Euroopa seisab silmitsi mitme keerulise ülesandega: tuleb jätkata Ukraina toetamist, suurendada Euroopa Liidu kaitse- ja konkurentsivõimet, ohjeldada rännet ja kliimamuutusi. Oleme süsteemsete geopoliitiliste ja majanduslike muutuste tunnistajaks ning nende muutustega on vaja kohaneda ja toime tulla.

EL-i liikmesriigid on alates 1960. aastatest koondanud rahalisi ressursse ühisesse eelarvesse selleks, et tegeleda ühiste väljakutsetega. Neid on aastatega aga tulnud juurde palju rohkem, kui on suurenenud EL-i eelarve.

Eelarve maht on praegusel eelarveperioodil (2021–2027) 1,13 protsenti EL-i kogurahvatulust. Seda on üsna vähe, kui arvestada, et 27 riigi ühiste vajaduste katmiseks on 2025. aastal kulutustena ette nähtud pisut üle 150 miljardi euro. Võrdluseks: Saksamaa selle aasta eelarve kulude pool on üle 500 miljardi euro. Enamus rahast on niisiis siiski liikmesriikide enda eelarves, aga sellegipoolest tuleb ühise eelarvega teha maksimum EL-i ühiste huvide kaitseks.

Eelarve jagunemine näeb praegu laias laastus välja nii, et 30 protsenti kulub põllumajandus- ja maaelutoetustele, 30 protsenti regionaalarengu ja ühtekuuluvustoetustele ning ülejäänu kõigi muude prioriteetide jaoks.

Seni on eelarvet rahastatud neljast allikast: liikmesriikide osamaksetest, EL-i importimisel kehtivatest tollimaksudest, käibemaksupõhisest omavahendist ja ümbertöötlemata plastimaksu põhisest omavahendist.

Kuna kõik EL-i liikmesriigid ei ole võrdse jõukusega, on mõned riigid nn netomaksjad ja teised netokasusaajad. Eelarve kaudu väljendatakse nii solidaarsust, mis on EL-i üks aluspõhimõtteid. Kuna liikmesriigi osamakse EL-i eelarvesse arvestatakse sisemajanduse kogutulu alusel, maksavad jõukamad riigid rohkem. Eelarve kasutamisel on jällegi madalama elatustasemega riikidel õigus rohkemale. Seda selleks, et arengulõhesid riikide ja ka riigisiseselt eri piirkondade vahel vähendada.

Sellel on ka selged tulemused. Näiteks Eesti SKP on alates EL-iga liitumisest kasvanud ligi kolm korda. EL-i eelarvetoetused on läbi aastate olnud kümne protsendi ringis avaliku sektori investeeringutest. Nende abil on Eestis tehtud palju olulisi investeeringuid ja reforme: ehitatud uusi koolimaju, rajatud maanteid, trammi- ja raudteid ning soetatud ronge, renoveeritud maju, aga toetatud ka haridus- ja tööhõiveprogramme ning investeeringuid sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas.

Eesti on EL-i eelarvest netokasusaaja ja jääb selleks ka järgmisel eelarveperioodil, kuigi iga sissemakstud euro eest tagasi saadud summa pisut väheneb. Viimane näitab, et elu Eestis on läinud paremaks ja Eesti elatustase on üsna EL-i keskmise lähedal.

Uuel perioodil saaks Eesti põllumajandus- ja ühtekuuluvustoetusteks ning siseturvalisuse suurendamiseks kokku 6,5 miljardit eurot, mis on miljard eurot enam kui praegusel perioodil. Lisaks sellele on kasutada liiduülesed fondid, kus Eesti peamine huvi on taotleda rahastust Rail Balticu ja energiaühenduste ehitamiseks, konkurentsivõime edendamiseks ning kaitsevõime tõstmiseks.

Euroopa Komisjon esitas suvel ettepaneku EL-i eelarve põhimõtteliseks ümberkujundamiseks järgmisel eelarveperioodil, mis algab 2028. aastal ja kestab 2034. aasta lõpuni. Eelarvekava üle on läbirääkimised Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega on juba alanud ning ettepanekusse tuleb kindlasti mitmeid muudatusi.

Uue ettepaneku kohaselt peaks EL-i eelarve muutuma sidusamaks, paindlikumaks ja mõjusamaks. Palju rohkem raha oleks tarvis suunata kaitse- ja konkurentsivaldkonda ja tagada Ukraina toetamine, samas vajavad jätkuvalt tuge ka meie toidutootjad ja vähem arenenud piirkonnad.

Kahe triljoni euro suurune eelarve seitsmeks aastaks jaguneks ettepaneku kohaselt järgmiselt: 44 protsenti läheks liikmesriikidele põllumajandus- ja regionaalpoliitika toetusteks, 21 protsenti üleeuroopaliste konkurentsivõimet suurendavate projektide jaoks (sh. kaitsevaldkonnas), 15 protsenti muudeks prioriteetideks, sh piiriülesed taristuprojektid (Rail Baltic) ning kümme protsenti EL-i tegevusteks kolmandates riikides, sh reformide ja investeeringute toetamiseks kandidaatriikides.

Ainult eelarvestruktuuri muutmisega me kõiki vajadusi siiski katta ei suuda. Euroopa Liidu eelarve vajab ka uusi sissetulekuallikaid. Samal ajal on EL-i liikmesriikide eelarved juba niigi suure surve all.

Seepärast tegi komisjon ettepaneku võtta kasutusele mõned uued omavahendid, mis tooks lisatulu EL-i eelarvesse, kuid ei suurendaks liikmesriikide põhisissemakseid. Omavahendid ei ole liikmesriigi maksupoliitika mõistes võrreldavad riiklike maksudega ning eraisikuid nendega ei maksustata. Täpsemalt on komisjon oma ettepanekus toonud välja viis uut liiki omavahendit.

Esiteks ettevõtteomavahend, mis oleks kord aastas suurettevõtete makstav summa ning mis moodustaks kuni 0,1 protsenti ettevõtte netokäibest. EL on 20 triljoni eurose mahu ja 450 miljoni tarbijaga üks maailma suurimaid turge. Piirideta siseturg, ühised konkurentsi-, intellektuaalomandi- ja keskkonnastandardid on näited tingimustest, mida EL ettevõtjatele pakub.

Ettevõtteomavahend puudutab neid EL-i ja kolmandate riikide äriühinguid, millel on püsiv tegevuskoht EL-is ja mille aastane netokäive on üle 100 miljoni euro. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, mille hulka kuulub ka enamik Eesti ettevõtteid, uus omavahend ei puuduta. 2025. aasta andmete põhjal oli Eestis üle 100 miljoni eurose käibega ettevõtteid pisut üle saja.

Teine uus omavahend põhineks elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetel, täpsemalt liikmesriikides kogumata elektroonikajäätmete kogusel (2 eurot/kg). Lisaks eelarvetulule soodustaks see ka jäätmete vähendamist ja kogumissüsteemide arengut ehk mida vähem jäätmeid kogumata jääb, seda väiksem on makstav summa.

Kolmas omavahendi liik on tubakaaktsiisil põhinev omavahend, mis tähendab, et liikmesriigi tubakaaktsiisi miinimummääralt 15 protsenti läheks EL-i eelarvesse. See toetaks ka EL-i tervishoiupoliitika eesmärke ja aitaks vähendada piirikaubandust, mida praegu soodustab liikmesriikide maksupoliitika erinevus.

Heitkogustega kauplemise süsteemil (ETS1) põhinev omavahend tooks EL-i eelarvesse 30 protsenti tulust, mis on saadud saastekvootide enampakkumisest. Süsiniku piirimeetmel põhinev omavahend puudutaks teatud suure süsinikuheitega importkauba (nt teras, tsement jne.) EL-i importimisel kogutavat tulu.

Eesti valitsus võttis 4. detsembril seisukoha, et toetab EL-i järgmise perioodi eelarve mahtu, kuna see võimaldaks oluliselt suurendada Euroopa kaitse- ja konkurentsivõimet, tugevdada välispiiri, arendada kriitilisi piiriüleseid ühendusi ning anda toetust Ukrainale. Uute omavahendite puhul peab Eesti oluliseks, et need oleks võimalikult õiglased, stabiilsed ja lihtsad ning tagaks koormuse õiglase jaotuse liikmesriikide vahel.

Sel nädalal koguneb taas Euroopa Ülemkogu, kus valitsusjuhid hakkavad lisaks Ukraina toetamisele arutama ka komisjoni eelarveettepanekut. Eesmärk on kokkuleppeni jõuda järgmise aasta lõpuks. Uue eelarve peavad heaks kiitma ühehäälselt kõik liikmesriigid ja see rakendub 2028. aastast.

Keerulised ajad nõuavad keerulisi otsuseid. Ühiseid probleeme on lihtsam lahendada koos ja selleks on vaja rahalisi vahendeid. EL-i eelarve peab ajaga kaasas käima. Muutuvas maailmas peame eelarvet otstarbekamalt kasutama ja vajame rohkem paindlikkust ning eelarve kasutamine peab muutuma kasusaajale lihtsamaks. Suurenenud vajadused nõuavad ka tulude poole ümberkujundamist. Kõike seda selleks, et Euroopa oleks paremini kaitstud ja majandus saaks sisse uue hoo.