Riigikohus jättis 2. jaanuaril jõusse endiste politseijuhtide Eerik Heldna, Elmar Vaheri ja Aivar Alavere õigeksmõistmise kriminaalasjas, mis puudutas Heldnale politseipensioni määramist. 5. jaanuaril palus justiitsminister Liisa Pakosta nende ees Eesti riigi nimel vabandust ning riigiprokuratuur tunnistas avalikult, et nende käsitlus oli ekslik.

Õiguskaitseahela kolmas lüli, kaitsepolitsei, pole avalikus kommunikatsioonis samasse punkti jõudnud. Kapo peadirektor Margo Palloson rõhutas pikas intervjuus Delfi ajakirjanikule Vilja Kiislerile, et menetluse alustamine oli "ülikeeruline dilemma" ja küsis, et "mille eest kapo peaks vabandust paluma". Samas kirjeldas ta alusetult süüdistatud isikuid "väga osavatena demagoogias".

Luure- ja julgeolekuasutused tegutsevad paratamatult infoasümmeetria tingimustes: avalikkus näeb vähem, teab vähem ja on seetõttu sunnitud usaldama rohkem. Saksa sotsioloog Georg Simmel kirjeldas juba üle sajandi tagasi oma artiklis "Saladuste ja salaseltside sotsioloogia", kuidas info salastatus ei too kaasa lihtsalt avalikkuse "infopuudust", vaid teistsuguseid sotsiaalseid suhteid; see tekitab hierarhiaid, "siseringi" ja "välisringi" ning kasvatab võimuhoidjate aurat just tänu sellele, et teadmisi hoitakse tagasi.

Info salastamine ei kaitse ainult riigikaitseks olulisi süsteeme või luureoperatsioone, vaid tekitab infonappuse, mis, nagu iga defitsiit, kutsub omakorda esile avalikkuse näljaseid projektsioone. Julgeolekuasutustele projitseeritakse nii hirme kui ka ihasid heroilisuse, meisterlikkuse ja põnevuse järele. Üheks kuulsamaks sellise projektsiooni kehastuseks on James Bondi ülepakutud tegelaskuju.

"Müüdid on depolitiseeritud kõne," kirjutas kultuuriteoreetik Roland Barthes, osundades, et kaasaegsed müüdid aitavad meil lahendada ideoloogilisi pingeid. Populaarkultuuris James Bondi tegelaskuju näol kivistunud "ägeda spiooni" müüt on aidanud lääne avalikkusel aktsepteerida erandit, et mõned avaliku sektori institutsioonid peavad tegutsema tavapärase läbipaistvuse piiridest väljaspool ja et sellist ohvrit on vaja, et riik püsiks turvaline.

Tulemuseks on sitke narratiivne mall: julgeolekuametnik kui kogukonna valvur, kes toimetab varjualades, et tavakodanikud saaksid rahuliku südamega jääda tavakodanikeks. Luureasutused muutuvad glamuurseks osalt selle varjualades nägemise ehk "öövaatlusvõime" tõttu. Neid kujutatakse prohvetitena, kes "näevad" varjatud ohte esimesena ja kel seepärast on olemas ka "luba tappa", vahel harva ka luba valetada (aga ainult siis, kui tõe väljaütlemine oleks antud ajahetkel eriliselt ohtlik).

Oma 1906. aasta artiklis keskendub mainitud sotsioloog Simmel vale sotsiaalsele kaalule: saladust valdava võimuri vale ei ole lihtsalt faktiline eksimus, vaid tahtlik võimusuhete moonutus, mille mõju on seda suurem, mida komplekssem ja "krediidipõhisem" on usaldussuhe võimu ja elaniku vahel. Julgeolekuasutusse suhtumist kujundades tuleb paljuski toimida eelduste, usalduse ja kaudse teadmise pinnalt.

Demokraatlikes ühiskondades ja õigusriikluses eeldatakse, et ka varjualas toimetades jälgitakse seadusi ning et keegi ei pälvi teistega võrreldes erikohtlemist, mida võiks tõlgendada võimuliialdusena kitsastes ametkondlikes huvides.

Ehk siis, kui julgeolekuasutusele on antud teatud erivolitusi, siis peaksid nad demokraatias võimaldama ka piisavat röntgenpilku. Milline on piisav järelevalve luureasutuste üle, on alati vaidluskoht ning just seetõttu on selles vaidluses suur roll ka avalikkuse usaldusel ning viisil, kuidas julgeolekuasutuse juht kriiside ajal avalikkusega suhtleb.

Vigade tunnistamine on üks väheseid avalikke tööriistu, millega julgeolekuasutus saab usaldust taastada, kui institutsioon on eksinud või kui tema tegevus on tekitanud põhjendamata kahju. Vabandus ei pea tähendama, et "kahtlusi ei tohi uurida", see saab tähendada ka seda, et tunnistatakse inimeste elu ja maine kahjustamise fakti protsessis, mis lõppes kolmes kohtuastmes õigeksmõistmisega.

Kui asutus räägib avalikkusega viisil, et "me ei eksi kunagi" ja et kriitikud on peamiselt demagoogid, siis hakkab murenema sama "ägeda spiooni" kuvandi legitiimsus, millele kapo tundub et viimastel aastatel on oma kommunikatsioonis panustanud. Erandliku võimuga ei tohi kaasneda erandlikku moraali ja totaalset läbipaistmatust. Demokraatias saab "ägeda spiooni" narratiiv edukalt toimida ainult seni, kuni usaldus püsib.

Kapo praegust usalduslünka süvendab asjaolu, et avalikus ruumis on veenvalt tõstatatud küsimus topeltstandarditest. 2024. aasta 20. märtsi ETV saate "Pealtnägija" käsitluse järgi on sarnast pensionistaaži "kruttimist" ja imelikke ametissenimetamisi esinenud ka mujal avalikus sektoris, sh kaitsepolitseis ja riigiprokuratuuris. Kui selline taust jääb kommunikatsioonis läbi rääkimata, siis tundub kapo vabandamisest keeldumine mitte põhimõttekindluse, vaid siseringi kaitsemehhanismina.

Samasse fooni on panustanud ka Sakala korporatsiooni üritus, kus kapo ametnikud viibisid valenimede all ja mille kohta on küsitud, kas tegu võis olla lubamatu "varitööga" (mida kapo ise on eitanud). Isegi kui seadust ei rikutud, toob usaldusele kahju juba see, et selgitus ei ole eluliselt usutav.

Palloson ütles intervjuus Vilja Kiislerile, et kapo andis endast kõik, et politseijuhtide kriminaalasja ennetada. Kui kapo oleks soovinud tõesti kriminaalasja algatamist "üheksa korda mõõta", siis oleks loogiline, et kahtlaste värbamisotsuste suhtes oleks esmalt algatatud siseministeeriumis siseaudit või distsiplinaarmenetlus ning selle tulemusel otsustatud asja edasine menetlus.

Siseminister Lauri Läänemets väitis mulle, et ta kuulis sellest vaidlusest esimest korda siis, kui kapo toonane juht Arnold Sinisalu talle tagantjärele teatas kriminaalasja algatamisest. Tegemist oli vana vaidlusega. Puudus vajadus tavapärane eskalatsiooniredel kasutamata jätta.

Lõpuks taandub Pallosoni valitud kommunikatsioonistrateegia lihtsale küsimusele: millist õigusriiki me tahame?

Kui julgeolekuasutus rõhutab (iseenesest õigustatult) oma õigust ja kohustust uurida põhjendatud kahtlusi, peab ta samas suutma avalikkusele näidata, et tema enda institutsionaalne enesekaitse ei ole tähtsam kui avalikkuse usaldus. Vigade tunnistamine pole nõrkuse tunnus. Julgeolekuasutuse puhul on see pigem professionaalsuse test.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.