Üleskutsed, et Euroopa peab oma kaitset võtma tõsiselt, ei ole enam uued. Enam ei väljendata seda pehmete sõnadega.

"Venemaa on toonud sõja tagasi Euroopasse ja me peame olema valmis selliseks suureks sõjaks, mille pidid läbi elama meie vanavanemad ja vana-vanavanemad," lausus NATO peasekretär Mark Rutte.

Euroopa riigijuhid räägivad üha jõulisemalt ka sellest, et USA peale ei saa panustada.

"Aastakümneid Ameerika Ühendriikide tagatud rahu on suuresti meie jaoks Euroopas ja Saksamaal läbi. Seda korda pole enam sellises kujul olemas ja nostalgia ei paku abi. Ma olen üks viimaseid, kes tahaks sellest nostalgiast loobuda, aga see ei ole kasulik. Fakt on see, et ameeriklased püüdlevad oma huvide nimel väga jõuliselt ja ainuke võimalik vastus on, et me peaks ka oma huvisid kaitsma," ütles Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz.

Ukraina abi mõttes on USA juba ammu oma rollist taganenud. Rahaline toetus kukkus aasta algul pärast USA president Donald Trumpi ametisse astumist peaaegu nulli. Euroopa abi on, aga killustatud.

"Ma ei alaväärtustaks Euroopa Liidu rolli, aga tõsi on, et seni, eriti sõjalise varustuse mõttes, oleme näinud peamiselt kahepoolset abi, millega on tegelenud valitsused eraldi. Nad tahavad ka seda valdkonda hoida enda käes. Nad ei taha sõjalisi asju jätta Euroopa Liidu taseme otsuseks. Paljudel juhtudel pole selles püsivaid struktuure, sest Euroopa Liit ei ole seni sõjaliste asjadega tegelenud," sõnas Bruegeli mõttekoja teadur Nicolas Veron.

"Kogu see olukord on veidi muutunud nagu missivõistluseks liikmesriikide või isegi institutsioonide vahel. "Vaadake ma teatan veel ühest abipaketist Ukrainale nii mitme-mitme miljoni väärtuses!" Me peaks palju tõsisemalt mõtlema selle peale, mida Ukrainal vaja on. Kas see on sõjaline võit Venemaa üle? On see veel ühe talve üleelamine? Meie jõuame pidevalt samade küsimuste ja murede juurde ehk kuidas tagada pikaajaline abi Ukrainale," lausus mõttekoja EPC analüütik Maria Martisiute.

SKT järgi esikohal on Põhjamaad ja Balti riigid. Suurriikide toetus aga venib. Isegi arvestades, et Saksamaa on viimase aastaga andnud pea kolm korda rohkem abi ja Suurbritannia ning Prantsusmaa pea kaks korda rohkem, siis kokku on aasta lõpuks ikka selge, et Euroopa ei ole suutnud USA toetust asendada. Viimane aasta on Ukraina abi mõttes kõige kitsim. Eriti kuna Hispaania ja Itaalia abi on hoopis kahanenud.

"Näiteks Hispaanias on neil üsna patsifistlik kultuur, mis pärineb Franco diktaktuuri ajast. Kui rääkida kaitsekulude tõusust, siis sa oled poliitikuna ebapopulaarne. Sellest on riskantne rääkida," sõnas Martisiute.

Riigid, mis pole kogenud oma pinnal Venemaa sõjasaabast lihtsalt ei näe ohtu samamoodi.

"Vene võimud on ka teadlikud, et nad saavad neid erimeelsusi võimendada. See on tõenäoliselt põhjus, miks nad ei ole oma droone seni saatnud Hispaaniasse, Itaaliasse või Portugali, kuigi neil on võime seda teha," ütles Veron.

Erinev ohutaju, geograafiline lähedus, lõunapoolsemate liikmesriikide halvem rahaline seis, valitsuste nõrk sisepoliitiline seis - iga riigi kohta leiab mitmeid põhjuseid. Itaalia jaoks on Vene külmutatud vara kasutamine ka näiteks seotud sisepoliitikaga.

"Selles on riiklik üksmeel, et Euroopa peaks rohkem võtma ühist laenu ja koos kulutama. Seetõttu mõned Itaalia poliitikud kasutavad Vene külmutatud varade laenu arutelu, et ühislaenu mõtet oportunistlikult peale suruda," sõnas Veron.

Isegi hinnates Ukraina rahavajadust üle on selge, et see ei peaks käima Euroopale üle jõu.

"100 miljardit eurot aastas on ligikaudu 1,6-1,7 protsenti Euroopa SKT-st. See ei ole meeletult suur summa millegi jaoks, mis on Euroopa julgeoleku jaoks kriitiline. Me suudame jätkata Ukraina toetamist ja suurendada seda praeguselt tasemelt mõistlikkuse piirides," lausus Veron.

"Kui jaguks poliitilist tahet, kui oleks tõsine suhtumine ja mõistlik prioriteetide seadmine meie poliitilistelt juhtidelt, siis muidugi me leiaksime need miljardid," ütles Martisiute.

Kuid kuna oma raha ei taheta otse lauale panna, on Vene külmutatud vara kasutamisest saanud test, kas Euroopa suudab ise oma julgeoleku üle otsustada ja selle vastutuse koormat jagada võrdselt.

"Eriti nüüd, kui saab järjest selgemaks, et USA ei taha, et see juhtuks ja on survestanud osasid liikmesriike selle vastu. Ma ei läheks nii kaugele, et öelda, et see on Euroopa Liidu iseseisvuse väljakuulutamine USA-st. See oleks veidi eksitav ja liiga suursugune, aga selles arutelus on palju kaalul. Mitte ainult Ukraina rahastamine, mis on ka ise tähtis, aga ka laiema loo mõttes. Kas Euroopa Liit suudab vastuseista oma julgeoleku muredele? Ma olen tagasihoidlikult optimistlik, et see otsus tehakse ära, aga selles ei saa praegu kindel olla. Seega see on suur Euroopa tahte test," lausus Bruegeli mõttekoja teadur.