Eestis ja kogu Euroopas räägitakse üha enam looduse taastamisest kui tulevikukindlast lahendusest meie keskkonnaprobleemidele. Eestis on Euroopa Liidu looduse taastamise määruse rakendamine hakanud võtma suunda, mis paneb küsima, kas me ikka taastame loodust või lihtsalt kujundame seda ümber vastavalt oma soovunelmatele.

Euroopa Liidu looduse taastamise määrus kehtestab vabatahtlikud eeskirjad, mis aitavad kaasa liikmesriikide ökosüsteemide pikaajalisele taastumisele, kliimamuutustega kohanemisele ja mulla degradeerumise pidurdamisele, toiduga kindlustatuse parandamisele ning EL-i rahvusvaheliste keskkonnakohustuste täitmisele.

Määruse alusel koostab iga liikmesriik oma riikliku taastamiskava, et aastaks 2030 taastada vähemalt 20 protsenti EL-i maismaa- ja merealadest ning aastaks 2050 kõik taastamist vajavad ökosüsteemid.

Lisaks toetatakse eesmärki istutada 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit puud ning tagada, et vähemalt 30 protsenti liikidest ja elupaikadest, mille seisund ei ole soodne, oleksid selleks ajaks paranenud või paranemistrendis. Eraldi rõhutatakse kaitsealade olulisust ning kõigi liikmesriikide kohustust panustada vastavalt oma loodusväärtustele ja taastamispotentsiaalile.

Määruse tõlgendamine Eesti moodi

Seega näeb määrus ette, et liikmesriigid peavad taastama kahjustatud ökosüsteeme – sealhulgas metsad, märgalad ja niidud –, mis omaenda jõul enam taastuda ei suuda. Eesti ametkonnad on aga sageli tõlgendanud seda kui üleskutset sekkuda neissegi ökosüsteemidesse, mis tegelikult juba toimivad.

Selle asemel, et hoida ja kaitsta neid elujõulisi kooslusi, alustame kallite projektidega, mille eesmärk on "taastada" midagi, mida me ise oleme defineerinud kui väärtuslikku, kuid mille tegelik looduslik potentsiaal jääb sageli tagaplaanile.

ERR vahendas, kuidas Soomaal tehtud taastamistööde tulemusel ujutati üle metsaökosüsteem, mille tagajärjel hukkus umbes 50 hektarit elujõulist metsa. Pildid räägivad enda eest: surnud puud, vee alla jäänud metsaökosüsteem ja hävinenud elupaigad.

Kohalikud elanikud ja loodusturismiga seotud ettevõtjad on mures, sest see "taastatud" ala on nüüd sisuliselt kasutu nii looduslikult kui ka majanduslikult.

Kuidas saab looduse päästmise sildi all õigustada näiteks elujõulise metsa raadamist või selle üleujutamist? Seal elavad taimed, loomad, putukad ja mikrobioota hävivad täielikult. Miljonite eurode eest luuakse "lennukoridore" kohtadesse, kust lendorav on juba ammu lahkunud. See ei ole taastamine, see on loodusliku mitmekesisusega mängimine laborikatse põhimõttel, et äkki õnnestub.

Sarnaseid näited leiab ka mujalt. Näiteks on Rootsis raadatud sadu hektareid elujõulisi metsi, et taastada seal minevikus eksisteerinud niidud. Uuringute kohaselt ei pruugi taastatud rohumaadel haruldased ja spetsialiseerunud liigid edukalt taastuda. Kuigi üldine liigiline koosseis võib sarnaneda pidevalt karjatatud aladega, jääb haruldaste liikide mitmekesisus madalaks, mis seab kahtluse alla taastamise täieliku edu.

Veelgi segasemaks muudab olukorra RMK esindaja kommentaar Maalehele, kus öeldakse, et kuivavate puude nägemine võib olla "positiivne", sest aitab külastajatel mõista, mis juhtub, kui kraavid suletakse ning mis on märgala taastamine. See on aga küsitav lähenemine. Kas peame tõesti hävitama terve metsa selleks, et näidata, mis juhtub kuivendamise lõpetamisel?

Talupojamõistus on kadumas

Meie esivanemad kasutasid loodust arukalt, nad ei proovinud seda parandada, vaid elasid sellega kooskõlas. Tänapäeval paistab talupojamõistus kadunud olevat. Soomaa, Surju, Laukasoo Lääne-Virumaal, kõikjal leidub näiteid sellest, kuidas taastamise nime all hävitatakse olemasolevaid elupaiku ja väljakujunenud ökosüsteeme.

Surju on suurepärane näide. Seal elav metsis on end sisse seadnud niisketes elupaikades, kuid mitte soodes. Tema arvukus on piirkonnas lausa kasvanud. Ent plaanide järgi tahetakse ala veelgi enam soostada lootuses, et metsisel võiks veel paremini minna. See on järjekordne näide sekkumisest juba toimivasse ökosüsteemi.

Lääne-Virumaal Laukasoos, on taastamistööde käigus tõstetud kraavide põhju ja rajatud tammisid, et hoida vett soos. Haljala valla kodulehekülg tõi välja, et taastamise eesmärk on turba ladestumise taastamine ja veerežiimi parandamine. Kuid isegi sealseid töid saatnud optimismi varjutab küsimus, et kui sood olid juba taastumas omasoodu, miks oli vaja sekkuda ulatuslike ja kallite töödega.

Taastamine pole alati halb mõte

Eestis on ka taastamisprojekte, mis on põhjendatud ja tulemuslikud. Hea näide on endiste turbakaevandusalade, jääksoode, taastamine, kus loodusliku seisundi taastumine ilma sekkumiseta ei ole võimalik. Veetaseme languse tõttu on seal kadunud nii taimestik kui ka loomastik ning süsiniku emissioonid on suured.

Loodusveebi andmetel on jääksoode taastamine võimaldanud elupaikade tagasipöördumist ning kasvuhoonegaaside emissioonide vähenemist. Keskkonnaministeeriumi 2015. aasta aruande järgi oli toona Eestis 9600 hektarit endisi kaevandussoid, mille korrastamine aitab vältida ulatuslikku CO₂ lekkimist.

Need alad, kus looduslik tasakaal on pöördumatult häiritud, on just need kohad, kuhu taastamistööd peaksidki suunatud olema. Lisaks aitab taastamise eesmärke vastavalt looduse taastamise regulatsiooni kirjeldusele täita ka puude istutamine. Miks oleme meie valinud puude hävitamise tee?

Kes maksab ja mille eest?

Kõige teravam küsimus on see: mis hinnaga me kõike seda teeme? Looduse taastamise projektide maksumus ulatub miljonitesse eurodesse. Samal ajal kurdame, et meil pole raha õpetajate palkadeks. Kui me ei suuda leida haridusele viit miljonit eurot, miks laseme siis kümnete miljonite eurode väärtuses puitu lihtsalt vees mädaneda ja sealt emiteeriva süsiniku taevasse?

Iga tihumeeter metsas, mis ei too ühiskonnale kasu, on raisatud ressurss. Ja iga taastamisprojekt, mis hävitab olemasoleva elurikkuse lootuses saavutada ideaalne maastik, on samm loodusest kaugemale, mitte sellele lähemale. Kas saame ühiskonnana lubada endale seda, et jätame kasutamata väärtuslikku puitu, mis laguneb vees, samal ajal kui meie metsandussektor ja kohalikud kogukonnad maapiirkondades vajavad sissetulekut ja töökohti?

Ma leian, et see ei ole looduse taastamine, kui hävitame seal kujunenud täiesti uued kooslused ja toimivad elupaikad. Kas nemad ei vääri kaitset, kuna neid pole "ajalooliselt" seal olnud? Kui kaugele peame ajas tagasi minema, et otsustada, milline ökosüsteem on taastamist väärt? Sada aastat tagasi oli Eestis vaid 20 protsenti metsa. Peaksime raadama pool Eesti metsadest, et see seisund ja need ökosüsteemid taastada. Kes on see ametnik, kes nii julgelt väidab, et ta teab, mis konkreetses asupaigas sada aastat tagasi toimus?

Kellele kuulub loodus?

Loodus ei kuulu ainult looduskaitsjatele ega ametnikele, see kuulub meile kõigile ja seetõttu peab taastamine olema arutelu, mitte monoloog.

Euroopa Liidu määrus näeb ka ette vastava taastamiskava loomise ja huvirühmade kaasamise, mida tehtud ei ole. Meil tuleb arvestada kohalike inimeste, teadlaste, metsameeste, põllumeeste ja loodusturismi ettevõtjate arvamustega. Nii nagu ei tohi metsaraie juhtuda ainult majanduslikel kaalutlustel, ei tohi ka taastamine toimuda ainult ideoloogilistel alustel.

Hea taastamisprojekt peaks vastama neljale küsimusele:

1. Kas ala on tõesti kahjustatud määral, mis ei võimalda looduslikku taastumist?
2. Kas alal on välja kujunenud juba teine toimiv ökosüsteem?
3. Kas sekkumine toob kaasa selgelt positiivse muutuse elurikkuses või kliimamõjus?
4. Kas kaasatakse kohalik kogukondi ja metsamajanduse ning põllumajanduse eksperte?

Kui neile neljale küsimusele ei saa ausalt "jah" vastata, tuleks sekkumine vähemalt ajutiselt peatada ja alternatiive kaaluda.

Looduse taastamine ei ole halb mõte. On alasid – vanad kaevandused, tööstusalad, jääksood, saastunud maad –, mis tõesti vajavad elujõu taastamist. Aga looduse taastamise nime all looduse hävitamine pole mitte taastamine, vaid enese petmine. On aeg peatuda ja küsida, kas me ikka kuulame loodust või räägime vaid iseendaga.