Tervisekassa puudujäägist on ilmunud mitmeid artikleid eri väljaannetes ja põhiküsimus ongi selles, et kuidas saab tervisekassa hakkama olukorras, kus tuleb kasutusele võtta reserv? Tervisekassa juhatus on seda küsimust ka arutanud, aga kas teieni või valitsuseni on jõudnud juba mingisuguseid konkreetseid ettepanekuid, mismoodi tulevik võiks välja näha?

Tervisekassa on teinud mõned väga põgusad ettepanekud. Kui nüüd mõelda sellele, miks on tekkinud selline puudujääk, siis ma arvan, et nii nagu ka meditsiinis, et haiguste ravimist peab alustama ikkagi diagnoosimisega, siis samamoodi tervisekassas. Me kõik teame, et hinnad on tõusnud ja elukallidus on tõusnud.

Teine osa on see, et tegelikult on kulusid, mis ei ole päris hästi jälgitavad või hoomatavad. Võib-olla peaks isegi mõtlema rahastussüsteemi muutmisele, et rahastada rohkem kvaliteeti, rohkem tulemust, mitte lihtsalt seda nii-öelda tükki ehk uuringute või laborianalüüside hulka. Näiteks haiglasüsteemis on tõesti selline olukord, kus mida rohkem tehakse analüüse ja uuringuid, seda kasulikum on see haiglale. Siin ma ei saa ka haiglat süüdistada ja samamoodi ei saa arste süüdistada, vaid ikkagi seda, kuidas on juhitud rahavoogusid siiamaani.

Natukene tuleks nüüd läbi mõelda, et mismoodi saaksime seda veidi parandada. Osa asju kindlasti peavadki jääma, nagu praegu nn tükipõhine rahastamine, aga osa võiks jääda tulemuspõhiseks. Seda tulemuspõhist rahastamist tegelikult juba kasutatakse, näiteks perearstisüsteemis. Seal see tulemuse komponent võiks olla suurem, kui ta praegu on. Lisaks on perearstisüsteemis kasutusel pearaha, mis samamoodi võimaldab arstidel olla loomingulised, just oma kulude kokkuhoiu suhtes, mitte jällegi uuringute arvelt, vaid ka see, et perearstile on kasulik, kui inimene on terve. Siin annab kindlasti veel paranemisruumi leida, aga meil on osa selliseid teenuseid juba niimoodi rahastatud, kuid siin on võimalus kindlasti veel parandada olukorda.

Mida see kvaliteedil põhinev rahastamine siis tähendaks? Sisuliselt, kui on edukas operatsioon, siis saab raha?

Näiteks, kui tulemus on parem, siis on rahastus suurem, aga seal on hästi palju erinevaid mehhanisme. Kasvõi see näiteks, et kui patsiendi rahulolu on suurem, siis on ka rahastus parem. See kõik lähtubki kvaliteedist. Eestis on ka praegu tervishoid väga kvaliteetne, aga kvaliteet kõigub ja meil ei ole ühtset jälgimissüsteemi. Tegelikult, kui on kvaliteet kõikuv, siis sealt kipub ka raha lihtsalt ära kaduma, sest ebakvaliteetne ravi on alati kallim kui kvaliteetne.

Kvaliteedisüsteemides alati arvestatakse ka patsiendi arvamusega, aga me ei saa ainult patsiendi arvamusest lähtuda. Seal on hästi palju erinevaid komponente - üks on põhjendatus. Patsiendile meeldib, kui on palju uuringuid ja analüüse. Teadusuuringud on seda lausa näidanud, et inimesed, keda üleravitakse, üleuuritakse, on väga rahul, aga nende tervis on objektiivselt halvem. Ka see üleravimine on tegelikult inimese tervisele kahjulik ja me peame ikkagi mõtlema eelkõige inimeste peale.

Üks asi, mida te veel olete öelnud on, et te tahate tervishoiusüsteemis leida selliseid dubleerimiskohti, kus toimub raiskamine, et saaks need ära lõpetada ja tõhusamaks muuta. Kuidas see siiamaani on õnnestunud? Kas on selliseid kohti välja tulnud ja mis need siis on?

Need kohad on arstidele üldiselt teada. Väga lihtne näide on see, et perearst teeb inimesele röntgeni ja vereanalüüsid ning näeb, et on probleeme. Seejärel suunab edasi eriarsti juurde, võib-olla isegi EMO kaudu, mis tähendab, et ta jõuab samal päeval eriarsti juurde, kus tehakse needsamad uuringud ja analüüsid uuesti, sest eriarstil on mugavam vaadata neid tulemusi oma arvutist ja IT-süsteemist. Ehk vajalik on IT-süsteemide mõistlikumaks tegemine ja sellega siin praegu me tegeleme.

Tervisekassa on juba loonud sellise mehhanismi, millega kontrollitakse, et ega ei ole raviarvele sama uuringut näiteks kaks korda pandud - see juhtub teinekord kogemata. Vahel ongi niimoodi, et näiteks eriarst paneb uuringu ja perearst paneb ka. Vahel eriarst või perearst unustab ära, et juba uuring on arvele pandud ja paneb ise uuesti. Kontrollid on loodud, aga need on olnud siiani üsna käsitsi. Kui need automatiseerida, siis me suudame tõenäoliselt ka oluliselt rohkem raviarveid ära kontrollida ja sealt see kokkuhoid siis ka tuleb.

Üks selline natukene intrigeeriv teema on kerkinud seoses sellega, et mismoodi on perearstid maksnud või võtnud välja dividende enda ettevõtetest. Need summad on kohati väga suured ja ulatuvad lausa miljonini. Teadupärast see raha ju tuleb sisuliselt suures osas ikkagi tervisekassast. Kas see on ka mingi asi, mis tuleks üle vaadata, sest paratamatult, kui meil on tervisekassast raha puudu ja lõpuks jõuab dividendina nii-öelda perearsti taskusse, siis kas see on nii-öelda kõige parem rahakasutus?

Siin nüüd tuleb vaadata, miks need dividendid tekivad millistes perearstikeskustes. Meedias olnud juttu Pärnust ja Narvast, kus on tegelikult perearstikeskustes väga palju osanikke ehk seal on näiteks 13 nimistut ja nende peale tekib see üks suur hulk dividende. Tuleb ka vaadata, kui sageli neid dividende välja võetakse - kas see on igal aastal või see on üks kord kümne aasta jooksul. Tõepoolest, kui perearstil on selline normaalne töö, siis see rahastusmudel võimaldab natuke hoida kokku niimoodi, et näiteks kümne aasta jooksul võib-olla kogunebki suurem summa, võib-olla ka iga aasta mingi kindel summa. See on normaalne, see dividendide võtmine.

Lisaks tegevuskulud. Tallinna perearstikeskustel on üüri- ja rendihinnad. Kõik need on palju kõrgemad kui näiteks seesama Narva ja teinekord tuleb kohalik omavalitsus vastu. Perearstikeskused maksavad näiteks renti hästi vähe või teinekord üldse ei maksa. Ka sealt tuleb kokkuhoid. Võib-olla see oleks ka motivaator perearstidele, et nad läheksid tööle väiksematesse kohtadesse. Neil on siis võimalus saada rohkem dividende näiteks.

Teisalt tuleb kindlasti vaadata, mis kvaliteeti keskus pakub ja kas dividendide maksmine on tulnud kvaliteedi arvelt. Näiteks ei ole uuendatud mingeid seadmeid või ei pakuta teenuseid, mille eest tegelikult tervisekassa maksab. Näiteks, kas patsient saab ühendust võtta perearstikeskusega ka e-lahenduste kaudu, mille eest nüüd tervisekassa maksab iga kuu perearstidele raha ja nii edasi. Ehk see peaks olema tervisekassa huvi kontrollida, et kui nad ostavad mingit teenust, siis kas päriselt ka seda teenust osutatakse selles perearstikeskuses. Loomulikult rahastusmudel tuleb üle vaadata ja mõelda siis, miks need dividendid on, kas see on liiga suur tulu olnud või ei ole olnud. Võib-olla see on olnud mõistlik, et sinna tuleb igasse sellisse keskusse sisse vaadata, et kas see töö ja see kõik põhjendab kuidagi ära.

Lisaks on perearstikeskustes võimalik teha erinevaid lisategevusi, mille eest saabki lisaraha. Justnimelt näiteks pisikirurgia või günekoloogia, kus ju paljud patsiendid käivad. Maa perearstikeskuses oleks Madis Veskimägi on üks väga tuntud perearst, kes teeb kõike seda oma perearstikeskuses, mistõttu tema patsiendid ei pea minema kaugele 60 kilomeetrit Pärnusse. Tema ei ole ainus. Meil on tegelikult palju selliseid perearste. Ma arvan, et see on väga positiivne, kui sellise tegevuse eest makstakse juurde ja perearst saab suurema tulu kokkuvõtteks.

Mõned perearstikeskused osalevad ravimfirmadega koostöös või siis mingites ravimiteadusuuringutes. Isegi ei ole ravimfirmad, vaid sageli ülikoolidega tehakse koostööd ja sealt tulevad eraldi rahad. Siin tuleb vaadata, kust see raha tuleb ja kas see kõik on maksumaksja raha. Võib-olla on lihtsalt tasuliste teenuste mingisugused sissetulekud ja nii edasi. Seda peab vaatama.

Kas tervisekassa teeb seda kontrolli, et veenduda, et see kvaliteet, mida perearstikeskus pakub, on ikkagi vastav?

Tervisekassa teeb kvaliteedikontrolli natuke teistmoodi. Jälgitakse, kas nimistu patsiendid on krooniliste haiguste osas jälgitud. Näiteks, kas lapsed on käinud vastuvõttudel ja kas nad on nõustatud. Otseselt äritegevuse kontrolli minu teada tervisekassa ei tee ja võib-olla peaks seda arutama tervisekassaga. Ega neid keskusi tegelikult ei ole ju palju, kus on niivõrd suured dividendid ja võib-olla ka lausa igal aastal. Võiks ju teha küll, aga kas see peab olema siis tervisekassa? Võib-olla hoopis Terviseamet peab vaatama. Need arutelud ootavad meil veel ees.