisainer, linnakunstnik, linnaaednik. Oli selge, et linn ei jaksa seda kõike kindlasti teha. Me seisime väga selle eest, et linnale jääks üks niisugune tuumik, mis haldaks kesklinna, ka just vanalinna.

Selline jagamine toimus ka teistes linnades. Ka Helsingi jagati osadeks. Ka nemad jätsid linna südame ikkagi linna hooldada või kureerida, sest seal toimub väga palju sündmusi, mis nõuab, et nipsust tehtaks täna asju nii või naa ja selleks peab kohal olema lendsalk, kes selle ära teeb. Et kui sa hakkad hanget tegema ja tellima ja odavaimat hinda otsima, siis selleks ajaks on rong ammu läinud ja sa näed tagumisi tulesid. Aga meil see siiski päris nii ei läinud.

Aga kui me vaatame näiteks Lasnamäed, sealseid tühermaid?

Väga palju investeeringuid on tegelikult tehtud just Lasnamäele. See pilt on parenenud. Aga seal on ka teatud probleemid. Me jõuame jälle hoolduseni. Linnaosa peaks ise hooldama oma alasid, aga seal tekib linnaosas lausa teatud vastuseis. Et nad ei olegi nagu huvitatud kõike seda oma haldusesse võtma, kuna neil puudub hoolduseks piisav raha.

Nii et seal on nokk kinni saba lahti olukord.

Kui palju on olnud selliseid poliitilisi otsuseid, mis teid kui maastikuarhitekti on kurvastanud või lausa vihastanud?

Mind siiski on pigem kurvastanud, mis sa siin ikka vihastad, see ei ole tervislik. Mind on kurvastanud see, et meil ei ole piisavalt tähelepanu pööratud
esindushaljasaladele. Nende eesotsas peaks olema visionäär, kes teab, kuhu me liigume, kuidas liigume, miks liigume ja tal peaks olema toetusüksuseks nõukogu, kus on poliitikud, rahajagajad, erinevate valdkondade spetsialistid, kes seda visionääri maa peal hoiavad. Aga see, et asju ainult hooldatakse, et on olemas ainult hooldamise võimalus, see ei ole õige asi.

Ja keelamine peaks toimuma läbi lubamise. Sa ei tohi öelda, et nii ei tohi, et ära tee seda, vaid pead ütlema, kuidas teha. Kui sa tahad öelda, et ära tule koeraga siia, Kadrioru pargis näiteks ühte või teise kohta, siis ütle parem, mine koeraga sinna. (Intervjuu ajal üritab Kersti kaasa võetud nunnu kutsa pääseda nii helirežissööri kui intervjueerija sülle). Ei ole vaja koormata parki mingite keelumärkidega, pakkumata lahendusi.

Aga võib-olla puudub selle järele ühiskonnas nõudlus? Ei nõuta seda valitsejatelt.

Goethe on öelnud kuningliku lause: inimene näeb seda, mida ta teab. Ja kui inimene ei tea sellest midagi, siis ta ka ei näe seda. See ongi see, mis kurvastab. Tõepoolest inimesed ei olegi milleski süüdi, nad lihtsalt ei tea sellest suuremat midagi.

Millised maastikud mujal Eestis teid kõige enam kõnetavad?

Saan eelkõige rääkida sellest, kus meie enda büroo on viimasel ajal tegutsenud. (Lootusprojekt OÜ - toim.) Meie esimene suurem töö oli Pärnu rannapromenaad, see on tõesti lemmiklaps. Aga ka Vallikääru park. Supeluse tänav. Oleme päris palju tegutsenud Tallinnas Reidi teel. Oleme tegutsenud ka Narva-Jõesuus, Kohtla-Järvel.

Kas Reidi tee äärne ala, mis on väga kena, ei ole sõidutee tõttu lärmakas?

See on riigi tee, mis ma oskan öelda. See on teatud määral paratamatus. Elasin kogu selle lahingu seal läbi ja üle.

Olen seal teinud mitmeid ekskursioone ja on ikka küsitud, et mis te siis saavutasite, saite autod kolm minutit varem linnast välja?Aga meil oli vaja saada see sadamatransport sealt välja, et need autod ei hulguks mööda linna. Kui oleks üks pluss üks sõidurajad olnud, siis mahapöörded oleks jäänud kinni ja oleks tekkinud ummikud. Sellest tulenes tänane sõidutee laius. Ega see mind ka rõõmsaks ei teinud, sugugi mitte. Eriti karm oli Kadrioru pargi ära lõikamine.

Mõtlesime läbi mitmeid variante. Üks võimalus oli, et tee läheb mere peale, et siis saame nagu pargile ampsu juurde, aga siisoleks olnud meri ära lõigatud. Siis oli variant, et inimesed lähevad maa alla, aga nad hakkavad juba kuskilt sealt lossi juurest laskuma, Russalka alt läbi ja satuvad mere äärde välja... no ega seal head lahendust ei olegi. Pead oma peas plussid ja miinused lihtsalt kokku lööma.

Kas te teate, et Inglirannas merekivide vahel õitsevad ja kannavad ka vilju tomatid? Ega teie neid sinna ei planeerinud?

Kindlasti mitte. See peab olema tulnud laevadelt. See on niisugune mereleid.

Kas te olete oma ka mingist tööst ära öelnud selle pärast, et see oleks lihtsalt väga kole?

Jaa, on küll üks objekt. Mahatma Gandhi skulptuuri paigaldamine Nõmme mändide alla. See tundus väga kohatu. Talle tuleb ikkagi leida väärikam koht ja seal peab ikkagi lugu ka olema. See oli minu jaoks liig.