Pesitsevate lindude hoidmine on olnud sajandeid osa eesti kultuurist ja maailmatunnetusest. Linnupesa lõhkumist on peetud eriti suureks eetiliste normide rikkumiseks, mis ei too kaasa ainult kogukonna hukkamõistu, vaid ka ränki tagajärgi: haigusi, õnnetusi ja hingerahu puudumist, mis võivad kesta üle põlvkondade. See näitab, et pesitsusrahu ei olnud üksnes pragmaatiline meede looduse hoidmiseks, vaid sügavalt juurdunud eetiline ja vaimne põhimõte.

Pesitsusrahu ei ole tänapäevalgi vaid ilus mälestus vanadest kommetest, see on jätkuvalt looduskaitse ja ühiskondliku kokkuleppe küsimus.

Avaliku arvamuse küsitlused ja uuringud kinnitavad, et enamik inimesi, sh ka enamik metsaomanikke, peab pesitsevate lindude surmamist ja nende pesade hävitamist lubamatuks ning toetab pesitsusrahu pidamist. Seda põhimõtet kannab ka Euroopa Liidu linnudirektiiv, mis on üle võetud Eesti looduskaitseseadusesse, keelates lindude tahtliku tapmise ning pesade ja munade hävitamise.

Ometi ei taga seadused ja praktika Eestis lindudele täielikku pesitsusaegset kaitset, sest kuigi linde ja nende pesi hävitada ei tohi, siis metsa raiumist otseselt kevadsuvisel perioodil ei keelata. See on toonud kaasa teravad vaidlused ametnike, looduskaitsjate ja metsatööstuse vahel. Küsimus ei ole enam ainult lindude heaolus, vaid selleski, kuidas tõlgendada rahvusvahelist ja Eesti õigust ning millised majanduslikud huvid võivad sellega põrkuda.

Aastaid kestnud kohtuvaidlused said tähelepanuväärse jätku selle aasta 1. augustil, kui Euroopa Kohus selgitas oma otsuses (C‑784/23) riigikohtu küsimuste alusel pesitsusaegse kaitse ulatust. Lahend tõi selge kinnituse, et lindude ja nende pesade hävitamine on pesitsusajal keelatud sõltumata sellest, kas tegemist on haruldase või laialt levinud liigiga.

Oluline on, et Euroopa Kohus jäi oma varasema, 2021. aasta Rootsi raierahu lahendi juurde tahtluse küsimuses: kuigi raietööde eesmärk pole linde tappa, tuleb pesitsemise ajal raiudes nende hukkumist möönda ja käsitleda tahtliku teona, mis on keelatud. See tähendab, et lindude hukkumine pesitsusaegsete raiete käigus ei ole "juhuslik": kui on alust eeldada, et metsas pesitsetakse, kaasneb raietega paratamatult keelatud mõju.

Käsitleti ka pesitsejate asustustiheduse aspekti. Riigikohus uuris Euroopa Kohtult konkreetse kohtuasja asjaolusid silmas pidades, et kas lindude tapmine harvendus- või lageraie käigus on keelatud muuhulgas ka siis, kui raiet plaanitakse teha pesitsusajal metsas, kus pesitseb teadusandmete ja vaatluste kohaselt ligikaudu kümme paari linde hektari kohta. Lahend kinnitab, et lindude ja nende pesade hävitamine on pesitsusajal keelatud sõltumata sellest, kas tegemist on haruldase või laialt levinud liigiga.

Märgilisele otsusele omaselt on tõlgendusi mitmeid. Mõni neist ka ekslik. Nimelt on selle kohtuvaidluse ühe asjaosalise – Voore Mets OÜ (tegelikud kasusaajad Raul Kirjanen, Andres Olesk ja Anders Anderson) – esindaja Indrek Veso hiljuti ERR-i portaalis avaldatud kommentaaris "Euroopa kohtu otsusest ja pesitsusrahust" tõlgendanud Euroopa Kohtu lahendit nii, et metsades, kus pesitseb vähem kui kümme paari linde hektarile, raiekeeld ei kehti ja sellistes metsades võib vabalt pesitsusajal raiuda. Selline tõlgendus on kindlasti väär.

Esiteks tuleb silmas pidada, et Euroopa Kohus vastab täpselt sellele, mida küsitakse. See küsimus küsiti konkreetse kohtuasja asjaolude valguses just kümmet pesitsuspaari puudutavalt. Kümnepaarise asustustihedusega metsa kohta anti ka vastus: tegu ei ole mingi künnisega, mille kohus nüüd selles otsuses seadis ja millest vähemate haudepaaride puhul oleks raie lubatud. See ei läheks kuidagi kooskõlla ka kohtuotsuse ülejäänud sisuga.

Liiatigi on nii paljude pesitsuspaaridega mets Eesti kontekstis haruldane. Kümme linnupaari hektari kohta võib meil üldjuhul pesitseda vaid viljaka kasvukohatüübiga üle saja aasta vanustes metsades, mida majandusmetsadena on väga väheks jäänud. Keskmiselt pesitseb Eesti metsades 3,5 linnupaari hektari kohta. Võrdlusena võib märkida, et keskkonnaamet on oma pesitsusrahu järelevalve süsteemis jaotanud metsad linnurikkuse järgi kolmeks: kuni kaks paari hektari kohta, 2–6 paari ning rohkem kui kuus paari hektari kohta.

Kokku pesitseb metsades üle 110 linnuliigi. Pesitsusrahu kitsendamine üksnes kõige kõrgema asustustihedusega metsadele tähendaks piirideta kevadsuvist raiet enamikes meie metsades ja moonutaks Euroopa Kohtu otsuse mõtet tundmatuseni.

Kohus rõhutas, et ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt saab teadusandmetele, vaatlustele ning eelkõige metsa tüübile ja vanusele tuginedes põhjendatult eeldada, kui palju linde mingis metsas pesitseda võib. See kinnitus toetab teadmispõhiste raierahuperioodide seadmist, mida ametnikud ja poliitikud saavad nüüd julgemalt kasutada.