Kui olin aastatel 2019–2021 rahvastikuminister, siis oli meie perepoliitika üheks põhisõnumiks, et perepoliitika peab toetama neid, kes tahavad lapsi saada. Naised ja mehed on uuringute põhjal olemas, kes lapsi kasvatada soovivad, kuid kel erinevate takistuste tõttu – peamiselt majanduslikud takistused – jääb neil soovitud laste arvuni jõudmata.

Toona võitles Reformierakond eesotsas Signe Riisaloga igasuguse rahvastiku- ja perepoliitika tegemise vastu ja kärpis võimule saades ennekõike suurperede toetusi, võttes ära ka nende huviringitoetuse. Nüüd, kui sotsiaalministeerium avalikustas rahvastikukriisi lahendusettepanekud, mis kinnitavad meie kunagise tegevuse õigsust, kirjutas Riisalo enda varasemale tegevusele vastandliku kommentaari, milles räägib nende toetamisest, kes tahavad lapsi saada.

Rahvastikupoliitika vajab stabiilset tuge, mitte järske suunamuutusi, mistõttu ei ole Reformierakonna juhtimisel perepoliitika elluviimine usutav. Kindlustunde suudaks taastada uus valitsus, kuhu kuulub rahvastikuminister.

Isegi ÜRO-s on juba ammu aru saadud, et sündimuskriis ohustab kogu inimkonda, kuid Reformierakonna juhitud Eestis puudub rahvastikupoliitika sisuliselt praeguseni. Õigemini lükati see kalevi alla. Seisukohtade vahetamine päevapealt on ebasiiras ja ebausaldusväärne, kuna võib homsel päeval jälle pahupidi minna.

Reformierakonna pimedus sündimuskriisi ees ilmnes juba pärast parlamendivalimisi kaks aastat tagasi. Kui Ukrainas toimuv sõda oli kõigi erakondade jaoks teema number üks, siis tasub tähelepanu juhtida sellele, mis oli teema number kaks. Reformierakonnal oli see rohepööre, mitte sündimus.

Mäletatavasti tegi Reformierakond siis täispanuse mõtteviisile, et kõige olulisem on lahendada maailmas kliima soojenemise probleem. Eestisse loodi kliima nime kandev monstrumministeerium, mille alla koondati maksimaalne hulk võimu ja eestlaste elu otseselt mõjutavaid valdkondi.

Iga väljastpoolt tulnud kliimakava võeti hurraaga vastu, tehes ka soovituslikud kliimanõuded Eesti elanikele võimalikult suures ulatuses kohustuslikuks. Kõik selleks, et oma kliimavooruslikkusega poosetamisel välismaal nii palju silma paista kui võimalik.

Rahvas väsis sellest ära, sest samal ajal on elujärg pidevalt halvenenud. Nüüd selgus  Eurobaromeetri küsitlustulemustest, et Eestis on suhtarvult kõige rohkem inimesi Euroopas, kes arvavad, et valitsus tegeleb rohepöördega liiga palju. Alles sel aastal hakkas valitsus mokaotsast tunnistama, et Eestile võetud rohepöörde eesmärke on võimatu täita.

Kui sotsid valitsusest välja visati, siis märkamatult visati uuest koalitsioonileppest välja ka senine rohepöörde retoorika. Üha selgemini on paista, et mida kiiremini riik rohepööret teeb, seda kahjulikum on see riigi majandusele. Paljud nägid seda ammu ette, kuid mitte Reformierakonna kontor oma katkise antenniga, mis ühiskonna signaale kinni ei püüda ei suuda, vaid alles valimiste eel hakkab inimesi ilusa jutuga nende oma maksuraha eest üles ostma.

Reformierakonna signaalid suurperedele

Kliima päästmise tuhinas vaadati ülbelt mööda palju suuremast sündimuskriisi probleemist, mis Eestit ja kogu maailma tabab, nagu ÜRO hiljuti raporteeris. Sel aastal on Eestis sündinud kümme protsenti vähem lapsi kui aasta varem. Stenbocki majas valitses sel teemal täielik ükskõiksus.

Kas keegi kujutaks ette, kui aastaga langeks riigi SKP kümne protsendi võrra ja valitsus ei viitsiks seda isegi arutada. Rahvastikukriisiga ongi nii läinud, sündimus on olnud kõige viimane asi, isegi rahvastikupoliitika komisjonis arutatakse.

Reformierakonna juhitud valitsused on Eestis probleemile ise õli tulle juurde valanud. Kohe pärast võimule pääsemist võeti suurperedelt toetusi vähemaks. Seejärel algatati maksumuudatusi, mis tabasid kõige raskema hoobina peresid. Kannatada sai Eesti perede kindlustunne, ehkki Reformierakond "kindlaid käsi" kõige rohkem lubaski.

Kaja Kallase kolmas valitsus võttis sõnamurdlikult suurperedelt esimese asjana ära 200 eurot peretoetust. Samal sügisel võeti lisaks ära suurperede huviringitoetus, millega toetati perede kooliealisi lapsi, kus kasvamas oli neli ja enam last ning oli selge, et kõiki huviringe pere tasuda ei jõua. See oli suur toetus maapiirkondade peredele, kus kodust kooli saamiseks tuleb sageli mitmeid kümneid kilomeetreid läbida.

Küll toodi toona Reformierakonna poolt põhjenduseks helikopteriga raha külvamise lõpetamist, küll vajaduspõhist toetamist. Sellest rääkimine mõjus eriti grotesksena, kuna raha võeti ära ju ka kaheksa ja kümne lapsega peredelt, kus ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla, kuhu see 200 eurot kulus.

Lasterikastelt peredelt raha ära võtmist saatis inetu valimiskampaania. Kurb korratagi, kuidas võrreldi laste emasid isegi lehmadega või tihedalt poegivate jänestega. Suurperede vanemaid sisuliselt alandati.

Eriti inetu oli, kui sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo toetuste äravõtmise saateks suurperesid ja väiksema arvuga laste peresid vastandas. Minister rääkis "Aktuaalse kaamera" otse-eetris, kuidas ainult 14 protsenti suurperesid saab 40 protsenti lapsetoetustest, tekitades perede vahele vimma ja kadedust. Ta jättis aga märkimata, et see 14 protsenti suurperedest kasvatab üles ligikaudu pooled eesti lapsed, kelle hulka kuuluvad ka üksikvanemaga pered, sh üksikvanemaga nelja, viie ja enama lapsega pered.

Eesti vajab rahvastikupoliitikat

Reformierakonna valitsuse senised signaalid suurperedele on olnud ühemõtteliselt vaenulikud. On selge, et peale agressiivse Venemaa on rahvastikukriis Eestile kõige eksistentsiaalsem oht. Eesti on oma tegevusetusega juba ajast maha jäänud, rahvastikukriis süveneb kiirenevas tempos.

Meil on hea näide lahendustest omast käest võtta. 2017. aastal tõsteti suurpere toetust 300 euroni ja kahel järjestikusel aastal kasvas sündide arv 25 protsendi võrra enam kolmandatel ja järgnevatel lastel. See väide oli kuni praeguseni justkui maha kriipsutatud, ometi räägivad rahvastikuteadlased jätkuvalt selle positiivsest mõjust. Reformierakondlased eesotsas Riisaloga on rääkinud, et lisasoodustuste tegemine ei ole kusagil maailmas tulemusi andnud, salates maha oma riigi positiivse näite.

Rahvastikuteadlased on sündimuskrahhi eest juba ammu hoiatanud ja juba Jüri Ratase valitsuses moodustasime rahvastikukriisi probleemkomisjoni ja taastasime rahvastikuministri ametikoha, et sündimust toetavate meetmetega tegeleda. Signe Riisalo koos erakonnakaaslase Liina Kersnaga kritiseerisid toona probleemkomisjoni peale raha raiskamist. Nüüdseid sündimuse näitajaid vaadates on nende 2019. aastal kirjutatud artikkel on vananenud sama hästi kui pakk piima päikese käes.

Riisalo ja Kersna mentaliteet pole Reformierakonnast kuhugi kadunud. Peaministripartei kontoris pole tegelikult siiani aru saadud, et tulevikus võidavad riigid, kus sünnib piisavalt lapsi, mitte riigid, kus tehakse kõige radikaalsemat rohepööret. Mitte keegi ei taha investeerida kahanevatesse riikidesse, kus tulevikus pole töökäsi võtta ja mille sotsiaalsed kulud hakkavad hüppeliselt kasvama.

Kui peaminister taipab seda viimaks enne kohalikke valimisi ja hakkab umbropsu leidma viise, kuidas lastega peredel vähendada automaksu, siis see pole ammugi piisav, et lõhutud kindlustunnet taastada. Kõik ju mäletavad värskelt, et automaksu kehtestas seesama valitsus. Valitsuse senine poliitika on täiesti liiva jooksnud ja praegused katkise antenniga juhid ei suuda sellest välja tagurdada. Kõige mõistlikum oleks korraldada koos kohalike valimistega erakorralised riigikogu valimised.

Kindlustunde taastamiseks vajab Eesti rahvastikupoliitika kursimuutust. Ka sotsiaalministeeriumi asekantsler Hanna Vseviov rääkis rahvastikukriisi lahendusettepanekuid tutvustades, et rahvastikuteemad peavad poliitiliselt saama olulisemaks, soovitades rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viia sotsiaalministeeriumi alt riigikantselei alla. Kusjuures just Signe Riisalo oli see, kes rahvastikupoliitika sotsiaalkaitseministri portfelli põhja pakkis.

Asekantsler Vseviovi suund on täiesti õige, kuid tegelikult oleks vaja veel üht käiku juurde. Vaja oleks uut valitsust, mis taastaks rahvastikuministri ametikoha ja annaks talle piisavalt ressurssi probleemiga tegelemiseks. Raha selleks võiks ümber tõsta kliimaministeeriumi eelarvest.