Donald Trumpi ja Vladimir Putini 15. augustile planeeritud kohtumise eel seisab Euroopa seisab silmitsi olukorraga, kus kaks suurriiki hakkavad läbi rääkima mitte ainult Ukraina, vaid tõenäoliselt ka laiemalt Euroopa julgeoleku tuleviku üle. Sealjuures on ainult Venemaal olemas nägemus sellest, millist uut Euroopa julgeolekukorraldust ta soovib saavutada.

Kohtumise eelmäng jätab mulje, et kokku saada soovib eelkõige Trump, et saavutada au sõja peatamise eest Ukrainas. Rahu tingimuste osas on ta näidanud üles suurt vastutulelikkust Venemaa vastu. Trumpi hoiak lubab Putinil oodata kasulikku tulemust.

Venemaa saab kinnituse suurriigi staatusele

Barack Obama väljendas omal ajal USA presidendina seisukohta, et Ukraina on Venemaale olulisem kui USA-le. See on paraku üks väheseid asju, mis USA hoiakus ei ole muutunud. Trumpi senine käitumine näitab, et ta soovib kõrvaldada sõja Ukrainas kui takistuse heade suhete arendamisele Venemaaga. Trump on jätnud kasutamata kõik võimalused Putinile tõsist survet avaldada.

Mille poolest Trump erineb oma eelkäijatest on tema laiem vaade maailmakorrale ja USA huvidele. Trumpile sobib maailm, kus suurriigid lepivad kokku väiksemate saatuse üle ja jagavad omavahel mõjusfääre. See muidugi vastab Putini huvidele, kes soovib saavutada tunnustust Venemaa staatusele suurriigina ja õigusele omada Euroopas mõjusfääri. Samuti sobib Putinile see, et Trumpi käitumine pingestab USA ja Euroopa vahelisi suhteid.

Trumpi esimene ametiaeg ei olnud sugugi halb Ukrainale ega NATO idatiiva riikidele. Seda võib aga pidada mitte Trumpi, vaid tema ümber olnud "täiskasvanute" teeneks, kes seekord tema meeskonda ei kuulu.

Trumpi eelmine kohtumine Putiniga tema esimesel ametiajal 2018. aastal Helsingis oli šokk paljudele Ameerika ja Euroopa julgeolekuekspertidele. Fiona Hill, kes osales kohtumisel toona Trumpi nõunikuna, on hiljem rääkinud, kuidas ta pressikonverentsi ajal kaalus võimalusi USA-le häbiväärset kohtumist mistahes viisil peatada, näiteks teeseldes äkilist haigushoogu.

Trump näitas kohtumisel üles suuremat usaldust ja lugupidamist Putini kui enda juhitud riigi julgeolekuteenistuse suhtes. Putin kahtlemata oskab ära kasutada Trumpi nõrkust meelituste ja austusavalduste suhtes ning viimase lugupidamist kõva käega juhtide vastu, millisena ta soovib näha nii Putinit kui ka ennast.

Miski ei viita sellele, et Trump näeks põhimõttelist probleemi lubada Venemaale osa Ukraina territooriumist ning tõkestada Ukraina liitumine NATO-ga. Euroopa julgeolekukorralduse aluspõhimõtted, mille kohaselt riigipiire jõuga ei muudeta ning iga riik otsustab suveräänselt oma liitlassuhete üle, ei oma Trumpi jaoks väärtust.

Ukraina NATO liikmesus ei ole küll avalikkuses ringleva eeldatava USA-Venemaa kokkuleppe osa, kuid see polegi Putinile nii oluline, kuna Trump on niikuinii juba selgeks teinud, et tema Ukraina liitumist NATO-ga ei toeta.

Oluline on aga Trumpi väljendatud valmisolek loobuda Venemaa vastastest sanktsioonidest vastutasuks relvarahule. See oleks täiesti vastuolus eesmärgiga saavutada kestlik rahu ja annaks Putinile juurde usku, et Venemaa saab oma strateegiliste eesmärkide suunas edasi liikuda.

Euroopa ei ole endiselt laua taga

Trumpi teise ametiaja suur teene Euroopale on see, et eurooplased on lõpuks ometi asunud oma sõjalist võimekust oluliselt tugevdama. Ent see töö võtab aastaid aega ja Euroopa, sh Ukraina julgeolek sõltub jätkuvalt USA-st. Euroopal ei ole piisavalt jõudu, et tagada endale koht läbirääkimiste laua taga Ukraina ja laiemalt Euroopa julgeoleku üle. Ka Ukraina osalus läbirääkimistel on ebaselge. Trump näikse loobunud nõudmisest, et Putin peab kohtuma mitte ainult tema, vaid ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga.

Euroopa peamine roll eelseisvas rahuprotsessis on toetada Ukrainat. Juba mõnda aega on olnud selge, et USA jätab vastutuse Ukraina julgeoleku tagamise eest eurooplastele. Euroopa liidrid on näinud kõvasti vaeva, et saavutada vähemalt see, et Trump Euroopat informeeriks ja Euroopa ära kuulaks.

Keir Starmer, Friedrich Merz, Alexander Stubb, Mark Rutte jt on Trumpiga suheldes kahtlemata püüdnud teda veenda Euroopa liitlaste huvidega arvestama. Trump on näidanud nende suhtes üles positiivset hoiakut, kuid eurooplaste mõju Trumpi Ukraina-poliitikale on olnud piiratud. Hea seegi, et Trump on nõustunud andma Ukrainale relvi Euroopa raha eest. Võib ka loota, et Trump näeb NATO-t USA jaoks kasulikuna, eriti nüüd, kui eurooplased on lubanud oma kaitsekulud 5 (või pigem 3,5) protsendile tõsta.

Kui USA ja Venemaa läbirääkimiste tulemus on see, et Ukrainale esitatakse "võta või jäta" lahendus, siis ei saa selle tingimused kindlasti olema Ukrainale soodsad. Võimalik kokkulepe, milles Venemaa nõustuks relvarahuga ja saaks vastutasuks oma kontrolli alla kõik neli Ukraina oblastit, mida ta seni osaliselt okupeerib, ei oleks midagi kestvat, rääkimata õiglasest rahust. Ukraina praegused kaitseliinid, sh pika aja jooksul üles ehitatud füüsilised rajatised, on osaliselt aladel, mida Venemaa endale nõuab. Muidugi on Ukraina juba teatanud, et ei ole valmis territooriume loovutama.

Euroopal on eluline huvi, et Ukraina säiliks suveräänse riigina ja aitaks kaitsta Euroopat Vene ohu vastu. Trumpi tuleb jätkuvalt veenda selles, et halva diili peale surumine ei too Ukrainasse rahu, vaid lisab laiema sõja ohtu tulevikus, juba lähiaastatel.