Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlane (2016, MA) ja nüüdne riigiprokurör Jürgen Hüva õppis karistusõiguse loengutes muu hulgas seda, kuidas kriminaalmenetluses võrreldakse elulisi asjaolusid õigusnormi koosseisuga.

Kuriteokahtluse asjaolude hindamise jaoks mõeldud metoodika on iseenesest lihtne. Eelkontrolli käigus tehakse kindlaks juhtumi episoodid, näiteks antud juhul oli prokurörile teada, et Eerik Heldna võeti politsei- ja piirivalveametisse (PPA) tööle ja roteeriti koheselt edasi ning sotsiaalkindlustusametile (SKA) esitati hiljem teatis väljateenitud aastate pensioni saamiseks.

Prokuröril oli nende teadmiste najal tekkinud veendumus, et tegemist võis olla näilise ametisse võtmisega üksnes selleks, et Heldnal tekiks õigus politseipensionile. Järgmisena tuli prokuröril tuvastada teo koosseisupärasus ehk otsida olukorra jaoks karistusseadustikust eriosa paragrahvid ning prokurör otsustas süüdistuses minna kelmuse ja ametialase võltsimise teed.

On oluline mõista, et juba koosseisupärasuse tuvastamisel peab asja uurija selgitama teo, tahtluse ja tagajärje, mis kahtlusaluste tegevuse tagajärjel saabus. Sealjuures tuleb välja tuua põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Kelmuse puhul kaitstavaks õigushüveks on vara ehk kellelegi pidi tekkima kahju ning selleks osapooleks osutus valitud õigusliku konstruktsiooni alusel sotsiaalkindlustusamet, kes pensioni välja maksis.

Kelmuse kui kuriteo objektiivse koosseisu hulka kuulub ka petmine ehk tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, millega teine osapool viiakse eksitusse. Antud juhul pidas süüdistaja petmiseks asjaolu, et Heldna PPA-sse tööle võtmise tagajärjel tekkis tal staaž ja õigus eripensionile, mida muidu poleks tekkinud. Kõige viimases etapis kontrollitakse süüd välistavaid asjaolusid ja seda, kas leidub tegevust õigustavaid asjaolusid.

Kuigi eeltoodu on formaalse skeemina kasutusel eelkõige ülikoolis õppekaasuste lahendamise juures, järgitakse neid etappe tegelikult ka kohtumenetluses ning nüansid on kohtuotsuses hästi jälgitavad. Seda teades on kahetsusväärne, et tõlgendust teole ja selle vastavust õigusnormile küsiti lausa kolmest kohtuastmest, peites selle õigusselguse saavutamise sildi taha.

Kohtuotsusest tuleb selgelt välja, et kohtule esitatud tõenditest ei selgunud kelmuse üks põhieeldusi ehk pettuse kriteerium. Näiteks väitis prokurör, et justkui "teadsid kõik, et Heldnal puudus soov PPA-sse naasta", aga kohtu hinnangul ei ole ametikohale naasmine mitte kohustus, vaid õigus. See on vaid üks näide süüdistuse ja lõpplahendi ebakõladest.

Erinev nägemus haldusõigusest

Kui politseijuhtidele ette heidetud tegudele sügavamalt otsa vaadata, siis peamine eksimus tekkis juhtumi asjaolude hindamisel hetkel, kui otsustati tõsta PPA teenistuskäskkirja võimalik õigusvastasus (kaalutlusviga) ja haldusakti võimaliku tühisuse tagajärg otse kriminaalõigusesse, ja kohus pani sellisele tõlgendusele ukse kinni.

Riigikohtu hinnangul põhines prokuratuuri kassatsioon materiaalõiguse ekslikul tõlgendamisel ning isegi kui eeldada kõiki süüdistuse faktiväiteid, pole endiselt võimalik jõuda kelmuse ja ametialase võltsimise koosseisuni.

Iseenesest oli prokuröri püstitatud narratiiv intuitiivselt veenev, sest kui inimese tööle vormistamise eesmärk oli pelgalt pensioniõiguse "tekitamine", ei tundu see õiguspärane. Süüdistus püüdiski näidata, et teenistussuhe ja tekkinud tööstaaž oli sisuliselt näiline ning SKA-le esitatud andmed seetõttu ebaõiged.

Kohtud liikusid aga teist teed ning leidsid, et isegi kui tegevus leidis aset ebaeetilises hämaruses, ei ole tegemist pettusega, mis kvalifitseeruks karistusõiguslikult kuritegelikuks käitumiseks. See tähendab, et isegi kui miski tundub ebaõige või ebaeetiline, võib see siiski seaduspäraseks osutuda.

Kohtute suund seisneb teadmisel, et tegemist on haldusõigusliku, mitte karistusõigusliku probleemiga. Veelgi lihtsamalt, selle kaasuse süda on teenistuskäskkiri kui haldusakt.

Politseiteenistusse võtmine ja rotatsioon vormistati käskkirjadega ning ka eripension määrati SKA otsusega, mis on haldusaktid. Haldusakt on kehtiv kuni kehtetuks tunnistamiseni ning riigiorganitele täitmiseks siduv. Pensioni tagasinõue eeldanuks kõigepealt SKA otsuse kehtetuks tunnistamist ning see omakorda eeldanuks PPA käskkirja kehtetuks tunnistamist, sest käskkiri oli SKA-le siduv.

Ühtegi antud looga seotud käskkirja pole aga praeguseni kehtetuks tunnistatud ning seega need kehtivad. Loomulikult pole välistatud, et teatud juhtudel on ka kehtiva haldusakti puhul põhjendatud kriminaalasja algatamine, kuid sellisel juhul peaks esinema näiteks põhjuslik seos saadud hüve ja isiku esitatud valeandmete vahel, mida antud juhul ei tuvastatud.

Eelkõige püüdis prokuratuur süüdistuses väita, et tegemist oli "näiliku haldusaktiga", kuid nagu nentis ka kohus, ei tunta kehtivas õiguses sellist õigusmõistet. Isegi kui haldusakti andmisel olid kaalutlusvead, siis kelmuse jaatamiseks peaks selline viga olema raskekujuline ja ilmne. Ja isegi kui seal käskkirjas esinesid vead, ei muudaks need haldusakti alusel kujunenud tööstaaži tingimata karistusõiguslikus mõttes "valeks faktiks, mida püüti esitada".

Niisiis oli prokuratuur seisukohal, et haldusakt on võimaliku õigusvastasuse tõttu "näilik", millega kaasneb kriminaalvastutus, aga kohus hindas selle pigem haldusõiguslikuks probleemiks, mille ümberkodeerimiseks karistusõigusesse peaks olema väga tugev, nähtav ja kvalifitseeritud alus.

Õigeksmõistva kohtuotsuse puhul sai kaalukeeleks, et pettuse eelduseks olev "ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest" ei teki, kui staaž ja teenistussuhe tulenevad kehtivast haldusaktist ning seadus lubab rotatsiooni läbi viia kasvõi esimesel teenistuspäeval.

Mõtteeksperiment ehitusloa, toetuse taotluse ja juhiloaga

Selles loos ei ole õiglane väita, et prokuratuur jättis enne süüdistuse esitamist kuriteokoosseisu tunnused kontrollimata või ei suutnud elulisi asjaolusid normiga ühildada. Kui piltlikult väljenduda, siis otsustati tikutule kustutamiseks kasutada pulberkustutit, kuigi oleks piisanud peale puhumisest. Asi saab selgemaks, kui loome mõtteeksperimendi sarnastest olukordadest teistes valdkondades.

Kujutame ette näiteks ehitusloa andmise protsessi, kus kohalik omavalitsus annab loa, kuid hiljem leitakse, et loa andmisele eelnenud kogukonna kaasamine või kaalumine oli vigane. Kui selle põhjal alustatakse kriminaalasi, sest "luba oli sisuliselt õigusvastane, järelikult arendaja pettis", on oht, et kriminaalmenetlus asendab haldusakti vaidlustamise.

Kriminaalasi oleks loogiline juhul, kui arendaja esitas loa saamiseks võltsitud dokumente või anti näiteks altkäemaksu, kuid kindlasti mitte olukorras, kus haldusmenetluses esines mingi protsessitehniline viga.

Sama kehtiks ka PRIA toetuse puhul, sest kui vaidlus käib abikõlblikkuse tõlgenduse üle, on tegemist haldusvaidlusega. Kriminaalasi kujuneks olukorrast hetkel, kui taotleja esitaks teadlikult valeandmeid (näilised arved, olematu töö), mitte siis, kui näiteks tagantjärele leitakse, et haldusorgan tegi otsuse liiga leebelt.

Sarnane oleks olukord ka siis, kui isikule antakse mootorsõiduki juhtimisõigus ja väljastatakse juhiluba, kuid selle aluseks oli vigane õiguslik hinnang. Kui selline asi avastatakse, tuleb tegeleda loa kehtetuks tunnistamisega. Kriminaalasi võiks olla põhjendatud vaid siis, kui loa alusdokumendid olid võltsitud või ametnikku mõjutatakse korruptiivselt.

Niisiis oli politseijuhtide kriminaalasjas prokuratuur valinud tee, mis on liiga lähedal variandile, kus haldusakti võimalike sisuliste vigade parandamise asemel mindi jahtima hoopis kriminaalõiguslikku vastutust. Kui juba esimeses kohtuastmes takerduti sellele, et kõik otsused tuginesid kehtivatele haldusaktidele, oleks normaalses olukorras tuluke põlema löönud, kuid praegusel juhul ei löönud.

Algusest peale oli selge, et süüks pandava pettuse läbi viimiseks pidanuks haldusaktid tuginema mingile teole, mis teeks need tühiseks või kehtetuks tunnistatavaks. Kohus analüüsis prokuratuuri esitatud tõendeid, kuid sellist tegu ei tuvastatud.

Riigiprokurör Hüva (esialgu juhtis menetlust riigiprokurör Maria Entsik, hiljem Jürgen Hüva ja Alan Rüütel) nägi, et sellised tõendid on olemas, aga kohtud neid tõendeid ei leidnud. Tõsi, mõned tõendid jäeti ka kõrvale, kuid riigikohus ütles, et ka kõigi süüdistuses olevate faktiväidete tõesuse korral poleks süüdi mõistmine võimalik.

Tagantjärele on lihtne öelda, et prokuratuur pidanuks teist rada minema ja süüdistusest loobuma, kuid kui prokurör on kuriteo toimepanemises veendunud, siis ega tal valikuid ei ole.

Õigusteaduskonnas õpetatakse, et kui rikkumine või kuritegu on toime pandud, siis tuleb seda menetleda. Nii on ka kapo esindajad öelnud, et olemasolevate andmete pealt polnud neil teist võimalust, kui seda menetleda. Ja kuidas prokuratuur siis ei vii kohtusse asja, mida kapo on juba menetlenud?

Demokraatliku õiguskorraga ühiskonnas välditakse siiski olukorda, kus haldusakti õigusjõu murdmiseks kasutatakse kriminaalasja. Riigikohus juhtis sellele otseselt tähelepanu, et riigi rahaline huvi (pensioni tagasinõue) eeldanuks haldusaktide kehtetuks tunnistamist ja alles seejärel oleks saanud sisuliselt ja järjekindlalt rääkida tagasinõude eeldustest.

Läbiotsimised kodudes, autodes ja arvutis

Selle loo õppetund ei ole, et "prokurörid ei oska" süüdistuse eduväljavaateid hinnata, vaid küsimus sellest, kas juletakse tunnistada praaki kuriteokoosseisu hindamisel.

Vähem tähtis pole ka kahju hüvitamine, mida sellisesse olukorda asetatud asjaosalistele tekitati ja ma ei puuduta siinkohal inimlike suhete purunemist, sest need on hindamatud. Seni on kuidagi varju jäänud asjaolu, et Heldna rotatsiooni ehk ühe haldusotsuse õiguspärasuse hindamine ja algatatud kriminaalasi tõi kaasa mitmeid põhiõigusi riivavaid menetlustoiminguid.

Kui Priit Pärkna ja Elmar Vaheri puhul piirduti nende töökabineti läbiotsimisega, siis Aivar Alavere, Eerik Heldna ja Toomas Lõhmuse puhul tehti põhjalik läbiotsimine lisaks veel nende kodudes ja autodes. Kõikide osaliste viimase kahe aasta e-kirjad, lühisõnumid ja sotsiaalmeedia sisu on nüüd kusagil toimikutes olemas. Oled Heldnaga sotsiaalmeedias vestelnud, siis arvesta sellega, et keegi on selle nüüd mõttega läbi lugenud.

Milliseid tõendeid pidi kodude läbiotsimine ühe haldusakti õiguspärasuse tarvis andma, ei ole teada, kuid kohtud sellise loa andsid. Midagi muud kõrvalist ja inkrimineerivat need läbiotsimised igatahes ei andnud. Kodu läbiotsimiseks oli luba olemas muide ka Vaheri ja Pärkna tarvis, kuid sellest siiski loobuti.

Kuivõrd kriminaalmenetlus ei ole osalistele kunagi meeldiv protseduur, siis ei saagi eeldada, et õigeksmõistev otsus laseb selle ebameeldivuse lihtsa vaevaga unustada. "Jah, me eksisime," on prokuratuurilt viimaks üle huulte tulnud, kuigi kommunikatsioonis ollakse endiselt pigem õigustaval positsioonil. Enne riigikohtu õigeksmõistvat otsust apelleeriti sellele, et eelnevad kohtuastmed on tõendeid valesti hinnanud ning pole mingit kahtlust selles, et riigilt on eripension välja petetud.

Üleüldse on selline enda ilmeksimatuks pidamine ohtlik käik, sest kui lõplik sõna on kõlanud sinu kahjuks, siis peaks sellele järgnema selgitus, mida olukorrast õpitakse, kas tehakse sisemisi ümberkorraldusi, et näiteks arusaam kehtivast õigusest vastaks kõrgeima kohtu osundustele.

Eelkõige peaks kriminaalprotsesside puhul olema välistatud olukord, kus kõrgeim kohus peab otsusesse kirjutama lause, et prokuratuuri väide on asjatundmatu. Riigiprokurör ei saa olla asjatundmatu, veel vähem peaks seda asjatundmatust testima kohtumenetluses.

Kuigi nii süüdistajad kui ka kohtumõistjad õpivad samades pinkides, siis ilmselgelt ei anna kriminaalmenetluse ja haldusprotsessi loeng ühtset siseveendumust selles, mis on kuritegu ning mis on haldusõiguslik probleem. Seega jääb lõplik vastutus kohtunikele, kel tuleb otsustada mitte selle üle, kas üks või teine tegu tundub õiglane, vaid kas tegu ja asjaolud kuuluvad kuriteokoosseisu, mida prokuratuur süüdistuses välja toob.

Kui lõplik hinnang sõltubki sellest, kas kehtivat haldusakti tohib kriminaalmenetluses sisuliselt ignoreerida, siis kohtunikul on õiguskindluse nimel kohustus pidurit tõmmata ja isegi siis, kui kerkib küsimus olukorra läbipaistvuse ja eetilisuse kohta. Need on lihtsalt erinevad kategooriad.