On tekitatud illusioon nagu tähendaks lageraiumisoskus (hiiglaslike ökosüsteemi lõhkuvate masinatega) metsakasvatusoskust. Ei tähenda.

Andres Mathiesen (Tartu Ülikooli metsaosakonna käivitaja 1920. aastal) on rõhutanud, et metsade majandamist saab vaid siis lugeda majandamiseks, kui mets ise selle tegevuse käigus ära ei kao. "Mitte igasugust metsade kasutamist puitaine või metsa kõrvalkasutuste saamiseks ei saa lugeda metsade majandamiseks. Metsade kasutamine võib omandada lihtsalt säärase ekspluateerimise ilme, mida nimetatakse metsalaastamiseks ehk lagastamiseks. /-/ Seega leiab metsamajandamine aset vaid seal, kus inimene tegutseb kavakindlalt /-/ hoolitsedes selle eest, et mets ise püsima jääks."

Praeguseni on metsi jätkusuutlikult suudetud majandada üksnes püsimetsa kasvatusega (raieliigiks on valikraie) ja püsimetsa kasvatusvõtteid kasutades. Püsimetsana on majandatud meie kõige uhkemaid ja olulisemaid metsi, säilitades puidukasutuse kõrval nende metsade kõiki muid väärtusi: elurikkust, puhke-, maastiku-, korilusväärtust jne. Ilmne, et kõik need väärtused rüüstava lageraiemajandusega kaovad.

Metsade majandamine on muudetud järjest efektiivsemaks ainult ühes mõttes. Jõutud on selleni, kuidas võimalikult palju puitu võimalikult kiiresti kätte saada. Metsade teised funktsioonid nagu metsa hoidmine metsana ning selle ökoloogiline, sotsioloogiline ja kultuuriline väärtus on sellise majandamise puhul oma koha kaotanud. Selline metsamajandus ei ole püsimetsakasvatus.

Praegu töös olevast metsaseaduse muutmise seaduse eelnõust on püsimetsanduse mõiste tähendus välja võetud. See on järjekordne viga ja toetab Eesti metsanduse süsteemset hävingut.

Kaitsealade piiranguvööndeid ja inimeste kodu- ja puhkemetsi (endisi kaitsemetsi) on kutsutud üles (uuesti) püsimetsandusvõtteid kasutades majandama. Kaitsemetsad on need metsad, mille põhifunktsioon on elukeskkonnale kahjulike tegurite mõju vältimine või leevendamine.

Endisi kaitsemetsi majandati aastakümneid püsimetsadena. Püsimetsakasvatuse kohta on Eestis teadmised ja kogemused olemas. Eestimaa Looduse Fond on muuhulgas välja andnud juhise pealkirjaga "Teejuht püsimetsandusse". See on kõige uuem ja aktuaalsem allikas arvukate praktiliste näidetega üle Eesti ning on kõigile vabalt ka veebis kättesaadav.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et püsimetsakasvatus on praktiline metsa majandamise viis eesmärgiga hoida metsa pidevalt alles, hoides metsa erinevaid väärtusi (ökoloogilised, sotsiaalsed, kultuurilised ja majanduslikud). Üle Eesti on metsakasvatajaid, kes oma metsi püsimetsakasvatusvõtetega majandavad ja sellest ka avalikult räägivad.

Metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu muudatustega soovitakse aga nimetada püsimetsanduseks uut lagedaks raiumise skeemi, mis eirab täielikult püsimetsanduse eesmärki ja sisu. Seadusmuudatuses toodud raieskeemi rakendades ei ole võimalik mingil moel tagada metsade elurikkuse säilimist, puhkeväärtust ega kultuurilisi väärtusi.

Miks siis sellised muudatused? Näib, et selleks, et veelgi rohkem noori metsi lagedaks raiuda ja kindlustada hoidmist vajavate metsade lagedaks raiumine kaitstavatel aladel, kodumetsades ja mujal, kus rahvas on püsimetsandust lageraie alternatiivina aastaid nõudnud. 

Metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu on osa eelnõude paketist, mille kliimaministeerium ja kliimaminister Yoko Alender on välja hõiganud kui looduskaitse- ja metsandusreformi.

Kõige ilmsemad kobarkäki osad on metsaseaduse muutmise seaduse eelnõus istandike lubamise plaan suurele alale, plaan loobuda edaspidi metsanduse arengukava (MAK) kui ühiskondliku kokkuleppe dokumendi koostamisest, kodumetsade hoidmise ja pesitsusrahu äraunustamine, looduskaitse seaduse muutmise seaduse eelnõus kaitsealade piiranguvööndites uuendusraiete ühemõttelise keelamise asemel kahe uuendusraie liigi lubamine, looduskaitsealade põrand ja lagi 30 protsenti (seejuures tavapärase liigintensiivsusega majandatavate alade kaitsealadeks nimetamine) ja plaan lubada kaitse alla võtmise ettepanekuid esitada vaid keskkonnaametil.

Kliimaseaduse seletuskirjas püstitatud eesmärki on samuti võimatu täita. Võimalik on kas raiuda mahus, mille tagajärjel metsade tagavara ei vähene ja raied ei ületa majandusmetsade netojuurdekasvu või tagada metsa- ja puidutööstusele tooraine pakkumine senisega sarnases mahus, kuid mitte mõlemat korraga.

Nende plaanide kõrval on veel üks loodusvaenulik ja väga noorte metsade lagedaks raiumist soodustav muudatuste pakett. Praegu kehtiva metsaseaduse järgi tohib teha valikraiet püsimetsa majandamise eesmärgil raievanuse saavutanud puistus (küpsusdiameetrit ei arvestata).

Eelnõu järgi lubaks metsaseadus valikraiet teha "pärast puistu seemnekandvuse ea saavutamist". Need, kes ei tea, ei pane ehk erinevust tähelegi, aga seemnekandvuse iga on Eesti metsapuudel hoopis madalam kui raievanused, ca 20–30 aastat. Metsa majandamise eeskirja § 11 järgi on männil see iga 30 (aga raievanus alles 90) ja arukasel 25 aastat.

Niisiis saab pärast metsaseaduse äsjakirjeldatud muudatust metsades, kus lageraiet veel vanuse või diameetri järgi teha ei saa, minna juba 30-aastastesse männikutesse ja 25-aastastesse kaasikutesse ja need ühe võttega harvikuteks lõigata (30 protsenti püsimetsana registreeritud ala pindalast lagedaks 40 m läbimõõduga häiludega), häilude vahelt saab aga puid nii palju raiuda, kui täius lubab).

Sellises hõredas metsas (harvikus) on mõne aasta jooksul suurima tõenäosusega tuule- ja/või lumemurd, mis viiks järgmise kahjuliku, ent õigusliku sammuni: tellida metsakaitse ekspertiis, mis lubab näiteks lageraiet ja ongi juriidiliselt kõik korrektne. See olekski püsimetsade lageraie skeem.

Teine erinevus praeguse seadusandlusega lubaks eelnõu teha häile läbimõõduga kuni 40 meetrit nagu häilraie (praegu on valikraiel lubatud kuni 20 meetrit). Suuremate häilude puhul tabavad püsimetsa samad hädad, mis lageraielanke, domineerima hakkavad kõrged rohttaimed ja kiirekasvuline võsa, mis takistab metsade looduslikku uuenemist.

Ka lageraielankidel nähakse palju vaeva, et puud kasvama saada, püsimetsa eelis on see, et seda vaeva ei peaks ilmtingimata nägema, kui luuakse eeldused metsa looduslikuks uuenemiseks.

Absurdne olukord kuubis: esiteks ei plaanita eelnõu järgi häilusid (lagedaks raiutud alad) rinnaspindala arvestusse lugeda. Kui häilusid ei arvestata rinnaspindalasse ehk metsa kõigi puude tüvede ristlõikepindalade summasse hektaril, siis saadakse andmed üksnes alalt, kus puud on reaalselt püsti, aga need andmed kehtivad ka häilu kohta. Kas sellise ettepaneku on teinud asjatundmatu, lohakas või pahatahtlik inimene, pole oluline, igal juhul kuulub see ettepanek prügikasti.

Eelnevalt kirjeldatud jokk-skeemi süvendab eelnõusse loodud võimalus häiludena lagedaks raiuda 30 protsenti püsimetsa pindalast 30 aasta jooksul. Kui seni tohtis 30-aastases männikus teha vaid harvendusraiet ja mitte mingeid häile ei tohtinud raiuda, siis uue eelnõu järgi võib 30-aastasesse männikusse seaduslikult harvesteriga möllama minna ja 30 protsenti lagedaks teha.

Kui nüüd eelnõu väidab, et alaliselt tuleb säilikpuud või säilikpuude grupid aga säilitada vaid kümnel protsendi pindalast, siis mis püsimetsandusest me räägime? Absurdsed ideed kaotavad mõistete tegelikku sisu.

Praegu planeeritud muutused tekitavad tõsist muret püsimetsa majandajatele, sest selline püsimetsanduse tähenduse muutmine annab metsapättidele võimaluse noored metsad legaalselt ära rüüstada.

Raievanuste alandamine oli 2016. aastal tohutu skandaal ja on ilmselge, et eelnõu koostajad uuesti toonast olukorda ei soovi. Raievanuste alandamise asemel näib seekord olevat plaanis kaaperdada püsimetsa mõiste teiste loodusvaenulike muudatuste varjus nagu istandike lubamine ja kaitsealade jätkuva lagedaks raiumise lubamine.

Aastal 2008 oli eetris "Roheline saade", mille teemaks kaitsemetsade kategooria kaotamine, selle ohud ja võimalikud tagajärjed. Ohud, mida tollal kaitsemetsade ärakaotamise eel peljati, on täielikult tõeks saanud.

Tollal arutati ja kaotati ära kaitsemetsade kategooria metsaseaduses, praegu võiks olla tarkust mitte korrata juba tehtud vigu ja tarkust astuda väga valesti astutud sammud tagasi, parandades tehtud vead, mitte teha üha uusi ja hullemaid. Looduskaitse reformi käigus oleks näiteks mõistlik taastada metsade kategooriad, sh kaitsemetsade kategooria.

Kokkuvõttes on selliseid seadusemuudatusi tehes ainuvõimalik jõuda sobiva lahenduseni ainult siis, kui kaasatakse inimesed, kes teavad midagi püsimetsana majandamise eesmärgist, metsaväärtustest ja nende säilitamise võimalustest. Seaduseelnõu praegusel kujul võimaldab taaskord maksimaalse ja kiire tulu teenimist juba niigi nõrgestatud metsade arvelt. Metsa ei ole võimalik püsti hoida seda samal ajal lagedaks raiudes.

Eesti metsanduse arenguprogramm "Eesti metsapoliitika" võeti vastu 1997. aasta juunis ja selle järgi on metsanduse arengul kaks üldeesmärki: säästlik metsandus ja metsade efektiivne majandamine. Aastatega on Eesti eemaldunud metsade kestlikust majandamisest ja muudatused metsade majandamises on kaasa toonud lageraiepõhise majanduse, ettekäändeks metsade "uuendus".

Metsade majandamist on suunatud järjest intensiivsemaks metsanduslike õigusaktide muudatustega. Süsteemne viga tehti 2008. aastal, kui metsaseadusest kustutati metsakategooriad ja sellele vastavad metsade säästliku kasutamise reeglid. Teine süsteemne suur viga tehti 2016. aastal, kui raievanuseid alandati ja suurendati lubatud lageraie langi pindala.

Aastane raiemaht on juba aastaid liialt suur. Metsatakseerimise juhendi nõudeid on oluliselt vähendatud. See süsteemsete vigade loetelu jätkub. Jätkusuutlik metsade kasvatamine nõuab aga põhimõtteliselt teistsugust lähenemist. Seda metsandust aitavad luua inimesed, kes tunnevad metsandust, mitte inimesed, kes räägivad majanduskasvust ja tööstuskasumi maksimeerimisest. Metsanduses tuleb kuulata esimesi.

Lisainfo

• Püsimetsanduse põhimõtete ja mõistete kohta leiab infot näiteks August Ördi raamatus "Kaitsemetsad ja nende majandamine Eestis" (lk 157-165). Valikraietest on juttu "Kaitsemetsade majandamisjuhendis" punktis 1.2.1.2. (lk 12-13).Valikraie eeskiri sai 1995. aastal keskkonnaministri määrusega kinnitatud ja sisu poolest on seda seniajani võimalik rakendada kui juhendit.
• Metsad, mida vähemalt sada aastat on majandatud püsimetsana, on äratuntavad nõnda, et juba 1913. ja 1933. aasta põhikaardil on märgitud puudega metsamaa (st mitte raiesmik, sest raiesmiku jaoks kasutati eraldi tingmärki) ja 1947. aasta aerofotol on näha suured puud. Püsimetsa on Eestis ikka kasvatatud ja praegu ei ole vaja mitte midagi seaduses muuta (küll aga tuleks taastada metsakategooriad (hoiu- , kaitse- ja tulundusmetsad) metsaseaduses).
• Varem (1827-2008) oli metsade majandamisel metskonna ametnike (metsavaht, metsnik, abimetsaülem, metsaülem) silm peal, metsade järelevalve töötas, töö võttis vastu metsnik, hinnati töö kvaliteeti, koostati raielangi üleandmise-vastuvõtmise akt, milles fikseeriti raie kvaliteet, sh ka puudused. Praegu seda teadaolevalt enam ei tehta.
  Praegu on ametlikult järelevalve keskkonnaameti keskkonnainspektsioonil, mille inspektor kontrollib siis, kui on kaebus või kahtlus. Sisuliselt enam kontrolli ja metsatööde kvaliteedi hindamist ega tööde vastuvõtuakti ei tehta. Riigimetsas näib olukord olevat sarnane.
  Eesti metsi raiutakse liiga intensiivselt – st tuuakse liiga palju puid välja – ja seda tehakse ebakvaliteetselt. Lageraiete metsateatisi muudkui esitatakse ja keskkonnaameti metsaosakond neid aina kinnitab, raied teostatakse, kuid reaalseid inimesi metsi kasvatamas enam ei ole.
• Kehtiv regulatsioon annab võimalused püsimetsakasvatamiseks. Küll aga suunab see valima intensiivset puidukasvatust ja lagedaks raiumist, mille käigus hävib põhiosa metsa väärtustest.