Oma ambitsioone saab rahuldada ja Eesti elu edendada põnevates valdkondades ilma nina poliitikasse toppimata. Valitud rada võib mõnikord olla pagana raske, aga enamiku jaoks mitte nii raske, et mõelda poliitikasse minekust.

Sest poliitika on toksiline, tohutu ebameeldiva avaliku tähelepanuga ja head sõna kuuleb harva, kui üldse. Palgatase on võrreldes paljude muude valdkondadega kehvake, nii et järjele jõudnud ja oma valdkonnas edenenud inimene pigem hoidub poliitikast kui kahtlase kuvandiga tegevusest.

Kibedamaks on poliitikute olemise teinud ka sotsiaalmeedia tulek. Vanemad tegijad on paksu nahaga ning elavad sotsiaalmeedia isiklikud otserünnakud kergemini üle, aga algajad näevad, mida trollid, labased sõimlejad ja osatajad võivad sinu kallal korda saata.

Lisaks on algaja poliitiku töö ka suuresti müügitöö ja müügitöö ei sobi tegelikult paljudele. Põhimõtteliselt pole sisulist vahet kurikuulsate LHV pensionipakkujate ja kaubanduskeskuse teises nurgas valimiskampaaniat tegevate poliitikute vahel.

Mõlemad peavad pingutama, et just nende idee ja pakkumine ära ostetaks. Ja poliitikul on mõneti veelgi raskem – valijale tuleb maha müüa lisaks erakonnale ka iseennast, et saada personaalselt hääli.

Olen näinud hädiselt seismas poliitikasse tulnud endisi keskpankureid, tippjuhte ja arvamusliidreid, kes kohmetunult üritavad läheneda raskete toidukottidega kodu poole tõttavatele väsinud inimestele ja juttu üles võtta. Ja seda müügitööd tuleb teha kõikjal, kus võimalik, sest algajatele on iga hääl kulla hinnaga.

Ka otsese töökoha püsimise mõttes on poliitiku elu äärmiselt ebakindel, välja arvatud tõesti riigikogu liikme koht.

Tallinna viimase võimuliidu kokkupanek oli ilmekas näide, kuidas nädalaid otsiti tikutulega abilinnapäid ja linnaosavanemaid. Ongi keeruline tulla ära seniselt tegevusalalt aastaks linnaelu eest vastutajaks, teades, et uute valimiste järel tuleb minna tagasi endiste liistude juurde. Ja jääda ootele poliitilise pärituule saabumisele.

Kõik need miinused kitsendavad uute tulijate ringi, seega on poliitvärbajatel valikuid vähe. Üsna tihti suudetakse ära rääkida inimesed, kelle töine karjäärikõver on lõpusirgel või ongi juba mindud pensionile, aga tahetakse endiselt veel aktiivselt panustada.

Näiteks Keskerakond teatas, et endine Tallinna haiglajuht Ralf Allikvee kandideerib nende ridades. Näide kogemustega inimesest, kuid suhteliselt kõrge vanus teeb ilmselt vastutusrikkama juhi koha täitmise keeruliseks, pigem jääb Allikvee praktikas kõrvalseisva nõuandja rolli.

Kergem on nimekirja leida inimesi, kes on parajasti uue karjääri või väljakutse otsingutel. Julgen tuua näidetena oma endised kolleegid ajakirjanduses.

Isamaa valmisnimekirjas kandideerib endine Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja, kes sunniti ametikohalt lahkuma. Sama seis on Parempoolsetes kandideeriva endise Postimehe peatoimetaja Marti Aavikuga. Kindlasti poleks nad läinud poliitikat nuusutama otse peatoimetaja kabinetist, see kõik juhtus pärast töölepingu lõpetamist.

Inimlikult arusaadav olukord ja ajakirjanikud pole ainsad, paljude teiste valdkondade esindajad on sattunud poliitikasse just tööst ja tegemistest vabal perioodil, kui teised uksed tunduvad veelgi raskemini avanevat.

Tallinnas kui Keskerakonna pikaajalises võimukantsis on veel eraldi kategooria keskerakondlasi, kes on erakonda astunud selleks, et senine töö säilitada või seda mitte ohtu panna. Keskerakonna toiduahelat on rapsitud, kuid Keskerakond on parajasti kiirkäigul tagasi linnavõimu juurde ja eriti venekeelsete inimeste jaoks on Keskerakond super platvorm töö saamiseks kohalikul tasandil.

Vastupidiselt Keskerakonnale leiame sotsiaaldemokraatide nimekirjades küll suhteliselt rohkem uusi tulijaid, aga venekeelseid inimesi on nende seas vähe. Täielik anomaalia on Põhja-Tallinn, mille nimekirja 29 nimest vaid kolm on vene taustaga, seda linnaosas, kus on palju vene rahvusest valijaid oma spetsiifiliste muredega.

Uute inimeste katseid poliitredelile astumisel ja seal kõrgemale ronimisel pelutab ka vana kaardivägi, see on loomulik konkurents, kui erakonna juhid peaks siiski ka eelseisvatest valimistest kaugemale vaatama.

Erakond Isamaa pani Kristiines esinumbriks Tarmo Kruusimäe, jättes linnavalitsuses end tõestanud Karl Sander Kase teisele kohale. Kui erakonna juhid teavad, et suur osa nende juurde valgunud uutest toetajatest on endised Reformierakonna ja Eesti 200 fännid, siis kas tõesti juhid ei mõistnud, et uute valijate ootustele paistab noor ja energiline Kase oluliselt atraktiivsem kui mitte kunagi juhtivale ametikohale tõusev Tarmo Kruusimäe. No ei ole Kruusimäes linnajuhi ainest.

Reformierakond läheb valimistele nigela reitinguga ning päris katastroofi ärahoidmiseks on linnaosade esikolmikutesse pandud ainult erakonna pikaaegsed juhtfiguurid, ministrid on tihti eesotsas, ainus uus erand on ärimees Urmas Sõõrumaa. Tema esindab uute tulijate seda iga aastaga vähenevat kategooriat, kus suurärimehed proovivad kätt poliitikas, enamasti lõppeb see varem või hiljem aga käegalöömisega.

Reformierakonna nimekiri on ka näide sellest, et kahe tooli seadus töötab suurepäraselt uute tulijate tõrjumiseks, sest üsna suur protsent volikogu kohtadest läheb riigikogu vanematele staarpoliitikutele.

EKRE ja Parempoolsed on selle valimistsükli brändierakonnad, kus ka üsna tundmatutel inimestel on suur võimalus saada alustuseks korralik häältesaak.

EKRE uute nimede leidmiseks eriti ponnistama ei peagi, sest perekonnanimi Helme tagab oma valijate jaoskondadesse tuleku igal juhul. Küll võiks erakond mõelda, kas tegelikult on ka näiteks Mihhail Kõlvartile pakkuda nimesid, kellega koos hiljem linnavalitsust teha. Tagasihoidlikult öeldes õelalt terava sulega EKRE esikommentaatorid ei hiilga just praktilise juhtimiskogemusega.

Parempoolsed on küsimärk, millel on tohutu oht kogeda tulevikus samasugust saatust, nagu see sai osaks Vabaerakonnale ja erakonnale Eesti 200, aga igal juhul tuuakse vähemtuntud inimesi poliitikasse juurde, kuigi enamik neist pudeneb ajapikku poliitsõelalt välja. Kõigest hoolimata on need kolm erakonda andnud selge ja toreda panuse Eesti poliitikasse, nad on toonud uusi inimesi ja meile pakutavat kesisevõitu valikut natukenegi suurendanud.

Me vajame hädasti riigi ja kohaliku võimu juhtimises paremat kvaliteeti, värsket verd ja uut lähenemist. See pole vähem tähtis mure kui õpetajate, arstide või inseneride puudus. Demokraatias on poliitikutele antud suur otsustusõigus teha meie kõigi tuleviku jaoks määravaid otsuseid, patt on nende tegemine jätta kehva kogemusega inimestele, kes muudes valdkondades saavad keskpäraselt hakkama, kui üldse saavad.