Katre jagab oma lugu anonüümselt iseenda turvalisuse pärast. Kui Keidy (fotol) peres on alkoholi küüsis vaid isa, siis Katrel joovad mõlemad vanemad. Ja kui ema on purjus, muutub vägivaldseks ka tema.

"Ma olen pidanud väga palju rihma saama. Ma olin äkki mingi kolmas klass. Ma läksin tuttavaga ühte mängu vaatama ja ema ei teadnud sellest mitte midagi. Ja kui ma tagasi tulin, siis ema oli selle tuttava juures väga sõbralik. Aga kui see tuttav ära läks, pani ema välisukse kinni ja ütles mulle, et mine nüüd kööki, võta püksid maha. Ja ta andis mulle rihma selle eest," jutustas Katre.

Keidy vastu kodus kätt ei tõstetud, samuti ei pidanud ta kaua oma vanemate kaklemist pealt vaatama, sest nad läksid lahku. Küll aga ei lahendanud lahkuminek isa alkoholiprobleeme. Kui Keidy isal külas käis, sai ta osa tülidest, mis on tema mällu sööbinud.

"Onu ja vanaisa surusid isa täiesti nurka ja ma lihtsalt karjusin, et palun laske lahti, palun laske lahti, sest ma kartsin, et mul ei ole muidu isa. See oli kohutav hirm. Enamasti see lõppes nii, et kui oli vanaema kodus, siis tema läks ja lahutas nad. Kui ei olnud, siis nad lihtsalt kaklesid niikaua, kui nad ei jaksanud enam," meenutas Keidy.

Kui Keidy kindel seljatagune ja usaldusisik on siiani tema ema, siis Katrel polnud lapsena ühtki turvalist täiskasvanut. Ta oli sageli üksi kodus.

"Mul ei olnud seda, et kui laps läheb magama, siis ema on kõrval. Tihtipeale ikka lapsed tahavad, et ema teeks kalli või põse peale musi ja ütleks head ööd. Sellist aega mul ei olnud. Voodi vastas oli ema pilt, kus ta väike oli. Ma võtsin selle pildi endale kaissu ja siis ma jäin magama. Muudmoodi ma ei saanud kuidagi magama jääda," rääkis Katre.

Samuti mäletab Katre, kuidas ta kondas vaid kuue-seitsme-aastase tüdrukuna mööda tänavaid ja passis mänguväljakul hiliste tundideni, et vanemate joomist ja tülitsemist mitte pealt näha.

Politsei ja lastekaitse sekkusid lõpuks seepärast, et vaevu kümneaastase Katre ellu oli tekkinud üks võõras mees.

"Kasuisal oli üks sõber, kes tuli meie ellu, kui ma väike olin ja ta tundus nagu täitsa tavaline tore onu. Ja siis juhtus väga kole asi. … Ta tekitas sellise usalduse suhte ja ta hakkas mind seksuaalselt väärkohtlema… ja see kestis ka aastaid," lausus Katre, lisades, et kartis sellest emale rääkida, kuna kartis riielda saada ja et juhtunus süüdistatakse teda ennast.

Asi jõudis lõpuks politseisse pärast seda, kui ta oli koolist pikalt puudunud ja teda otsima hakati.

Katre arvab, et ei oleks suutnud ise sellest kõigest eluga välja tulla. Politsei ja lastekaitse abiga jõudis tüdruk lõpuks turvakoju.

Lastekodus oli tüdruk kurb ja pettunud, et ema talle järele ei tulnud, aga igatsus tema järele ainult kasvas. Asenduskodu ja sealse pereemaga harjus ta pikkamööda.

"Siis hakkasin vaikselt oma elu üle järele mõtlema, et kuna ma olen nii palju vägivalda pealt näinud ja ise tundnud, siis ma mõtlesin, et ma sellist elu kindlasti ei taha. Siis ma hakkasin vaikselt sellist õiget teed pidi minema."

Katre käib veel ametikoolis ja valmistub päris iseseisvaks eluks. Ta ütleb, et on emale andestanud ja suhtleb temaga taas, kuid hoiab distantsi ning tunneb, et inimeste usaldamiseni on veel pikk tee minna.

Ka Keidy on usaldamisega kimpus, sest tunneb, et lapsepõlves läbielatu on jätnud sügava jälje ja sarnased mustrid kipuvad korduma ka tema enda suhetes.

Ta nendib, et seal on olnud mingil määral nii füüsilist vägivalda, seksuaalset vägivalda kui ka vaimset terroriseerimist.

"Kui isa kõrval ei ole, siis sa otsid mingisugust meeseeskuju endale. Mis viis selleni, et ma kohtusin noorhärraga, kes oli minust vanem. Ma täpselt ei mäleta, kust see tuli, aga ta surus mu voodi peale pikali, üritas mulle kuidagimoodi läheneda. Ma rabelesin nii palju, kuni ma lõpuks hammustasin teda. Selle peale ta vihastas ja ütles, et see on nagu minu süü, ma olen vastik ja kõike muud, ja läks ära," jutustas Keidy.

Kuid ka see ei olnud veel kõik. Keidy oli 14-aastane, kui ta vägistati.

Emale rääkis noor naine sellest alles mitme aasta pärast. "Ega enam ei olnud mõtet midagi teha. Mind üritati küll suruda, et ma läheks politseisse, teeks avalduse, aga ma ütlesin ei. Sel ei ole mõtet, mul ei ole tõestusi. Lihtsalt juhtus nii. Pole mõtet ennast süüdistada. Süüdi on need, kes on teinud midagi, mitte need, kes kannatavad," võttis Keidy teema kokku.

Juhtunu tulemus on, et Keidy ei usalda siiani inimesi sada protsenti. "Mõistus usaldab, aga keha ei usalda."

Keidy ja Katre jagavad oma lugu, et see oleks abiks teistele, kes on sarnases olukorras. Et anda sõnum - alati on väljapääs. Nüüd julgevad mõlemad noored naised juba unistada ka tulevikust.

"Mina ütlen tavaliselt nii, et meie perekonnal on needus. See on muster ja ma arvan, et seda mustrit tuleb nüüd lõhkuda, sest see halb saatus on käinud kõik minu pere naised läbi. Aga ma arvan, et kui sellega tööd teha, vaeva näha, siis ma suudan selle kuidagi murda," usub Keidy.

Katre loodab, et suudab tulevikus midagi iseenda heaks teha ja võib-olla midagi ka kogukonnale pakkuda, et selliseid juhtumeid ei oleks. Samuti soovib ta kaitsta nõrgemaid.

"Kindlasti sooviks lemmiklooma võtta. Ja tahaks ka emaks saada kunagi. Et pakkuda seda, mida ma ei ole ise lapsepõlves saanud… oma lapsele," unistab Katre.